mis tuleb teha.
Sidusin pika koerarihma ümber sadula ja toetusin Johnny Ray ulatatud käele, et suurele hobusele sadulasse ronida. Viskasin jala üle sadula ja ootasin hetke, et ärevus mööduks. Olin farmis üles kasvanud ja elanud aastaid hobuste kõrval, kuid ratsutama olin õppinud alles hiljuti. Tänini ei meeldinud mulle see kõrgus ja Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri kõrge. Võib-olla oleksin pidanud võtma väiksema, mitte nii rahuliku hobuse. Nüüd on liiga hilja. Alla kummardudes hoidsin lahtises kotis kinnast Cheeksi nina ees. „Otsi!”
Cheeks tõusis tagajalgadele, leidis tasakaalu ja nuusutas kindaid. Vinüülilõhn oli tugev, ajas koera segadusse ja ta vaatas mulle kurblikult otsa. „Otsi,” ütlesin uuesti ning Cheeks nuusutas taas kohusetundlikult ja laskus valuliku urahtusega neljale jalale. Suunasin ta tagasi auto juurde ja asusime lääne poole teele.
Koer oli teenistusest vabastatud kaks aastat tagasi ja leppinud koduga farmis, sest ei suutnud enam nooremate jälituskoertega sammu pidada. Ta oli muldvana, puusas artriit ja ta nina polnud enam nii hea. Kuid parimatel aastatel oli Cheeks1, kes oli nime saanud rippuva naha tõttu põskedel, olnud üks parimatest, ning ta polnud unustanud, kuidas jälge üles võtta. Ta pani nina maha, lõug vastu maad, ja kõndis nuuskides suure tiiru. Keerasin Mabelit ka, samal ajal kui Cheeks tegi ühe tiiru teise järel, ringi üha laiendades. Hetke pärast ta peatus, saba sirgelt püsti, karvkate ta kaela ümber veidi turris. „Jaa. Tubli koer,” ütlesin ma. „Otsi!”
Rahuloleva haugatusega liikus Cheeks lääne poole, selle puudesalu suunas, millest olin alateadvuses mõelnud niipea, kui olin näinud väikese punase tennise paelte vahele keerdunud plaatanilehte.
2
Hoidsin sadulast kinni, Cheeks kõndis lääne poole, rihm oli ümber mu parema käe. Istusin vanal lääneosariikide tüüpi karjasesadulal, mille Jas oli leidnud ühelt väljamüügilt, kui ta hakkas mind tagant utsitama, et õpiksin ratsutama. Sadula kõrge tagaosa hoidis puusad kindlalt paigas, kõrge esiosa hoidis mind püstasendis ja omal kohal, kui hakkasin paremale või vasakule küljele libisema. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas ratsutajad suudavad lamedal inglise tüüpi sadulal püsida. Olin kohmakas juba oma kahel jalal ja seegi tasakaal, mis mul maapinnal oli, kadus kõrgemal kohe. Kui oleksin suutnud kedagi nõusse rääkida, et mind hobuse selga kinni seotaks, siis oleksin seda teinud.
Cheeks tõmbas tugevalt rihmast, suundudes otsejoones lääne suunas, kuni saime üle esimese lameda künka, kuid siis näisid tal tekkivat probleemid. Ta liikus vasakule ja paremale ja uuesti tagasi, tegemata välja suure hobuse kapjadest. Ta oli nii süvenenud oma ülesandesse, et Mabel hirnahtas ja hoiatuseks jalgu trampis. „Tasa, tüdruk,” tõmbasin ohjest ja sundisin Mabeli seisma. Teise käega andsin Cheeksi rihma veidi järele, koera liikudes keris nailonrihm vurinal poolilt.
Vana koer oli erutunud, jooksis vasakule-paremale, ringi ja tagasi. Võisin kujutleda teisi koeri selle tennisega mängimas, viskamas seda kõrgele õhku ja kinni püüdmas, kulli- ja asjade toomise mäng ühekorraga. Cheeks peatus, kintsud värisemas, nina kaevunud kõrge heina sisse. Teadsin, mida leian. Veel tükikesi ühest väikesest tüdrukust.
Ootamatult valgusid pisarad mu silmadesse. Ühe ema ja isa kallis väike tüdruk… Pühkisin pisarad Jacki särgi kätisega ära ja püüdsin selgusele jõuda, mida edasi teha.
Ma polnud selle peale mõelnud, mis saab siis, kui mul peaks olema vaja sadulast alla tulla. Sügavalt ohates ütlesin: „Noh, suurepärane.” Valikut polnud, nihutasin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema jala kaarega üle mära selja ning laskusin alla… ja alla… maha. Maandusin raskelt. Mabel vaatas mind üle õla oma rahulike silmadega, ta paksud mustad mokad liikusid suuraudu mäludes. „Mis nüüd?” küsisin hobuselt. Mabel ohkas, ta suur tünjas rindkere laienes ja tõmbus kokku. Selge, et Mabelil polnud mingeid nõuandeid.
Cheeks vaatas heina seest oma kurbade silmadega mulle otsa, nagu tahaks, et ma läheksin ja vaataksin, mille ta oli leidnud. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas saaksin minna koera juurde ja samas ka hobust enda juures hoida. Halb planeerimine. „Mis kohtuekspert minust saab,” pomisesin. „Paarsada meetrit tallist eemal ja juba pole minust mingit kasu.” Mabel langetas pea ja ampsas heina. „Kuidas oleks, kui jääksid natukeseks siia? Sobib?” Hiiglasuur hobune ei teinud minust väljagi ja nosis edasi. Muud võimalust ei olnud, lasin ohjad lahti, tõstsin koti sadulalt ja läksin Cheeksi juurde.
Kahekümnesentimeetrises rohus oli teine varvas, rohkelt Cheeksi süljega kaetud. See oli mustunud, küüs pooleldi pealt ära, eresinine lakk säramas hommikupäikeses. Pisaratega võideldes tegin fotosid ja märgistasin koha kotist võetud kriiskavoranži värvipihusti abil. Pihustasin heinale värvilise ringi. Peaksin jätma varba kriminalistide tulekuni oma kohale, kuid kartsin, et mõni raipesööja võib sellega plehku pista. Tõstsin varba kotti, kirjutasin sellele: VARVAS 2, LÄÄNEPOOLNE KARJAMAA, juurde kuupäeva ja kellaaja, ning panin kandekotti. Mul polnud GPS2 – seadet, nii et kriminalistid peavad täpse asukoha dokumenteerima oranži värvi järgi.
Kutsusin Cheeksi enda juurde, potsatasin tema kõrvale maha ja sügasin teda korralikult kõrvade juurest ja kaelalt. „Tubli koer,” ütlesin kurbusest pakatava häälega. „Oled küll. Tubli, tubli koer.” Köhatasin kurgu puhtaks ja lõdvestasin õlgu, rääkides koeraga, sest see lohutas mind. „Nood rumalad ei teadnud, millest nad loobusid, kui sind ära andsid, eks ju, Cheeks? Jaa, Cheeks on tubli koer.” Oleksin pidanud jäljekoerale midagi andma, kui tal edu on, kuid olin unustanud koeramaiustusi kaasa võtta. Paistis, et Cheeks ei pannud pahaks, vaid rõõmustas kogu selle kiituse üle, millega ta üle kuhjasin. Viimaks suutsin taas jalule tõusta.
Mabel vaatas minu poole ja näis naeratavat, kui seadsin koti taas üle sadula ning püüdsin jalga jalusesse tõsta. Mul jäi sellest tublisti puudu. Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri maast, minu pikkus oli 162 sentimeetrit. Kingadega. Ja ma polnud enam nii painduv kui varem.
Viisin mära vana aiaposti juurde, seadsin koerarihma ümber posti ja tõmbasin Mabelit ringi. Ta muudkui käis, ikka ringi ja ringi. „Arvad, et see on naljakas, jah?” küsisin, püüdes leida õiget asendit sadulasse ronimiseks. Cheeks istus ja vaatas pealt, tema koerairve ässitas Mabelit ainult tagant, olin selles kindel. Ronisin posti otsast alla ja püüdsin taas teda õigesse positsiooni saada ning siis ronisin uuesti seedripuust posti otsa. Mabel liikus taas ja jäi seisma täpselt nii, et ma temani ei ulatunud, ja vaatas mulle üle õla otsa.
Naersin, kuigi ebakindlalt. Cheeks haukus rõõmsalt mu hääletooni kuuldes. Äkitselt oli minuga kõik jälle korras või nii korras, kui olla saab, kui sul on lapse varvas kotis. „Proovime veel kord,” ütlesin Mabelile pigem käskiva kui anuva häälega.
Kui sain friislase nii kauaks peatuma, et jõudsin jala üle ta selja tõsta, hiivasin keha üles ja maandusin poolenisti sadulas. Mabel liikus taas ringi. Kuni sain mõlemad jalad kindlalt jalustesse, oli ta Cheeksi juurest eemale tiirutanud. Koer istus soojeneva ilma tõttu lõõtsutades, aga mina olin hakkama saanud. Olin korjanud asitõendi, mille närilised või linnud oleksid võinud hävitada, ja suutnud tagasi mära selga ronida.
Olukord kontrolli all ja ohjad peos, võtsin Cheeksi rihma ja käskisin tal uuesti otsida. Tund aega hiljem, pärast sihitut kõmpimist mööda karjamaad ja kesa, peatus vana koer oja ääres ja larpis vett, sama tegi Mabel. Koera- ja hobuseaastates olid nad mõlemad üle seitsmekümne, nõus töötama, juhul kui nad ei pea kiiresti liikuma ja kui õhtul anti piisavalt juua ning määriti salviga haavu.
Plaatanid olid otse ees, kahvaturohelised lehed ja krobeline puukoor ning just varre küljest vabanenud tiirlevad seemned. Oli kevad ja kõik tärkav roheline. Nagu tundes, et päevatöö on peaaegu tehtud, tiris Cheeks rihmast ja suundus otse puude poole. Maapind oli puudesalus
Cheek – põsk (ingl)
GPS – (lüh ingl sõnadest
