otsas istuda. Ta arutles, kas see on pehme.
“Me teeme metsapeatuse,” ütles mees teeservas peatudes. “Lennuväljani on mitu tundi sõitu.”
Tüdruk ei tahtnud pissida, aga sellest polnud midagi. Ta oli harjunud käsu peale pissima. Kui isa pere Yellowstone’i rahvusparki viis, pani ta kõik metsapeatused ette paika, märkides need kohad kaardil väikese kollase ristiga. Nad olid vennaga itsitanud, sest isa kasutas pissipeatuste märkimiseks kollast. See mõte ajas muigama.
Vetsu polnud. Sellest polnud midagi. Tänavaelu oli teda õpetanud lihtsamalt läbi ajama. Tüdruk lükkas teksad alla, sättides need korralikult jalgade vahele, lükkas puusad ettepoole, kükitas ja surus sõrmedega kummalegi poole kusitit ning kergitas end veidi, nii et ta ei pissinud mitte otse alla, vaid ettepoole. Nii jäid teksad kuivaks.
Tüdruk kuulis plõksatust, kui mees püstolipäästiku tagasi tõmbas, ja teadis. Osa temast mõtles põgenemisele või vastuhakkamisele. Aga teksad olid maas. Aega poleks. Sel poleks tähtsust.
Neetud.
Selle asemel vaatas ta hoopis pissijoa käes värelevaid lehti, mis hüplesid siia-sinna, ja ootas. Kurku kerkis klomp, kui ta mõtles Yellowstone’ile ning sellele, kuidas nad vennaga kollase risti peale itsitasid. Ajale, kui ta oli keegi teine. Süütu, leebe ja lootusrikas.
Ta kuulis pauku hetke enne seda, kui kuul tema kukalt tabas ning kõik mõtted, mälestused, kurbuse ja lootuse hävitas.
Pimedus saabus kiiresti.
Ta oli kodus.
1
Eriagent Jerrod Westlake istus FBI Austini peakorteris oma laua taga ja vaatas aknast pärastlõunast taevast. Tavaliselt imeilus veebruarikuu ilm oli pöördumas aknaid raputavaks ja puid murdvaks äikesetormiks, mille poolest Texas kuulus oli.
Ta vaatas, kuidas pilved Balconesi kohal aina tumedamaks muutusid. Kui ka lääne pool mägedes sajab, pole tulvaveed kaugel.
Tegelikult ei mõelnud Jerrod tormile. Kolmekümne kaheksa aastasena oli ta agendina töötanud kümme aastat ja ta ootas lähenevat tormi ebamugava tundega, et elu hakkab peagi ilma jäljendama.
Juhtum, mille toimiku sisu oli tema laual erinevate infoallikate ja – tüüpide järgi jaotatud, oli pungil asjadest, mis sööbisid talle mällu. Neljateistkümneaastane tüdruk, kodunt põgenenud, viimast korda nähtud Houstonis end müümas. Seekord, vastandina paljudele eelmistele, teatas tema kadumisest üks teine prostituut, vanem naisterahvas, kes oli püüdnud last oma kaitsva tiiva alla võtta. See naine teataski tüdruku kadumisest. Tavaliselt kadusid nad musta vaikusse jälgi jätmata.
Taas raputas kontorit kõuekõmin, mis oli küll liiga kauge, et seda kuulda, ent piisavalt tugev, et seda tajuda.
Viimasel ajal tundus, et liiga paljud Jerrodi juhtumid jõudsid otsaga riiklikke tellimusi täitvate ettevõteteni. Riigi tellitud kiireloomuliste tööde andmine erafirmadele, kus kontroll peaaegu puudus, koos “globaalse terrorismivastase sõja” pealt teenitavate miljonitega oli viinud pettustelaineni. Mõnda aega ei pannud keegi seda tähelegi ega kontrollinud midagi, aga siis hakkasid mõned vapramad inimesed oma tööandjaid välja andma. Kahjuks, hoolimata vastavatest kaitsvatest seadustest, teadis Jerrod, et need tunnistajad jäävad riiklikke tellimusi täitvates firmades edaspidi tööta.
Aga tema kireks polnud need juhtumid. Need olid lihtsalt tema töö. Jälle kajas kõu ja ta vaatas laual olevat raamitud fotot. Talle vaatas otsa heledate lokkis juustega tüdruk, kes oli jõudmas kohmetusse vanusesse, kus tema naeratus oli lapselikult üleannetu, aga samas ta justkui juba tajus täiskasvanuea saladusi. Elena. Igavesti tema südames, valu, mis kunagi ei kao.
Jerrod olid teadnud, et tahab saada politseinikuks sellest hetkest, kui Elena kadus. Jerrod oli siis kuusteist, kuus aastat vanem kui õde. Perekondlikud tragöödiad tabasid neid mitmel rindel. Õe röövimine muutis ema alkohoolikuks, isa tõmbus endasse ega toibunud sellest päriselt kunagi.
Pärast Elena kadumist jäi vaid vaikus.
Isa ootamatu, täielik jõuetus andis Jerrodile jõudu. Ta otsustas, et temast saab politseinik. Ta asub tegutsema nende isade nimel, kes jäid elu lõpuni haavatavaks. Ta päästab oma isa, isegi kui ta Elenat kunagi ei leia.
Seetõttu sattuski Jerrod sõjaväepolitsei kursustele, mis oli kõige kiirem viis vorm selga saada ja tööle hakata ning ühtlasi võimalus koguda raha ülikoolis õppimiseks, mida oli vaja, et FBIsse tööle pääseda. Tema sportlikkus ja terav mõistus oli äratanud eriüksuse värbajate, salapäraste kangelaslike kujude tähelepanu, kes ütlesid talle, et talle on määratud korda saata enamat kui autosid läbi värava sisse lasta.
Kuus aastat hiljem astus ta sisse pöörduksest, mis viis eriüksusest sõjaväe tellimusi täitvate erafirmade osakonda, kus palk oli parem ja missioonid avalikkuse eest veelgi varjatumad. Firma, kus tema oli töötanud, tegeles isikute turvamisega välismaal, kaitstes USA ärimehi ja firmade võtmetöötajaid nendes maailma osades, kus USA pass oli liiga sageli vastupandamatuks ahvatluseks mässulistele, kes rahastavad oma tegevust lunarahade abil.
Selles sünges, varjatud maailmas sai Jerrod teada, mis vahel juhtub kaduma läinud väikeste poiste ja tüdrukutega. Siin kuulis ta esimest korda, et valge orjakaubandus on olemas.
Temast oli saanud kadunud isikute leidmise ekspert, kes avastas juhtlõngu, mida teised ei näinud. Ja ta suutis mõttes ette kujutada keerulisi nuhkide, infoallikate ja süngete liitlaste võrgustikke. Ta järgis seoseid, mis tundusid ilmselged alles tagasivaates, ning teda abistasid hea vaist ja väsimatu töörügamine.
Ja siis rikkus ta kõik ära.
Tagatipuks ei olnud selle juhtumi uurimine tulemuslik. Jerrod teadis palju, aga suur osa sellest põhines loogilistel järeldustel. Juhtumi uurija ei suutnud Jerrodi väiteid tõestada, vähemalt mitte piisavalt, et kohtusse minna.
See tõrjus ta erasektorist välja tööle, mida ta oli alati ihanud teha. Ta läks FBIsse. Tal oli olnud selline taust ja suur tung midagi ära teha, et temast sai kiiresti spetsialist.
Ta tegeles igasuguste juhtumitega, aga eriagent Jerrod Westlake’i leivanumbriks olid inimröövid. Tema lauasahtlis olev album täitus nende laste fotodega, keda ta oli üles leidnud. Tema seinal rippuval tahvlil olid nende fotod, keda ta polnud veel leidnud.
Ja tema laual, lihtsas valges raamis, oli Elena foto.
Jerrod vaatas õe pilti, tajus kõuekõminat, mis kumises läbi akna, nii et tooli käetoed värisesid.
Elena, armas nagu kevadhommik, tilluke haldjatüdruk, kes saabus siia ilma päev pärast Jerrodi kuuendat sünnipäeva. Ema nimetas teda jumala üllatuskingituseks. Isa jumaldas oma tütrekest.
Teadmatus tegi ikka veel haiget. Hoolimata kõikidest võimalustest, mida Jerrod oli saanud kasutada, ei leidnud ta jälgegi Elena Westlake’ist. Isegi mitte nende sadade tundmatute hulgast, kes käisid läbi surnukuuridest ja maeti linna, maakonna või osariigi poolt eraldatud anonüümsetele hauaplatsidele.
Jerrodi maine oli teada ning tal oli korrakaitses hulk sõpru ja liitlasi, kes andsid talle uutest juhtumitest alati teada. Kui kohalikud võimud vajasid abi, küsiti teda nimepidi. Ja hoolimata sellest, kus ta parasjagu töötas, broneeris tema abi talle järgmisele lennule pileti.
Sel nädalal kakskümmend kaks aastat tagasi. Siis Elena kaduski. Koolibussi ootava kümneaastase tüdruku tõmbas oma uude sinisesse autosse tumedapäine, keskealine,
