teie maksate arve?” küsis Erin pominal. “Mul pole enam sotsiaalkindlustust.”
“Miks?”
“Mind lasti täna lahti.”
Ta sulges korraks silmad, et maailm saaks pöörlemise lõpetada. Kui ta uuesti silmad avas, põlvitas mees endisel kohal, püüdmata talle lähemale tulla. Ligi neljakümnene, oletas Erin, tahutud, karmi moega, mida enamiku elust laua taga veetvate FBI agentide puhul tihti ei kohta. See mees oli mõnda aega välitöid teinud. Tema ilme oli lahke ja samblakarva silmade pilk murelik.
“Kes te olete?” küsis Erin. “Ja mida FBI minu elutoas teeb?”
“Eriagent Jerrod Westlake. Ma töötasin Mercatori juhtumi kallal. Te annate esmaspäeval tunnistuse.”
Alus. Pluss. Öeldis. Võrdub. Lause. Ainult et midagi oli puudu. “See ei selgita teie siinviibimist.”
“Kuulsin just, et Mercator ostis teie ajalehe ära. Mõtlesin, et oleks tark hoolitseda selle eest, et keegi teid tunnistust andmast ei takistaks.”
Erin toetas pea vastu diivanit. “Hilja juba. Ma andsin tunnistuse täna hommikul. Siis lasti mind lahti. Siis mind rööviti. Kui te tahate olla minu vapper rüütel, olete hiljaks jäänud. Turniir on lõppenud, mind aeti vardasse.”
Mees sättis end rätsepaistesse. “Selline mulje võib tõesti jääda. Või ei tea ma kõike.”
Erin ei kavatsenud ei talle ega kellelegi teisele sellest rääkida. Kõige mõistlikum paistis praegu olevat tagasi tõmbuda ja lolli mängida, ehkki see ei sobinud üldse tema loomusega.
Kiirabi meedikud tulid kohale koos kanderaami, kaelatoe ja tohutu suure kohvriga, kus olid sees mitmesugused arstiriistad. Vähemalt ei pärinud FBI tüüp enam midagi.
Nad vaatasid ta läbi, mõõtsid vererõhku ja kontrollisid pupille, pärides samal ajal, mis päev on, kes on president ja muud sellist, et näha, kas tema peaga on kõik kombes.
“Teile on vaja teha mõned õmblused,” ütles naismeedik. “Nii umbes kuus, ja peast oleks vaja pilt teha. Muus osas on korras.”
Nad panid haavale marlitüki ja sidusid selle kinni.
“Ma näen välja nagu muumia,” mühatas Erin.
Naine naeris. “Teiega on tõesti kõik korras.”
Politsei saabus parameedikute lahkudes. Nood vastasid küsimustele Erini vigastuste kohta ja läksid siis trepist alla.
“Kogu see neetud maailm põrutab kolinal minu elust läbi,” tähendas Erin diivani vastas istudes. Sellest saadik, kui ta hommikul kohtust lahkus, polnud miski plaanipäraselt läinud. Mitte ükski kuradi asi.
Samahästi oleks ta võinud iseendaga rääkida. Ta ei näinud toas teisi ohvreid, aga politseinikke paistis rohkem huvitavat tema FBI agendist päästja. Tal läks umbes minut aega taipamaks, et nad pidasid agent Westlake’i sealviibimist märgiks, et Erin on seotud millegi kuritegelikuga. Ta kavatses neile vastu vaielda, aga pea tuletas end samal hetkel valusasti meelde. Ta võpatas ja sulges silmad.
Lisaks selgitas Westlake neile, kuidas asi on.
“Preili McKenna on ajakirjanik. Ta on ka tunnistaja riiklikus kriminaalasjas. Ma sain teada, et tema elu võib ohus olla, ja tulin kontrollima. Soovin, et oleksin varem kohale jõudnud.”
Tubli, agent Westlake, mõtles Erin. Ta muutus uniseks ja see ei meeldinud talle, niisiis sundis ta end silmi lahti hoidma. “Ma tegin valesti vaid seda,” kuulutas ta, nii et nad pidid talle tähelepanu pöörama, “et uurisin riigitellimusega seotud pettust. Seda viga ma enam ei tee.”
Seda ta tõsiselt ei mõelnud. No ei, kurat võtaks.
Paraku viis tema katse end oma elu tabanud katastroofis märgatavaks muuta selleni, et üks uurija tuli märkmikuga tema juurde.
“Neid oli kaks,” vastas Erin mehe küsimusele. “Nägin ühte magamistoast välja tulemas. Teine lõi mind selja tagant ja muud ma ei tea.”
“Milline ta välja nägi?”
“Kes? See, kes mu magamistoast tuli? Keskmist kasvu, keskmise suusamaskiga.”
Uurija Flannery kergitas kulmu. “Väga naljakas,” sõnas ta.
Erin kehitas õlgu. “Tahaksin enamat öelda, aga nad oskasid mind oodata. Tal olid kindad käes. Ma ei tunneks teda rivis teiste hulgast ära.”
Flannery muigas. Jerrod turtsatas tema taga korra.
“Kas midagi on kadunud?”
“Hea küsimus. Mul pole aimugi. Võib-olla on uimaseks löömine kuidagi sellega seotud.”
“Kas olete kõigiga nii ninakas, isegi kui nad püüavad teid aidata?”
“Ilmselt küll. Ma pole kelleltki küsinud.” Erin sulges silmad ja avas need taas. “Kui teid huvitab, mis on kadunud, peate mind püsti aitama. Mulle tundub, et ma seisan aeglaselt pöörleval karussellil.”
Flannery ja Westlake aitasid ta jalule. Erin nägin kohe olulisi puuduvaid esemed. Või pigem, parandas toimetaja tema peas, ta ei näinud mõnda olulist eset. “Arvuti on läinud. Kõik mu DVDd ja CDd ka,” ütles ta.
“Aga mitte telekas,” märkis Flannery. “Kas teil stereosüsteem oli?”
“Minul või? Selle palgaga jaksasin ma vaevu allahindlusega DVD-mängija osta. Ja see on alles.”
Teda tabas vastikult kõhe tunne. Plaadid ja arvuti läinud? Aga mitte telekas ja DVD-mängija? “See on imelik,” teatas ta.
“Võib-olla sattusite te neile peale, enne kui nad lõpetada jõudsid.”
“Võib-olla.” Aga Erin ei uskunud seda. Ta vaatas Westlake’i poole ja nägi, et mehe silmad on kissis, nagu ei usuks ka tema seda.
“Ta peab haiglasse minema,” tuletas Jerrod uurijatele meelde. “Ja kuna nad kandsid kindaid ja maske, ei usu ma, et te nad kunagi üles leiate.”
“Vähe tõenäoline,” nõustus Flannery, aga sellisel moel, mis andis mõista, et ta ei taha grammigi föderaalagentidele järele anda. “Viige ta siis haiglasse. Me kutsume kriminalistid ja preili McKenna annab hiljem kadunud asjade nimekirja.”
“Ma ei jaksa haiglale maksta,” sõnas Erin Jerrodile.
“Te olete kuriteo ohver. Riik maksab teie eest.”
“Mind ei lasta haigla uksest sissegi. Ma kirjutasin hiljuti artikli tervishoiusüsteemist. Te ei usu, kui paljud samariitlased polegi sugugi head.”
“Nad lasevad teid sisse. COBRAna on teil kindlustus olemas, aga kui vaja, on mul krediitkaart kaasas.”
“Tunnistajakaitse?”
Mees muigas. “Kui vaja.”
Erin ei vaielnud vastu. Ta ei tahtnud oma elu varemetel seista. Ja kuna vargad olid nagunii tema kodus kõiges sobranud, ei häirinud teda ka mõte, et kriminalistid tulevad siia oma tööd tegema.
Ta
