ei mõelnud seda. Ma vihkan seda, et ei suuda enda eest ise hoolitseda.”
Mees avas vaikides autoukse. Flex Fuel, kuulutas uhke kirjaga armatuurlaud. Teises olukorras oleks Erin selle kohta pärinud, aga praegu ei jaksanud ta miljonit küsimust esitada.
Mees aitas tal turvavööd kinnitada ja sulges ukse. Musta maasturi uks sulgus raske mütsuga ja tundus turvaline.
Jerrod istus rooli taha ja ühines mõni hetk hiljem Houstoni õhtupooliku liiklusvooga. Ta paistis teed tundvat.
“Kuidas teie Mercatori juhtumi peale sattusite?” uuris Erin, püüdes mõelda muule kui piinavale peavalule.
“Töötasin Houstoni osakonnas, kui teie lugu Fortune’is ilmus. Osalesin juurdluses.”
“Ahah.” Erin sulges silmad, sest autod kippusid tiirlema. “Olin üsna üllatunud, et FBI sellele artiklile tähelepanu pööras.”
“Miks me poleks pidanud?”
“Mercator on mõjuvõimas, mõjuvõimsate sõpradega.”
“Tänan väga.”
Erin üritas tema poole vaadata ja otsustas siis, et see pole vaeva väärt. “Ma ei mõelnud seda kriitikana.”
“Muidugi mõtlesite. Minu tasemel poliitika ei maksa. Seadus maksab.”
“Oleks teiesuguseid rohkem. Aga praegu näen ma enda kõrval ainult teid kahte.”
See pälvis mehe tähelepanu. “Te näete kahekordselt?”
“Tegelikult mitte. Ainult korra või paar.”
“Jumaluke.”
“Te ei peaks seda sõna ajakirjanike või teiste teie klubisse mitte kuuluvate isikute juuresolekul kasutama.”
Mees üllatas teda naeruturtsatusega. “Ma tean veel mõnda sõna, mida ma ei peaks kasutama.”
“Kes neid ei teaks? Ärge minu juuresolekul keelt talitsege. Mul on paar lemmiksõna, mida te võite varsti kuulda.”
“Kiruge, kui tahate.”
Erin ohkas ja langetas ettevaatlikult lõua rinnale. “Agent Westlake?”
“Öelge mulle Jerrod.”
“Jerrod. Ma ei usu, et see sissemurdmine oli juhus.”
Mees vaatas teda. “Loomulikult. Küsimus on selles, miks see juhtus pärast seda, kui te olite tunnistuse andnud.”
Kuna see polnud päris küsimus, otsustas Erin samaga vastata. “Tõepoolest.”
Aga ta aimas üsna täpselt, miks.
3
Neli tundi ja viis õmblust hiljem oli Erin koos Jerrodiga taas autos. Tal oli süles purk valuvaigisteid ja tavapärased juhtnöörid haava puhastamise ja peapõrutuse järelmõjude kohta. Arst oli tahtnud ta ööseks haiglasse jätta. Jerrod samuti. Ent siin ta nüüd oli, teel tagasi oma korterisse.
“Sa oled kangekaelne,” märkis Jerrod.
“Minu alal muidu ei saa.”
“Sama siin.”
“Lahe, eks? Meil on peale Mercatori veel midagi ühist.”
Mees turtsatas. “Hämmastav, mis?”
Erin muigas. Vähemalt tema huuled mäletasid, kuidas see käib.
“Aga sa ei jää koju.”
“Ei jää või?”
“Ei. Me võtame mõned su riided ja muud asjad ning läheme hotelli.”
“Miks?”
Jerrod vaatas teda. Väljas oli pime ja vastutulevate autotulede vilksatused muutsid mehe näo veelgi enam raidkuju sarnaseks. “Sulle tuldi kodus kallale. Tahad uuesti proovida?”
Erin otsustas, et mees on täitsa normaalne inimene, sest ta oli küsinud, mitte teda lihtsalt fakti ette pannud. “Ausalt või? Ma ei tea.”
“Mina ka mitte. Ma ei tea, mis selle kõige taga on, aga mu vaist ütleb, et nad pole sinuga veel lõpetanud.”
“Sul on hea vaist,” nentis naine ja soovis kohe, et poleks seda teinud, sest Jerrod polnud loll ja sai kohe vihjest aru.
“Mida ma siis ei tea?”
Erin kõhkles. “Paljutki,” vastas ta lõpuks. “Ja ma ei saa sellest rääkida. Ajakirjaniku eelis.” Tavaliselt pani see inimestel suu lukku. Jerrodil mitte.
“Me peame sellest rääkima, Erin. Pärastpoole. Kui sul on parem.”
Vaevalt küll, mõtles naine, aga hetkel jättis mees ta rahule. Kuni toibumiseni on ta sellegagi nõus.
Seekord oli trepist käimine lihtsam. Kriminalistid nokkisid ikka veel tema elu luude kallal nagu raisakotkad. Nagu lubatud, pani Erin puuduvad esemed kirja, ja neid ei olnud rohkem, kui ta esimese hooga märkas. Sissemurdjad olid kahtlemata otsinud informatsiooni. Tema vanaema kihlasõrmus, ilus briljant, oli alles. Ta näitas seda tummalt Jerrodile ja mees noogutas. Siis pani naine sõrmuse parema käe sõrme, et see kaduma ei läheks.
Jerrod aitas tal kohvrit pakkida ja Erin ei vaielnud vastu. Ka siis mitte, kui mees põrandalt aluspesu üles korjas. Vastuvaidlemisel polnud mõtet, kuna isegi mõte kummardamisele ajas iiveldama.
Pealegi ei paistnud mees nende esemete vastu mingit huvi tundvat. Ta oli väga… eemalolev, professionaalne. Ta jättis naise kleidid kappi ja tõstis kohvrisse pükse, teksaseid, T-särke ja dressipluuse. Need olid Erini lemmikriided, aga tundus sedamoodi, et mehel oli mingi plaan. Üheks ööks oli neid riideid liiga palju.
Röövitud FBI agendi poolt, mõtles ta. Kas elu saaks veel hullemaks minna?
Kui ta küsis, kuhu nad lähevad, raputas mees pead ja vaatas kõrvaltoa poole. Ta ei usaldanud kohalikku politseid? Erin hakkas arutlema, mida mees teadis sellist, mida tema ei teadnud.
“On veel midagi, mida sa siia ei taha jätta?” küsis Jerrod lõpuks, kavatsedes kohvri kinni panna.
“Kõik olulised asjad on läinud.” Peale sõrmuse.
“Liigume siis.”
Häh, mõtles Erin. Sõjaväelane või liiga palju telekat vaadanud?
Nad istusid mehe autosse ja sõitsid seekord Loop 410 poole. “Kuhu me läheme?” küsis Erin uuesti. “Või pean ma liikuvast autost välja hüppama?”
“See teeks palju rohkem haiget kui hoop pähe. Ma ütlesin, et viin su hotelli.”
“Ma ei saa hotelli eest maksta.”
“Mina saan. Ja ma ei jäta sind üksi. Mitte sinu koju. Isegi mitte hotelli sinu oma nime all.”
Erin nihutas end ja tal õnnestus mehe poole
