Glen hoolitses selle eest.
Aga nüüd pole teda enam siin. Ja Kate Waters tundub teistsugune. Ta on öelnud, et tunneb minuga „tõelist sidet”. Et tunneb, nagu oleksime aastaid tuttavad olnud. Ja ma tean, mida ta sellega mõtleb.
„Tema surm tuli kindlasti kohutava vapustusena,” ütleb ta, pigistades veel kord mu käsivart. Noogutan tummalt.
Ma ei saa talle rääkida, kuidas öösiti ärkvel olles Gleni surma soovisin. Noh, mitte päris surma. Ma ei tahtnud, et ta tunneks valu või kannatusi või midagi säärast, tahtsin lihtsalt, et teda enam poleks. Kujutasin ette hetke, mil politsei mulle helistab.
„Proua Taylor,” oleks madal hääl öelnud, „mul on kahju, kuid on juhtunud midagi halba.” Ootusärevus järgneva osas pani mind peaaegu naeru kihistama. „Proua Taylor, kahjuks on teie abikaasa õnnetuses hukkunud.”
Siis nägin – tõesti nägin – end nuuksumas ja telefoni haaramas, et helistada ta emale ja juhtunust teatada. „Mary,” oleks ma öelnud, „mul on nii kahju, mul on halbu uudiseid. Asi on Glenis. Ta on surnud.”
Kuulen šokki tema ohkes. Tunnen tema leina. Tunnen sõprade kaastunnet raskel ajal, perekonda oma ümber kogunemas. Siis tunnen saladuslikku põnevusevärinat.
Mina – leinav lesk. Ärge ajage mind naerma.
Kui kõik aga päriselt juhtus, ei tundunud see muidugi üldse nii tõeline. Hetkeks kõlas ta ema hääles peaaegu samasugune kergendustunne nagu minul, et kõik lõppenud oli, siis pani ta telefoni käest ja nuttis oma poja pärast. Ja sõpru, kellele juhtunust teatada, ei olnud ning pereliikmeid, kes mind toetama kogunesid, oli vaid käputäis.
Kate Waters sädistab, et soovib vetsu minna ja siis veel ühe tassi teed teha, ja mina lasen tal toimetada, andes kaasa oma kruusi ja juhatades ta allkorruse tualettruumi. Kui ta ära on, vaatan kiirelt ruumis ringi, kindlustamaks, et kusagil Gleni asju näha pole. Miskit, mille ta suveniiriks kaasa saaks näpata. Glen hoiatas mind. Ta rääkis mulle pressi kohta igasuguseid lugusid. Kuulen tualetist veetõmbamist ning lõpuks naaseb naine koos kandikuga ja hakkab jälle pihta, kui imetlusväärne naine ma olen, nii truu.
Jään gaasikamina kohal seinal rippuvat pulmapilti silmitsema. Paistame nii noored, nagu oleks oma vanemate riided selga pannud. Kate Waters tabab mind pilti vaatamast ja võtab selle seinalt alla.
Ta sätib end mu tooli käsitoele istuma ja vaatame pilti koos. Kuues september 1989. Päev, mil meid laulatati. Ma ei tea miks, aga hakkan nutma – mu esimesed päris pisarad pärast Gleni surma – ja Kate Waters paneb mulle käe ümber.
3. peatükk
Kolmapäev, 9. juuni 2010
Kate Waters nihutas end oma toolis. Ta oleks võinud enne tulekut sellest kohvitassist loobuda – koos joodud teega andis põis endast murelikult märku ja seepärast tuleb tal ehk Jean Taylor tolle mõtetega omapäi jätta. Mängu sellises järgus pole see väga hea mõte, eriti veel seetõttu, et Jean oli vaikseks jäänud, rüübates oma teed ja vahtides üksisilmi kaugusesse. Kate püüdis meeleheitlikult hoida sõbralikku õhkkonda, mille nad olid jõudnud üles ehitada. Nad olid väga õhukesel jääl. Silmside kaotamine võis kogu meeleolu muuta.
Kate’i abikaasa Steve oli kord tema tööd võrrelnud looma varitsemisega. Mees oli Rioja veini manustamisega liialdanud ja praalis õhtusöögil kolleegide ees.
„Ta liigub lähemale ja lähemale, söötes neile väikeste palakeste kaupa lahkust ja vaimukusi, vihjeid saabuvatest rahasummadest, võimalusest neil loost oma versioon rääkida, kuni nad tal peost söövad. See on tõeline kunst,” oli mees söögitoa laua ümber istuvatele külalistele öelnud.
Need olid tema töökaaslased onkoloogia osakonnast ning Kate oli seal istunud, ehtides end oma professionaalse naeratusega ja pomisenud: „Ole nüüd, kallis, tunned mind ju tegelikult paremini,” kui külalised närviliselt naersid ja veini rüüpasid. Nõudepesu ajal oli naine olnud marus, pritsides seebivett üle põranda, kui nõusid kraanikaussi loopis, aga Steve oli siis käed naisele ümber pannud ja teda lepituseks suudelnud.
„Sa tead, kui palju ma sind imetlen, Kate,” ütles ta. „Teed oma tööd hiilgavalt.”
Kate oli teda vastu suudelnud, kuid mehel oli õigus. Vahel oligi umbuskliku – lausa vaenuliku – võõra inimesega kiire kontakti loomine justkui mäng või võrgutav tants. Talle meeldis see. Meeldis adrenaliinisööst, mida tekitasid ukselävele jõudmine, edestades ülejäänud karja, uksekella helistamine ja majast kostvate elumärkide kuulmine, valguse muutumine mattklaasi taga, kui inimesed lähenesid, ja siis ukse avanemine, algavaks etenduseks täielikult rolli lülitumine.
Ukselävel käitumiseks on reporteritel erinevad meetodid. Üks sõber, kellega Kate koos õppis, kasutas oma kutsikapilku, et kaastunnet äratada; teine süüdistas alati oma uudistetoimetajat, kes olevat tal jälle käskinud uksele koputada; ja üks oli kord oma kampsuni alla padja toppinud, et rasedat teeselda ja tualetti minekuks luba küsida.
Kate’i stiiliga ei klapi ükski neist. Tal olid oma reeglid: naerata alati, ära kunagi seisa uksele liiga lähedal, ära alusta vabandamisega ja püüa juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et tulid lugu tegema. Piimapudeli-trikki oli ta varemgi kasutanud, kuid piimamehed olid väljasurev liik. Ta oli endaga väga rahul, et otsekui näilise kergusega just selle ukse vahelt sisse oli pääsenud.
Õigupoolest polnud ta esialgu tahtnudki tulla. Tal oli vaja minna kontorisse ja lõpetada oma kuluaruanne, enne kui krediitkaardi arve saabub ja kontol puhta töö teeb. Tema uudistetoimetaja ei tahtnud sellest aga midagi kuulda.
„Mine ja koputa lese uksele – see jääb sulle tee peale,” karjus Terry Deacon telefonitorusse üle raadio, mis tema kõrval uudiste pealkirju pasundas. „Iial ei tea. Täna võib olla sinu õnnepäev.”
Kate oli ohanud. Ta teadis kohe, keda Terry mõtles. Sel nädalal oli vaid üks lesk, kellega kõik tahtsid intervjuud teha, aga samuti teadis ta, et see oli juba sissetallatud rada. Tema kolm kolleegi Posti toimetusest olid juba proovinud – ja ta oli kindel, et on viimane reporter riigis, kes pole veel kõnealusele uksele koputanud.
Peaaegu.
Jõudnud Jean Taylori maja juurde viiva teeotsani, kontrollis ta automaatselt teiste ajakirjanike kohalolekut ja märkas kohe ühe auto kõrval seismas The Timesis töötavat meest. Igav lips, küünarnukilapid ja küljeseitel. Klassika. Liiklusvoolus, mis mööda peateed edasi rühkis, kulges Kate oma autoga edasi, kuid pidas vaenlast hoolega silmas. Tal tuli korra veel ümber kvartali sõita ja loota, et mees on selleks ajaks lahkunud, kui ta ringiga tagasi oli.
„Pagan küll,” kirus ta, näidates vasakule keeramiseks suunatuld, et auto tänava äärde ära parkida.
Pärast viitteist minutit ja päevalehtedele heidetud kiirpilku tõmbas Kate omale taas turvavöö peale ja käivitas uuesti automootori. Telefon helises ja ta kaevus sügavale oma käekotti, et seda leida. Telefoni välja õngitsedes nägi ta ekraanil Bob Sparkesi nime ning lülitas mootori jälle välja.
„Tere, Bob! Kuidas läheb? Mis uudist?”
Politseiinspektor Bob Sparkes tahtis midagi, see oli ilmselge. Ta ei olnud seda tüüpi mees, kes helistaks niisama lobisemiseks, ja Kate oli kindel, et see kõne kestab vähem kui kuuskümmend sekundit.
„Tere, Kate. Läheb hästi, tänan küsimast. Päris kiire on – tead küll. Paar juhtumit on pooleli, aga ei midagi põnevat. Kuule, Kate,
