elavad nagu sigalas, Jean,” räägib ta. „Sa ei kujuta ette, kui palju hommikuhelveste kausse ma Jake’i toast leidsin. Enam-vähem terve nõudekomplekti jagu. Ja nad kaotavad iga nädal sokke. Meie maja on jalanõudele kui Bermuda kolmnurk.” Ja ta naerab taas, sest armastab neid, olgu nad põrsad või mitte.
Jake ja Freddie, mis kenad nimed – see on kõik, millele suudan mõelda. Panen need hilisemaks hoiule, oma kollektsiooni jaoks, ja noogutan, nagu mõistaksin, mida ta tunneb. Aga ma ei mõista, ega ju? Mulle oleks tema mured meeldinud. Mulle oleks meeldinud kasvatada teismelist, kelle kallal näägutada.
Igatahes taban end kõvasti välja ütlemas: „Glen oli vahel pahur, kui ma majas piisavalt korda ei hoidnud.” Tahtsin lihtsalt talle näidata, et ka minul olid omad mured ja et olin justnagu tema. Rumal minust tegelikult. Kuidas ma saaksingi olla nagu tema? Või keegi teine? Mina.
Glen ütles alati, et olen teistsugune. Kui väljas käisime, eputas ta minuga, öeldes oma semudele, et olen eriline. Ise ma sellest küll aru ei saanud. Töötasin salongis nimega Hair Today – omanik Lesley väike nali – ja veetsin kogu aja üleminekueas naiste juukseid pestes või neile kohvi tehes. Ma arvasin, et juuksuritöö hakkab lahe olema – isegi glamuurne. Arvasin, et lõikan juukseid ja loon uusi soengumoode, kui olin seitsmeteistkümneselt karjääriredeli alumisel pulgal.
„Jean,” hüüdis Lesley mulle üle salongi, „kas saad mu proual pead pesta ja siis toolide ümbert põranda ära pühkida.” Ei mingeid viisakusi nagu palun või tänan.
Klientidel oli alati õigus. Neile meeldis kõiki oma uudiseid ja muresid minuga jagada, sest kuulasin ega püüdnud neile nõu anda nagu Lesley. Ma noogutasin ja naeratasin ning mõlgutasin omi mõtteid, kui nad muudkui vatrasid oma lapselapsest ja tolle liiminuusutamisest või naabrist, kes koerasitta üle aia loobib. Möödus lausa päevi, ilma et oleksin millegi kohta oma arvamust avaldanud, piirdusin lausega „Oi, kui tore!” või rääkisin väljamõeldud puhkuseplaanidest, et vestlust arendada. Aga jäin sinna pidama. Läbisin kursused, õppisin lõikamist ja värvimist, leidsin omale kliendid. See polnud küll eriti tasuv töö, aga millekski muuks ma ei kõlvanud. Ei näinud koolis eriti vaeva. Ema ütles inimestele, et olen düslektik, aga tegelikult mind lihtsalt ei huvitanud.
Siis ilmus Glen välja ja olin äkitselt eriline.
Tööl ei muutunud eriti midagi. Aga ma ei suhelnud kolme ülejäänud tüdrukuga, sest Glenile ei meeldinud kunagi, kui temata väljas käisin. Ta ütles, et teised tüdrukud on vallalised ning seksi ja jookide peal väljas. Tal oli ilmselt õigus, kui arvestada nende esmaspäevahommikusi jutte, aga ma leiutasin erinevaid vabandusi, miks mitte minna, ja nad ei kutsunud mind enam.
Mulle meeldis mu töö, sest sain oma mõtteid mõlgutada ja polnud stressi. See tekitas turvalise tunde – kemikaalide ja sirgendatud juuste lõhn, jutuvadina ja jooksva vee helid, föönide mühin ja kõige selle ennustatavus. Broneeringute märkmik, täidetud nüri pliiatsiga, otsustas mu päeva üle.
Kõik oli kindlaks määratud, isegi mustadest pükstest ja valgest pluusist koosnev tööriietus – välja arvatud laupäev, mil me kõik pidime kandma teksaseid. „Sinusuguse kogenud naise jaoks alandav. Sa oled juuksur, mitte algaja, Jeanie,” oli Glen hiljem öelnud. Igatahes tähendas see, et enamasti ei pidanud ma otsustama, mida selga panna – või mida teha. Polnud muret.
Neile kõigile meeldis Glen. Ta tuli mulle tavaliselt laupäeviti järgi ja nõjatus letile, et Lesleyga rääkida. Ta teadis nii paljust, minu Glen. Kõike ärimaailmast. Ja ka tõsistel teemadel rääkides suutis ta inimesi naerma panna.
„Su kaasa on nii arukas,” ütles Lesley. „Ja nii kena välimusega. Sul on vedanud, Jean.”
Sain alati aru: Lesley ei suutnud uskuda, et Glen oli minu valinud. Vahel ei suutnud ma seda isegi. Ta naeris, kui seda ütlesin, ja tõmbas mind oma embusse. „Oled kõik, mida soovin,” lausus ta. Ta aitas mul näha asju sellistena, nagu need olid. Ta aitas mul suureks kasvada, ma arvan.
Kui abiellusime, ei teadnud ma rahast ega perenaiseks olemisest midagi, seega haris Glen mind majapidamise vallas ja andis mulle märkmiku, kuhu kõik kulutused üles kirjutada. Siis võtsime aeg-ajalt koos istet ja ta ajas numbrid tasakaalu. Õppisin temalt nii palju.
Kate räägib jälle midagi, aga olen alguse maha maganud. See on seotud mingi kokkuleppega ja ta räägib rahast.
„Vabanda,” ütlen, „olin hetkeks mõtteis.”
Ta naeratab kannatlikult ja nõjatub taas ettepoole. „Tean, kui raske see on, Jean. Ajakirjandus ööd ja päevad ukse taga valvamas. Aga usu mind, ainus võimalus neist lahti saada on üks intervjuu anda. Siis kaotavad nad kõik huvi ja jätavad su rahule.”
Noogutan, näitamaks, et kuulan. Aga ta läheb kohe õhinasse, arvab, et olen selle kõigega nõus. „Oota nüüd,” ütlen kerges paanikas. „Ma ei ütle ei ega jah. Pean selle üle mõtlema.”
„Me oleme meelsasti valmis tasuma – et korvata sinu ajakulu ja olla sulle raskel ajal toeks,” lausub ta kiirelt. Kas pole naljakas, kuidas nad püüavad asju ilustada. Korvata! Ta mõtleb sellega, et nad maksavad mulle, et oma suud paotaksin, kuid kardab mind solvata.
Aja jooksul olen saanud palju pakkumisi, selliseid summasid, mida võidetakse loteriiga. Peaksite nägema neid kirju, mille reporterid mu kirjakasti on pressinud. Need paneksid teid punastama, need on nii valelikud. Siiski on need arvatavasti etemad kui vihased ähvarduskirjad, mida ka saabub.
Vahel rebivad inimesed ajalehest välja artikli Glenist ning kirjutavad suurte trükitähtedega ja rasvaselt allajoonituna KOLETIS. Vahel tõmbavad nad selle joone nii tugevasti, et nende pastakas läheb paberist läbi.
Reporterid teevad igatahes risti vastupidist. Kuid nemad on sama ilged, päriselt.
„Lugupeetud proua Taylor,” – või vahel lihtsalt Jean – „loodan, et te ei pahanda, et kirjutan sel raskel ajal, blaa-blaa-blaa. Teist on küll väga palju kirjutatud, kuid soovime pakkuda teile võimalust asjadest oma versioon rääkida. Blaa-blaa-blaa.”
Glenil oli kombeks neid kirju mõne oma naljaka häälega ette lugeda ja me itsitasime ja ma pistsin need sahtlisse. Kuid see oli siis, kui ta veel elus oli. Praegu polnud kellegagi selle pakkumise üle arutleda.
Vaatan uuesti alla, oma teed. See on nüüd jahtunud ja veidi nahaga kaetud. See on sellest rasvasest piimast, mida Glen nõuab. Nõudis. Saan nüüd lahjemat piima osta. Naeratan.
Kate, kes ajab suurt müügijuttu oma ajalehe peenetundelisuse ja usaldusväärsuse ja teab veel mille kohta, märkab mu naeratust ja tõlgendab seda kui järgmist pooldavat märki. Ta pakub välja, et võib mind paariks ööks mõnda hotelli viia. „Et teistest reporteritest ja kogu sellest pingest eemale pääseda,” ütleb ta. „Et sulle puhkust anda, Jean.”
Puhkust on mul vaja, ma arvan.
Justnagu märguande peale heliseb uksekell. Kate piilub läbi pitskardina ja sisistab: „Pagan võtaks, Jean, väljas on üks tüüp kohalikust telejaamast. Püsi vagusi ja ta läheb minema.”
Teen, nagu mulle öeldakse. Nagu tavaliselt. Teate, ta jätkab sealt, kus Glen pooleli jäi. Kõik on tema kontrolli all. Kaitseb mind väljas varitseva pressi eest. Välja arvata muidugi see, et ta on ise ka press. Oh jumal, olen siin koos vaenlasega.
Ma pöördun, et midagi öelda, aga uksekell kõlab taas ja postkasti klapp klõksatab lahti. „Proua Taylor?” karjub hääl tühja esikusse. „Proua Taylor? Jim Wilson siin, Capital TV-st. Palun vaid minutikese teie ajast. Vaid korraks vestelda. Olete
