meie jälitatavate nimekirjas pole.”
„Kas on miskit, mida enne temaga kohtumist teadma peaksin?” küsis Kate. „On mingeid uudiseid pärast Glen Taylori surma?”
„Ega vist.” Ta kuulis mehe hääles pettumust. „Mõtlesin, et äkki oled sina midagi kuulnud. Igatahes oleksin väga tänulik info eest, kui Jean midagi räägib.”
„Helistan sulle pärast,” ütles Kate. „Aga arvatavasti lööb ta mu nina ees ukse kinni. Nii on ta kõigi teiste reporteritega käitunud.”
„Okei, pärast räägime.”
Kõne lõpp. Ta vaatas telefoni ja naeratas. Nelikümmend üks sekundit. Uus rekord. Järgmine kord tuleb meest selle eest nöökida.
Viis minutit hiljem oli ta jõudnud Jean Taylori kodutänavale, mis oli äsja ajakirjanikest vabanenud, ja kõndis mööda teerada ukse poole.
Nüüd oli tal seda lugu vaja.
Oh jumal, nüüd tuleb keskenduda, mõtles ta, surudes oma küüned peopessa, et end korrale kutsuda. Ei, mitte mingit kasu.
„Vabanda, Jean, kas võiksin tualetti minna?” ütles ta nüüd alandlikult naeratades. „Tee joomine mõjub nii, kas pole? Teen meile veel ühed kruusitäied, kui soovid.”
Jean noogutas ja tõusis püsti, et teda vetsu juhatada. „Otse siit läbi,” ütles ta, astudes kõrvale, et Kate allkorruse taevalikku virsikukarva tualetti pääseks.
Külalistele mõeldud lõhnastatud seebiga käsi pestes silmas Kate peeglis oma näoilmet. Ta nägi enda meelest veidi väsinud välja, silus oma tõrksaid juukseid ja patsutas näpuotstega silmaaluseid kotte, nagu oli õpetanud tüdruk, kes talle aeg-ajalt näohooldust teeb.
Üksi köögis olles uuris ta ajaviiteks külmikul rippuvaid märkmeid ja magneteid, kuni vesi kannus keema läks. Ostunimekirjad ja puhkusereisidelt toodud suveniirid – ei miskit olulist loo jaoks. Ühes rannabaaris Tayloritest tehtud fotol on näha neid naeratamas ja kaamera poole klaase tõstmas. Tumedate kahuste juuste ja puhkusenaeratusega Glen Taylor ja tumeblondide eriliseks puhuks sätitud ja viisakalt kõrva taha silutud juuste ning palavusest veidi laiali valgunud pidulikuma jumestusega Jean, kes oma abikaasat kelmikalt silmanurgast vaatab.
Imetlus või hirm? mõtles Kate.
Viimased paar aastat olid fotol oleva naise jaoks ilmselgelt laastavalt mõjunud. Jean istus ja ootas teda, jalas kargopüksid, seljas veninud T-särk ja kampsun, tema juuksed olid priskest hobusesabast lahti pääsemas. Steve’il oli alati kombeks teda sellepärast norida, kuidas ta pisiasju tähele paneb, aga see oli osa tööst. „Olen koolitatud vaatleja,” oli Kate naljatanud ja nautinud pisimatele, ent kõnekatele detailidele osutamist. Kohe oli ta märganud Jeani karedaid ja lõhenenud käsi – juuksuri käed, oli ta endamisi mõelnud – ja närvilisest närimisest narmendavaid küünenahku.
Kortsud lese silmade ümber rääkisid oma lugu.
Kate võttis oma telefoni ja tegi puhkusefotost pilti. Ta märkas, et köögis oli kõik laitmatus korras – mitte nagu tema enda köögis, kuhu teismelised pojad oleks raudselt jätnud maha jäljerea oma lõpetatud hommikusöögist – mustad kohvikruusid, riknev piim, pooleldi söödud röstsai, kaaneta moosipurk, millest püstine nuga välja turritamas. Ja siis veel üks kohustuslik räpane jalkakomplekt põrandal mädanemas.
Veekann – ja ka mõte kodust – lülitus välja ning ta tegi teed ja võttis kruusid kandikul kaasa.
Jean vahtis tühjusse, olles hammastega oma pöidla kallal.
„Nii, ongi valmis,” ütles Kate istuma potsatades. „Vabandust, et pidid ootama. Nõndaks, kuhu me jäimegi?”
Ta pidi tunnistama, et oli juba veidi murelikuks muutumas. Ta oli Jean Taylori juures juba peaaegu tund aega olnud ning oma märkmikku naise lapsepõlve ja abielu algusaastate kohta killukesi kirja pannud. Aga see oli ka kõik. Iga kord, kui ta hakkas loo tuumale lähemale jõudma, vahetas Jean teema mõne turvalisema vastu. Nad olid ühel hetkel pidanud maha pika arutelu lastekasvatamise väljakutsete üle, siis aga toimus kerge kõrvalepõige, kui Kate oli lõpuks vastu võtnud ühe paljudest kärsitutest kõnedest, mis kontorist olid tulnud.
Terry oli õnnest segi, kui kuulis, kus Kate oli.
„Hiilgav!” karjus ta telefonitorusse. „Hea töö. Mida ta räägib? Millal loo saad saata?”
Jean Taylori valvsa pilgu all pomises Kate: „Oota vähe, Terry. Levi on siin veidi kehv,” ja suundus tagaaeda, teeseldes Jeanile tülpimust ja raputades kahetsevalt pead.
„Jumal küll, Terry, istusin tema kõrval. Ma ei saa praegu rääkida,” sisises ta. „Asjad kulgevad päris aeglaselt, kui aus olla, aga usun, et ta hakkab mind juba usaldama. Las ma jätkan nüüd.”
„Kas sa oled temaga juba lepingu teinud?” küsis Terry. „Tehke leping ära ja siis on meil aega lugu üles ehitada.”
„Ma ei taha teda liigse pealepressimisega ära hirmutada, Terry. Annan oma parima. Hiljem räägime.”
Kate vajutas otsustavalt telefonikõne kinni ja kaalus oma järgmist sammu. Ehk tulnukski tal kohe rahast juttu teha. Ta oli teinud teed ja näidanud üles kaastunnet, nüüd pidi ta keerutamise lõpetama.
Pealegi võis Jean nüüd, mil tema abikaasa oli surnud, rahahädas olla küll.
Meest polnud enam teda toetamas. Ega ka teda rääkimast takistamas.
4. peatükk
Kolmapäev, 9. juuni 2010
Tund aega hiljem on ta ikka veel siin. Enne tänast oleksin ma palunud tal lahkuda. Kunagi varem pole mul olnud raskusi uksele koputavaid ajakirjanikke pikalt saata. See on lihtne, kui nad nii ülbed on. „Tere,” ütlevad nad ja asuvad siis kohe oma küsimuste juurde. Kohutavate, ebaviisakate küsimuste juurde. Kate Waters pole midagi rasket küsinud. Veel.
Oleme rääkinud igasugustel teemadel: millal Gleniga maja ostsime, millised on siinkandis kinnisvara hinnad, kuidas oleme maja remontinud, milline on värvi hind, missugune on siinne ümbruskond, kuskohas üles kasvasin ja koolis käisin – sellised asjad. Ta haakub iga asjaga, mida ütlen. „Oh, ma käisin samuti sellises koolis. Vihkasin õpetajaid, sa ka?” Umbes nii. Paneb mind tundma, justkui räägiksin sõbraga. Nagu ta oleks minu moodi. See on temast muidugi kaval, aga võib-olla teeb ta seda alati, kui kedagi intervjueerib.
Ta ei ole tegelikult üldse paha. Usun, et ta võiks mulle täitsa meeldida. Ta teeb nalja ja paistab lahke, aga äkki on see kõik teesklus. Räägib mulle oma abikaasast – oma vanamehest, nagu ta teda kutsub – ja sellest, kuidas ta peab pärast oma mehele helistama ja ütlema, et jõuab täna hiljem koju. Ma pole kindel, miks ta hiljaks jääb – lõunagi pole veel käes ja ta elab vaid pooletunnise sõidu kaugusel mööda South Circulari –, kuid ütlen, et ta peab kohe helistama, muidu mees muretseb. Glen oleks muretsenud. Ta oleks mulle peapesu teinud, kui oleksin tema teadmata kauemaks kodust ära olnud.
„See pole minu suhtes aus, Jeanie,” oleks Glen öelnud. Aga ma ei räägi talle seda.
Kate naerab ja ütleb, et tema vanamees on praeguseks sellega juba harjunud, aga hädaldab ikka, sest peab lastega ise hakkama saama. Tal on teismelised, räägib ta, Jake ja Freddie, ilma kommete ja vähimagi austuseta.
„Mees
