vastas: „Ta rebis ennast lahti ja pöördus näoga minu poole. Ma ei unusta kunagi tema pilku – nii külm ja kaalutlev. Mul ei olnud aimugi, mida ta kavatses teha, kuid miski tema pilgus hirmutas mind – külm julmus, hoolikalt arvestatud õelus. Ta ütles: „Olgu, kui sa soovid karmi mängu, siis olgu peale.“ Ja siis ta lõi mind, väga sihikindlalt ja otsustavalt.“
„Kas ta lõi teid pikali?“
„Ma vajusin istuli,“ selgitas neiu. „Mu silme ees sähvis ja põlved nõtkusid, äkki istusin ma põrandal, tuba käis ringi ja Carl Fretch seisis lävel, kummardus pilkava sardoonilise naeratusega ja teatas: „Järgmine kord ära ole nii pagana peenutsev.“ Siis sulges ta ukse ja kõndis minema.“
„Mida teie tegite?“
„Noh, ma olin vihane ja mul oli valus. Selles väikses saatanas on midagi säärast, mis ajab külmavärinad peale. Ja loomulikult mõjub naise moraalile, kui mees teda lööb. Läksin vannituppa, panin silmale külma kompressi, nägin, et mu riided said üleni märjaks, läksin tagasi, panin ukse lukku, võtsin riided seljast ja olin tükk aega soojas vannis, et end lõdvaks lasta ja valutavaid jalgu leevendada. Kogu selle aja hoidsin silmal külma kompressi. Poole tunni pärast tundsin end paremini. Ronisin vannist välja, kuivatasin ennast, tõmbasin selga hommikumantli ning kuna ma olin unustanud sussid vannituppa kaasa võtta, panin kingad jalga. Siis taipasin, et mul ei ole endiselt käekotti. Selleks ajaks olin ma tõsiselt raevunud.“
„Mida te tegite?“
Neiu jätkas: „Kõndisin proua Bartsleri toa juurde ja koputasin uksele.“
„Kas ta magas?“
„Ei. Ta oli ärkvel ja rääkis Carliga. Ta tuli uksele ja vaatas mind, nagu uuriks tõuku, kellel on kuidagi õnnestunud söögilauale roomata. Ta ütles: „Ma rääkisin just Carliga ja püüan otsustada, mida teie suhtes ette võtta.“ Mina ütlesin: „Noh, ka mina arutasin endaga, mida Carli suhtes ette võtta. Eeldasin, et teie pojas on pisutki härrasmeest, kuid klantskihi all, mida ta on endale nii paksult peale kandnud, on ta lihtsalt väike rikutud kaabakas.““
„Kuidas ta sellesse suhtus?“
„Ta vaatas mulle kõrgilt otsa ja küsis: „Mida te sellega tahate öelda?“ Seletasin, et Carl ajas mulle ligi ja siis lõi, tema aga nimetas mind suu sisse valetajaks, ütles, et Carl oli tabanud mind varguselt ning et mina olin teda rünnanud, et asitõendeid enda kätte saada.“
„Varguselt!“ hüüatas Mason.
„Täpselt nii. Kas teate, mida Carl tegi? Ta viis mu koti emale ja näitas, et selles oli üks ehe, mis oli proua Bartsleril terve päev kadunud olnud. Teate, ma usun, et ta plaanis kogu asja nii, et kui ma ei oleks tema soovidele vastu tulnud, oleks ta süü minu kraesse ajanud.“
„Tundub olevat väga meeldiv noormees,“ tähendas Mason.
Diana naeris mõrult. „Noh, ma olin nii täielikult jahmunud, et ei osanud midagi öelda. Ja siis pakkus Carl oma õpitud peene hääldusega: „Ema, äkki oleks mõttekas ta tuba läbi otsida, enne kui tal minna laseme?““
„Ja mis edasi sai?“
„Carl ja ema läksid minu magamistuppa ja kui mina püüdsin sisse pääseda, tõukas proua Bartsler mu lihtsalt välja ja lõi mu oma toa ukse mu nina all kinni.“
„Ja siis?“
„Siis,“ jätkas neiu, „jooksin alumisele korrusele härra Bartsleri juurde, kuid tema oli ikka veel hõivatud. Mu kasukas rippus riidekapis, tõmbasin selle selga ja hakkasin minema raamatukogu poole, et seal oodata, kuni härra Bartsler vabaneb, kui uks äkki avanes ja ma nägin seda naist välja tulemas. Ma ei tahtnud, et ta mu paistes silmaalust näeks, peitsin end kappi ja ootasin, kuni õhk puhtaks sai. Usun, et ootasin umbes viis-kümme minutit, avasin siis ukse ja lipsasin välja ning samal hetkel läks teine uks lahti ning härra Bartsler ja härra Glenmore juhatasid selle naise välja.
Mul oli nende ees edumaa ja kui ma oleksin otse eesukse poole suundunud, oleksid nad näinud ainult mu selga. Seepärast kõndisin eesuksest välja ja trepist alla ning mööda tänavat edasi. Otsustasin, et helistan oma korterinaabrile Mildred Danville’ile ning palun, et ta võtaks mu auto ja tuleks mulle järele – aga mul ei olnud ju isegi telefoniraha kaasas. Selleks ajaks olin juba veidi hüsteeriline ja mu silm oli üles paistetanud. Seepärast otsustasin jalgsi oma korterisse minna ja paluda, et Mildred mu sisse laseks – nagu ma ei oleks juba niigi palju kõndinud!
Usun, et see maa oli üle pooleteise miili, kuid lõpuks jõudsin ma kohale – ja Mildredi ei olnud kodus! Oli see vast öö!“
„Mida te siis tegite?“ uuris Mason.
„Muidugi oleksin võinud helistada majavalitsejale ja ajada ta voodist üles, et ta mind üldvõtmega sisse laseks, kuid ta on üsna range ja arvestades mu riietust, sinist silma ja – noh, ma olin üsna viletsas seisus. Julgus oli mu maha jätnud. Seepärast kõndisin bussijaama ja istusin seal kogu õnnistatud öö. Lunisin ühelt kaastundlikult mehelt viiesendise ja helistasin mõnda aega iga tunni tagant korterisse. Keegi ei vastanud. Seal ei vasta ikka veel keegi. Tundsin end olevat täiesti väljapääsmatus olukorras. Tundus nagu kõik jõllitaksid mind … Ma olin teist kuulnud. Kulus tunde, et koguda julgust ja tulla säärases seisukorras teie juurde, kuid ma tundsin, et hakkan hüsteeriasse minema, nii et siin ma nüüd olen … Ilmselt ei oleks ma suutnud selles olukorras veelgi hullemini käituda ka siis, kui oleksin kogu hingest püüdnud. Mind peetakse vargaks ja asi näeb välja nii, nagu oleksin ma plehku pannud … ja … ja …“
„Della,“ ütles Mason, „äkki saad selle noore daamiga midagi ette võtta?“
„Kindlasti,“ sõnas Della ja naeratas neiule rahustavalt. „Usun, et saan laenata teile riideid, mis sobivad kenasti, kuni te enda omad kätte saate. Ja kuidas oleks kerge suupistega?“
Diana Regis ütles: „Te … te mõlemad olete väga lahked. Kuid usun, et saan hakkama …“ Äkki varises ta kabinetipõrandale.
Mason oli kahe kiire sammuga lõdva kogu kõrval. Nad tõstsid koos Dellaga neiu püsti ja panid uuesti istuma suurde pehmesse nahktugitooli. Mason tabas Della Streeti laitva pilgu.
„Lõppude lõpuks,“ sõnas advokaat veidi vabandavalt, „ei tegele ma üldiselt sääraste asjadega, Della. Mina tahan mõrvajuhtumeid ja mõistatusi. Aga kui sa just nõuad.“
„Ma ei ole sõnagi lausunud,“ naeratas Della Street.
„Ei, sa ei ole midagi öelnud,“ nõustus Mason.
Diana Regis liigutas end tugitoolis, avas silmad ja ütles mõningase põlgusega: „Oh, mul on nii kahju … Ma … Ma vist minestasin.“
„Nüüd on teiega kõik korras,“ rahustas Mason neiut. „Tass head kohvi seab teid joonde, kuid seni saate ühe väikse napsi.“
Mason astus raamaturiiuli juurde, tõmbas välja paksu köite ja võttis selle tagant brändipudeli. Ta valas klaasi poole jagu brändit ja ulatas selle Diana Regisele.
Neiu tänas teda pilguga ja rüüpas klaasi tühjaks. Mason võttis klaasi, loputas selle kraani all puhtaks ning pani klaasi ja pudeli uuesti oma kohale riiulil.
„Tunnete end paremini?“ küsis ta.
„Vist küll. Ma ei ole midagi söönud ja … noh, ma olen lihtsalt
