Mason,“ alustas Bartsler, „esindab Diana Regist. Diana näib arvavat, et ta visati majast välja ebapiisavas riietuses ja alandavatel asjaoludel. Kas teie teate sellest midagi?“
Proua Bartsler teatas üsna külmalt ja täiesti ilmetu näoga: „Me teame sellest kõike.“
„Olgu, mis sellega siis on?“ küsis Bartsler.
„Räägi sina, Carl.“
Carl tegi kergelt põlgliku liigutuse. „Ma eelistaksin seda mitte arutada.“
„Sina tead fakte, Carl.“
„Aga ta on naine, ema. Kas sa ei arva, et oleks parem, kui naisest räägiks teine naine?“
„Olgu peale,“ otsustas proua Bartsler. „See tüdruk ei oleks üldse tohtinud seda kohta vastu võtta. Niipalju kui mina aru saan, on ta näitleja. Selle valdkonna juurde oleks ta pidanudki jääma. Ta ei sobi seda sorti perekonda.“
„See kõik ei ole põhjus, miks talle vallandamisest mitte kaks nädalat ette teatada ja teda viisakalt kohelda,“ tähendas Bartsler vaikselt.
Ta naine jätkas külma väärikusega. „Kartsin, et ta võib tunda end üksildaselt. Tegin Carlile ettepaneku, et talle võiks veidi tähelepanu pöörata. Carl kutsus ta välja õhtust sööma. Naine jäi üsna purju ja lubas ühes baaris ühel väga lihtlabasel noormehel endale ligi ajada ning tundus seda nii väga nautivat, et keeldus koos Carliga koju tulemast. Carl märkas alles koju jõudes, et neiu kott on tema autos. Ta viis koti naise tuppa, et see selle sealt leiaks, ning avastas siis kotist teemantripatsi, mida ma olin kogu pärastlõuna otsinud. Carl tuli minu juurde ja ma otsustasin ise asja uurida. Pärast preili Regise tööleasumist oli kadunud ka teisi asju, kuid ma ei kahtlustanud teda, oletades, et olin need ise kuhugi pannud. Preili Regise südametunnistus oli must ja ta põgenes niipea, kui ma tema tuppa astusin. Mind ärritas pisut, et ta ei naasnud, ent kuna ma ei kavatsenud varguse pärast politseid kutsuda, tundsin, et mul ei jää muud üle kui tema naasmist oodata. Kahtlemata on tal palju mõlemast soost tuttavaid, kellega ta võis vabalt ööd veeta.“
Bartsler vaatas Masoni poole. „Kas see on vastus teie küsimusele, Mason?“
Mason võttis veidi teise kursi. „Preili Regisel oli minu kontorisse tulles silm siniseks löödud. Kas teie teate sellest midagi?“
Proua Bartsler vaatas Carli poole.
Carl ütles: „See oli tal juba majja jõudes. Eeldan, et seltskond, kellega ta veetis aega pärast seda, kui ma baarist lahkusin, oskab selle kohta ehk midagi öelda.“
„Kahtlemata ei ole see tal esimene sinine silmaalune,“ torkas proua Bartsler ja lisas siis põlglikult, „kui arvestada, mis sorti naine ta on.“
Hetkeks valitses vaikus, siis pöördus proua Bartsler uuesti Carli poole. „Miks sa ei käinud peale, et ta ise koju tuua, Carl?“
Carl Fretchi käeliigutus, mis oli tehtud iga režissööri rõõmustava hästi ajastatud graatsiaga, oleks nagu tõrjunud midagi ebameeldivat. „Ta oli jäme,“ ütles Carl nagu arvates, et see lõpetab teema täielikult.
Bartsler pöördus Masoni poole. „Olete rahul?“
„Ei.“
Bartsler ohkas. „Kas tahate ristküsitlust või teen seda mina?“
„Tahaksin esitada paari küsimust,“ ütles Mason.
„Olge lahked.“
Mason pöördus Carl Fretchi poole. „Te viisite ta õhtust sööma?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Koralllaguuni.“
„Kas te jõite alkoholi?“
„Jah.“
„Mõlemad või ainult tüdruk?“
Carl Fretch kõhkles hetke. „Ainult tüdruk. Mina võtsin ainult kaks.“
„Kes tellis joogid?“
„Tema.“
„Lauas või baaris?“
„Baaris.“
„Te sõite õhtust?“
„Jah.“
„Ja siis?“
„Veel jooke.“
„Kus?“
„Baaris.“
„Kes need tellis?“
„Tema.“
„Mida teie tegite sellal kui tema jõi?“
„Noh, ma … Ma jõin tasapisi enda jooki ja siis ühines vastuseks preili Regise teatud lähenemiskatsetele see teine mees ja pärast seda hakkas tema jooke ostma.“
„Teile tähelepanu pööramata?“
„Noh, mõnes mõttes.“
„Mis kell te välja läksite?“
„Kell kaheksa.“
„Mis kell te tagasi jõudsite?“
„Ma ei tea täpselt – kümne paiku.“
„Kas te tantsisite?“
„Jah.“
„Rohkem kui kord?“
„Jah.“
„Pärast seda, kui preili Regis hakkas sellele teisele mehele ligi ajama või enne?“
„Tõepoolest, härra Mason, ma ei näe põhjust, miks mind niimoodi üle kuulatakse. Ma rääkisin oma loo. Mu ema usub seda. Härra Bartsler usub seda. Mul ei ole erilist põhjust end teie ees õigustada.“
Mason jätkas. „Selle väga lühikese kahetunnise ajavahemiku jooksul lahkusite niisiis kodust, läksite Koralllaguuni, sõite õhtust, tantsisite, istusite kaks korda baaris, vaatasite, kuidas tüdruk end purju jõi ja tulite koju.“
„Mis selles valesti on?“
„Üsna tihe graafik,“ tähendas Mason. „Ma lihtsalt tahtsin asjadest selge pildi saada.“
„Pilt ongi selge,“ nähvas Carl kasvava pahameelega.
„Ja tema jõudis koju peaaegu kohe pärast teid?“
„Seda ma ei öelnud. Kindlasti mitte.“
„Aga ta leidis teid oma toast kotti ära panemast, kas polnud nii?“
„Ei olnud. Ma ei näinud teda enne, kui me emaga tema tuppa läksime.“
„Te läksite tema tuppa eesmärgiga kott tagastada?“
„Jah.“
