saan aru, kuidas asjad tunduvad … praegu.“
Mason ütles Della Streetile: „Muretse talle süüa ja riided ja hea kuum vann, Della. Ning las ta siis magab paar tundi. Mina lähen välja.“
Mason pilgutas sekretärile vargsi silma.
Teine peatükk
Maja, mida Mason otsis, osutus kahekordseks, valgeks krohvitud ja kivikatusega elamuks peenes linnaosas.
Mason parkis auto, kõndis mööda laia betoonjalutusteed maja poole ja ronis kaarjast trepist üles verandaesisele, mis oli kaetud lihvitud punaste kiviplaatidega ja mida ääristas sepisrauast rinnatis. Advokaat vajutas kellanupule ja maja sisemusest kostis meloodiline helin.
Mõni hetk hiljem avas ukse umbes kolmekümne kaheksa aastane turske mees, kelle soojad pruunid silmad piidlesid Masonit ettevaatlikult.
„Ma sooviksin näha Jason Bartsleri,“ ütles Mason.
„Kardan, et see ei ole võimalik, kui teil ei ole kokku lepitud, ja kui teil oleks kokku lepitud, siis usun, et teaksin sellest.“
„Te olete temaga seotud?“
„Mõnes mõttes jah.“
„Suurepärane,“ ütles Mason. „Minu nimi on Mason. Ma olen advokaat. Esindan Diana Regist. Bartsler võib saada minuga kokku praegu siin või näeme hiljem kohtus.“
Pruunidesse silmadesse ilmus pehme säde. „Usun, et proua Bartsler on see, kes esineb kaebusega …“
Mason katkestas teda. „Ma ei võitle naistega.“
Mees naeratas. „Astuge sisse.“
Mason astus avarasse eeshalli, kus punased põrandakivid olid vahatatud tuhmilt läikivaks. Vasakul viis lai kaarjas trepp ülemisele korrusele.
„Siitkaudu, palun,“ ütles mees ja juhatas Masoni raamatukokku. „Ma lähen vaatan, kas härra Bartsler saab teid vastu võtta.“
Mees kadus läbi eeshalli teises seinas oleva ukse. Ta oli umbes kahe minuti pärast tagasi ja tema naeratus oli muutunud pisut laiemaks.
„Kas te olete Perry Mason?“
„Jah.“
„Minu nimi on Glenmore, härra Mason. Ma olen härra Bartsleriga seotud paaris tema kaevandusettevõttes.“
Mason surus mehe kätt.
„Bartsler tahab, et viiksin teid tema juurde. Ta on teist nii mõndagi kuulnud ja paari teie kohtuasja suure huviga jälginud. Palun siitkaudu.“
Mason astus Glenmore’i kannul suurde tuppa vastuvõtuhalli teises otsas. Tuba oli segu raamatukogust, kabinetist, elutoast ja büroost.
Jason Bartsler istus sügavas riidega kaetud tugitoolis, tuhvlites jalad sirutatud madalale jalapingile. Tugitoolist vasakul oli toekas laud, mida katsid raamatud, paberid, portfell, sulepeaalus ja paar ajakirja. Toolist paremal oli kaardilaud, millel olid veeklaas, raamatud, piibualus, tubakakarp, tuhatoos, tikud ja viskikarahvin. Kollakast vedelikust läbi kumav valgus peegeldus kristallkarahvini tahkudel merevaigukarva sädelusega.
Jason Bartsler tõusis toolist. Ta oli pikka kasvu leebe olekuga mees, näol küsiv ilme.
„Kuidas läheb, härra Mason?“ ütles ta kätt surudes. „Tundub, et Diana leidis endale üsna võimsa juriidilise talendi. Eeldan, et kohtusite minu äripartneri Frank Glenmore’iga. Palusin, et ta ennast tutvustaks.“
„Jah, seda ta tegi.“
„Mis värk see Dianaga üldse on? Keegi ei rääkinud mulle midagi, enne kui alles nüüd. Frank, miks pagana pärast sa mulle ei rääkinud, et oli mingi probleem?“
„Proua Bartsler ei arvanud, et tüdruk tagasi võib tulla või et me temast veel kunagi midagi kuuleme. Ta arvas, et Diana pani lihtsalt plehku. Kartsin, et see võiks teid ärritada.“
„Noh, ma olengi ärritunud. Diana on kena tüdruk. Ehk räägite teie, Mason, mulle, mis juhtus.“
„Niipalju kui mina aru saan,“ ütles Mason, „tegi ta selle vea, et võttis vastu teie võõraspoja kutse välja minna. See tähendas, et ta tuli jalgsi koju. Siis leidis ta teie võõraspoja oma toast ning teda süüdistati varguses. Minu arvates hirmutati teda keset ööd majast lahkuma, seljas vaid hommikumantel ja kasukas, mille ta riidekapist kaasa oli haaranud. Ta oli ilma ühegi pennita, ilma söögita ja peavarjuta.“
Bartsler sõnas ärritatult: „Teie suust kõlab see nagu ettekavatsetud mõrv. Miks pagan te ei võiks mõistlik olla? Keegi ei tõuganud teda ju uksest välja, mis?“
„Teda hirmutati lahkuma.“
„Millega?“
„Füüsilise vägivallaga ja ähvardusega seda korrata.“
„Kelle poolt?“
„Carl Fretchi ja tema ema poolt. Nad ajasid ta tema toast välja. Ma tahan asjad ta toast kätte saada, ma tahan tema kahe nädala avanssi, ma tahan vabandust, ma tahan kinnitust, et ta saab siit kas soovituskirja või et tema iseloomu kohta ei öelda midagi halba, kui mõni võimalik tööandja teiega ühendust võtab, ning lisaks kõigele sellele tahan õiglast hüvitist talle osaks saanud vaimsete kannatuste eest.“
Bartsler ütles Glenmore’ile: „Palun kutsu mu naine siia ja ütle, et ta Carli kaasa võtaks.“
Glenmore tõusis väledusega, mis oli tema kogukuse kohta päris üllatav, ning lahkus toast hääletult ja kiirelt nagu vilksav vari. Mehe suujooni pehmendas vargne naeratus.
Mason jätkas: „Peamiselt soovin, et tema asjad ja riided kokku pakitaks ja et saaksin need talle viia. Mis puutub teistesse küsimustesse, siis oleks ehk hea, kui konsulteeriksite oma advokaadiga. Ma ei taha teid ära kasutada.“
„Mul ei ole selle asja lahendamiseks advokaati vaja,“ ütles Bartsler. „Ja ma ei taha, et Diana töölt lahkuks.“
„Te ei saa ju oodata, et ta jääks praeguses olukorras siia edasi. See oleks võimatu.“
Bartsleri kulm tõmbus kortsu. „Ma ei oleks lasknud sellel juhtuda ka miljoni dollari eest, Mason. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Või ehk saan. Eks paistab.“
Mason ütles: „Asi võib olla tõsisem kui te arvate.“
„Ilmselt ongi. See tüdruk meeldib mulle. Ta huvitus sellest, mida luges, pani loetavasse ilmekust. Nii paljud palgalised ettelugejad lihtsalt venivad uimasusega, mis ajab une peale, nende hääle monotoonsusest ei ole võimalik end lahti raputada – nagu pikal lennureisil, kui teed kõik, et propellerite undamine sind magama ei uinutaks. Sealt tulevadki mu abikaasa ja kasupoeg.“
Mason tõusis, et naist ja noormeest tervitada.
Proua Bartsleri iseloomustas jäine väärikus. Ta nahk, juuksed ja figuur reetsid pidevat hoolitsust. Ta nägi välja nagu kolmekümne viie aastane naine, kes on veendunud, et teda võiks pidada kahekümne kaheksaseks. Tundus võimatu, et noormees tema kõrval on tema poeg.
Carl Fretch oli sale, tumedate juuste ja hoolikalt pügatud bakenbardidega, mis ulatusid
