ünged päevad
ÄRA KAOTA PEAD
See raamat on pühendatud Laurale.
Ma ei kavatse teha siin ühtegi nalja, sest sa oled pealtnäha ainus inimene maamunal, kes ei pea mind kaugeltki naljakaks.
Ma olen HIRMNALJAKAS. Küsi ükskõik kellelt. Küsi oma õelt. Tema arust olen HÜSTEERILISELT naljakas (eks ju, on ju, Katie…?)
Ja ometi, isegi kui sina keeldud tunnustamast mu koomilist geeniust ning kuigi sa keeldud avalikult möönmast, kui väga sulle avaldab muljet kõik see, mida ma teen, saad ikkagi endale pühendatud raamatu – sest sinuta poleks Leebesurmal tema Valküüriat.
Sa oled mu parim sõber ja muusa – ja ma võlgnen sulle väga palju.
(„Väga palju” on muidugi siinkohal puhtalt väljend ja ei viita mingil viisil sellele, et saad osa autoritasudest.)
1
SKARAB
Kui Dreylan Skarab oma pisikesse kongi pisteti, ei mõelnud ta muule kui mõrvamisele. Talle meeldis mõrvata. Mõrvad ja pikad jalutuskäigud olid noorest peast olnud tema kaks lemmikut. Ta oli valmis kellegi mõrvamiseks jalutama pika tee, armastas ta ikka öelda, ja ta oleks võimeline tapma ühe korraliku pika jalutuskäigu nimel. Ent pärast peaaegu et 200 aastat selles kongikeses oli ta mõnes mõttes kaotanud huvi jalutuskäikude vastu. Kirg mõrvamise vastu leegitses see-eest sama eredalt kui iial varem.
Nad lasid ta vanglast välja paar päeva varem ja ta astus Arizona päikeselõõska vana mehena. Nad olid hoidnud tema väge ta eest ja väeta kippus keha kuivetuma ning raugastuma. Aga mõtted olid sama vahedad kui enne. Aastad ei suutnud tema mõistust nüristada, ükskõik kuidas nad seda ka proovisid. Ometi ei meeldinud talle olla vana. Ta mõõtis numbreid lugedes, kui kaua tal võttis aega sõidutee ületamine ja tulemus ei meeldinud talle.
Ta seisis seal kaks tundi. Tolmu keerles ja sattus talle silma. Ta otsis enda ümbert midagi mõrvamiseks, kuid surus siis tahtmise alla. Maa-aluse vangla sissepääs asus veel kiviviske kaugusel ja ilmselt oli suhteliselt halb mõte tappa kedagi sel ajal, kui valvurid veel vaatasid. Pealegi polnud Skarabi võluvägi veel tagasi, nii et isegi kui kõrbes oleks midagi tapmisväärilist, poleks ta võib-olla hakkama saanudki.
Kuumavärelusest väljus kogu, mis tahkestus mustaks, konditsioneeritud automobiiliks. See peatus tema kõrval ja välja astus aeglaselt üks mees. Skarabil läks tema äratundmisega hetk aega.
„Miks põrgu pärast sa mind varem välja ei aidanud?” urises Skarab. Ta hääl masendas teda. Vabas õhus, vanglamüüridest väljaspool kõlas isegi ta urin vana ja põdurana.
Mees kehitas õlgu. „Ma tegelt lootsin, et sa kõnged seal, kui aus olla. Kindel, et sa seda ei teinud? Paistad küll üsna küpsena. Haised ka samamoodi.”
„Jään ellu seniks, kuni on tehtud see, mida vaja.”
Teine mees noogutas. „Seda ma arvasin, et plaanitsed kättemaksu. Muide, Iikon Aulik on surnud. Nefarian Serpin lõi ta maha. Mõned on veel sellest ajast ära tapetud, kui sind kinni pandi.”
Skarab kissitas silmi. „Luuker Leebesurm?”
„Puudub. Paar Nägudeta Jumalat tuli läbi oma pisikese värava kümme, äkki üksteist kuud tagasi. Nad sunniti tagasi, aga skeleti vedasid nad endaga ühes.”
„Ma olen kõigest toredast ilma jäänud,” porises Skarab naljatamata.
„Ta semud on sellest ajast teda jahtinud. Kui minu arvamust tahad, siis ta on surnud. Sedapuhku päriselt. Aga äkki sul veab. Võib-olla nad otsivad ta üles, toovad tagasi. Siis saad ta maha koksata.”
„Ja Gild?”
Särav, valgete hammastega naeratus. „Uus Peamaag Iirimaal. Sinu jaoks esmaklassiline sihtmärk.”
Skarab tundis kõditust ja kerget surinat kontides ning ta pulss kiirenes. See tähendas, et maagia naaseb temasse pärast pikka vangisolekut. Ta varjas oma kuivas ja kähedas hääles seda joovastust. „Ei. Mitte ainult tema. Nad kõik. Nad kõik veel maksavad selle eest. Nende maailm mureneb selle eest, mida nad mulle tegid.”
„Sul on siis plaan?”
„Ma hävitan Pelgupaiga.”
Mees võttis oma päikeseprillid eest ja puhastas neid. „Abi on vaja?”
Skarab piidles teda kahtlustavalt. „Mul pole millegagi tasuda ja kättemaksuga kasumit ei teeni.”
„See oleks tasuta, vanaätt. Ja mul on tuttavaid, keda võiks osalemine huvitada. Meil kõigil on Iirimaal arveid tasuda.” Billy-Ray Sanguin pani oma päikeseprillid ette tagasi ja kattis tühjad augud, kus kunagi olid olnud silmad. „Ma mõtlen ennekõike ühe pisipreili peale.”
2
KODUNE SISSETUNG
Ta tundis temast suurt puudust.
Tundis puudust ta häälest ja huumorist ja soojast üleolekust ja nendest hetkedest ta seltsis, kui tüdruk mõistis, et just siis ärkas ta ellu – elas viimaks ometi, ehkki ühe surnud mehe kõrval.
Üksteist kuud sai nüüd tema kadumisest ja peaaegu terve aasta oli Valküüria otsinud ta algset kolpa, et selle abil taasavada värav ja tuua ta tagasi. Valküüria magas siis, kui see oli vajalik, ja sõi siis, kui see oli tarvilik. Ta lubas otsingutel end täielikult üle võtta ja vanematega veedetud aeg üha vähenes. Ta käis Saksamaal ja Prantsusmaal ja Venemaal. Ta lõi jalaga maha pehkinud uksi ja kihutas läbi pimedate tänavate. Valküüria järgis juhtlõngu, täpselt nagu talle õpetati ja nüüd viimaks oli ta lähedal.
Leebesurm oli talle kord rääkinud, et pea, mida ta õlgadel kandis, polnud sootuks tema oma – ta võitis selle pokkerimängus. Ta ütles, et päris pea varastasid une pealt väikesed goblinid, kes sellega öhe pagesid. Toona ei laskunud ta rohkem detailidesse, kuid täitis need lüngad hiljem.
Kakskümmend aastat tagasi oli üht pisikest Iirimaa rüpes asuvat kirikut vaevanud pealtnäha kodukäija. Vihane kummitus põhjustas kaost, hirmutas kohalikke ja ajas minema koguni asja uurima saabunud politsei. Leebesurma kutsus kohale üks vana sõber ja nii ta saabuski, sall lõua ümber ja kaabu silmil.
Esmalt sai ta teada, et süüdlaseks polnud kodukäija. Teiseks avastas ta, et tõenäoliselt oli tegemist teatud tüüpi gobliniga, ja neid oli ilmselt mitu. Kolmandaks paljastas ta, et pisikese ja rangelt lihtsa kiriku altari taha oli aga püstitatud puhtast kullast rist. Ja kui goblinid üldse midagi armastavad, siis kulda.
„Tegelikult, kui goblinid üldse midagi armastavad,” märkis Leebesurm sel hetkel, „siis imikute söömist, aga kuld jääb vaid napilt teiseks.”
Goblinid olid üritanud kõiki piisavalt kaua eemale peletada, kuni said risti lahti kangutada ja putku
