põrutas vastu seina ja kukkus läbi Valküüria laua maha. Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus peopesas esile tuba valgustava tuleleegi.
Hetkeks ei tundnud ta teda ära. Riided olid nii valed – kihtide kaupa rebitud ja räpaseid kaltse, poriga kaetud saapad ning sõrmedeta kindad. Juuksed pikad ja taltsutamata ning nägu määrdunud. Habe aga reetis ta. See väike terav habe, mida Remus Rist alati oma hädise lõua varjamiseks kandis.
Valküüria kuulis, kuidas isa ta nime hüüdis ning tüdruk kustutas seepeale kärmelt leegi. Vanemad olid kohe sisse tormamas. Ta sähvas varjuribaga oma voodi ümber ja lohistas selle uksele ette.
„Stephanie!” kriiskas ema teisel pool ja uksenupp keerles kasutult.
Valküüria pöördus Risti poole just siis, kui too temast kinni rabas ja ta vastu seina lennutas. Valküüria põrkas tagasi ja kargas mehe poole, ajades Risti põlvega endast eemale. Tüdruk hüppas uuesti, sirutas mõlemad jalad välja ja virutas nendega mehele rindu. Rist rullus tagasi, komistas üle mahavisatud riiete ja kukkus. Ta pea raksatas öölauakese vastu.
Nüüd andsid vanemad endast parima, et ust lahti murda.
Suletud ruumis ei piisanud Valküüria teadmistest elementaalse maagia alal. Surnumanaja sõrmus tundus jäisena, kui ta pimedust kogus. Ta suunas selle teravikuks ja lasi siis lahti. See tabas Risti õlga ja mees nõksatas tahapoole. Valküüria kordas tegu ja tabas vasakut jalga, mis mehe all kokku varises.
„Steph!” möirgas isa. „Ava uks! Ava jalamaid uks!”
Rist ründas teda enne, kui ta jõudis uuesti tabada. Rist haaras ühe käega Valküüria randmest ja hoidis sõrmust eemal, teisega rabas kõrist. Mees pressis ta seina vastu, surus end talle peale ja lõikas relvadest ära. Ta silmad olid kissis ja Valküüria nägi nendes hullust.
Aken sadas neile kaela. Valküüria ahmis õhku, kui Rist temalt rebiti. Varjud pöörlesid ja tuhat pimedusenoolt lendas mehe poole, kuid ta sööstis turmtulelt vaevu eest. Rist lõrises ja lennutas end läbi purunenud akna.
Saalomon Pärg pöördus Valküüria poole ja kontrollis, kas temaga on kõik korras, varjud mähkisid aga end taas jalutuskepi ümber ta käes.
Uks lajatas vastu voodit, mis liikus järsult. Pärg läks Risti järel aknast välja ja Valküüria tõukas voodi kõrvale. Vanemad tormasid sisse, ema mässis ta embusse ja isa otsis toast sissetungijat.
„Kus ta on?” karjus ta.
Valküüria vaatas üle ema õla isa poole. „Kus on kes?” küsis ta ega pidanudki palju teesklema, et vapustatult kõlada.
Isa keeras kannapealt tema poole. „Kes siin oli?”
„Mitte keegi.”
Emme haaras tal õlgadest ja astus sammu tagasi, et tütart korralikult üle vaadata. „Mis juhtus, Steph?”
Valküüria otsis pilguga tuba läbi. „Nahkhiir,” otsustas ta.
Issi tardus. „Mis asi?”
„Nahkhiir. Lendas aknast sisse.”
„Nahk… hiir? Kõlas, nagu oleks sind siin rünnatud.”
„Oot,” ütles emme. „Ei, me kuulsime, kuidas aken pärast kõike purunes.”
Pagan.
Valküüria noogutas. „See oli juba sees. Äkki kükitas nurgas. Lendas ilmselt paar päeva tagasi sisse ja, ma ei tea, magas talveund või mis iganes.”
„Stephanie,” ütles issi, „see tuba näeb välja nagu sõjatander.”
„Läksin paanikasse, issi, see oli nahkhiir. Hiigelsuur. Ärkasin üles, see laperdas toas ringi ja ma kukkusin oma laua vastu. See olend maandus põrandal ja ma üritasin voodit sellele peale lükata. Siis lendas see otse aknast välja.”
Valküüria lootis, et vanemad ei märka, kuidas kogu purunenud klaas seespool lebas.
Isa vajus kössi, kui kergendus teda valdas. „Mina veel mõtlesin, et juhtub midagi kohutavat.”
Valküüria kortsutas kulmu. „No aga juhtuski ju. See oleks võinud mu juustesse takerduda.”
Pärast seda, kui Valküüria talus veel mõned minutid vanemate muretsemist ja jalgade takseerimist, et ega ta polnud endale sisse lõiganud, aitas ema külalistetoas voodi valmis panna ja soovis viimaks head ööd.
Valküüria ootas, kuni oli päris kindel, et vanemad lamasid taas turvaliselt oma voodis. Alles siis hiilis ta aknast välja. Tüdruk lasi end alla, kasutades maandumise aeglustamiseks õhupatja. Paljad jalad puudutasid märga rohtu ning ta surus jäise külma eest käed kaitseks ümber.
„Läinud,” ütles Pärg ta selja taga.
Ta keeras ümber. Pärg seisis pika ja nägusana sellisel kahvatul moel, üleni mustas. Ta oli sama pikk kui Leebesurm ja sama rahulik, kuid neil oli ka teisi ühiseid omadusi. Mõlemad olid suurepärased õpetajad. Leebesurm õpetas elementaalmaagiat ja Pärg tutvustas surnumanamist, ent kumbki kohtles teda võrdsena. Mitte iga maag, keda Valküüria kohtas, ei teinud seda. Veel üks Leebesurma annetest, mida Pärg jagas, oli ilus komme saabuda viimasel hetkel kohale – ja selle eest oli Valküüria eriti tänulik. „Mida sa siin teed?” küsis ta. Valküüria ei tänanud teda. Pärg ei uskunud tänusse.
Mehe silmad kiiskasid, kui ta tema poole vaatas. „Kuulsin, et Remus Risti oli siinmail nähtud,” ütles ta. „Eeldasin loomulikult, et ta jahib sind. Näib, et mul oli õigus.”
„Ja miks sa sellest mulle ei rääkinud?” küsis Valküüria hammaste plagisedes.
„Sööt ei pea teadma, et on sööt. Rist oleks ehk lõksu haistnud ja see oleks saatnud ta sibades varjudesse.”
„Mulle ei meeldi olla sööt, Saalomon. Ta oleks võinud võtta ette mu pere.”
„Ta ei taha su perele haiget teha. Me ei tea, miks ta sind jahib, aga nüüd vähemalt teame, et ta teeb seda.”
Pärg ei pakkunud talle oma mantlit. Leebesurm oleks nüüdseks seda juba teinud.
„Ma ei taha, et midagi sellist veel juhtuks,” sõnas Valküüria. „Minu linn on sellisele kraamile suletud. Selana Port võiks panna üles sümbolid ja ruunid, et ta ei saaks enam kindlasti Haggardisse tulla. Homme ma palungi temalt seda.”
„Hea küll.”
„Saalomon, kui järgmine kord midagi sellist esineb, eeldan, et räägid sellest mulle enne, kui mind rünnatakse.”
Mees muigas. „Katsun meeles pidada. Sul on küllalt ohutu majja tagasi minna. Pean hommikuni valvet.”
Valküüria noogutas ja sättis end külalistetoa akna alla.
„Ahjaa, kolp?” küsis mees. „Oled selle kättesaamisele lähedal?”
„Kohtume müüjaga homme.”
„Ja sa oled kindel, et temal on see, mida otsid? Sulle on varemgi pettumust valmistatud…”
„Seekord on teisiti. Peab olema.”
