kuud on olnud jubedad,” tunnistas Valküüria.
„Jajah, ma tean. Aga samas olen ma nagu, noh, seda nautinud ka.”
Valküüria ei lausunud midagi.
„Mitte halvas mõttes,” lisas Fletcher naerdes. „Ma ei nautinud seda asjaolu, et ta ära kadus või et sa tema pärast nii muretsed. Mõtlen lihtsalt, et minu jaoks on olnud tore olla osa sellest. Mulle meeldis olla osa meeskonnast.”
„Ahah.”
„Nii et, ma mõtlesin, ma siin arutlesin endamisi… Mis sa arvad, kas ta lubaks mul teie juurdlustes edaspidi kaasas jõlkuda?”
Valküüria tõmbas teravalt hinge. „Ma… ma tõesti ei tea.”
„Ma oleksin päris kasulik, pead seda endale tunnistama. Sa ei pea enam tema uunikumiga ringi sõitma.”
„Leebesurm armastab Bentleyt. Ja mina ka.”
„Ma tean, ma tean, aga ikkagi… Äkki võiksid talle seda mainida, kui ta tagasi jõuab.”
„Kindlasti,” ütles Valküüria. „Mainin seda.”
„Kui just sina mind kampa ei taha.”
Valküüria kergitas üllatunult kulmu. „Olen ma seda öelnud või?”
„Ei, noh… Jah, tegelikult küll, sa oled seda päris palju öelnud.”
Valküüria kehitas õlgu. „Ainult siis, kui sa mind närvi ajad.”
„Olen ma sind hiljuti närvi ajanud?”
„Sa ajad mind närvi just praegu…”
Fletcher irvitas ja Valküüria sirutas välja käe. „Alla.”
Ta võttis tüdrukul käest ja kummardas. „Jah, mileedi.”
Hetkega seisid nad Traagel Koletu töökoja tagaruumis.
„Võid mu käest nüüd lahti lasta,” sõnas Valküüria.
„Ma tean, et võin,” vastas Fletcher. „Lihtsalt otsustasin seda mitte teha.”
Valküüria käänas oma rannet, sundides poissi suhteliselt valutult endast lahti laskma.
Nad haistsid kohvilõhna, kuulsid summutatud vestlust ja astusid poodi. Seina ääres seisva laua taga istusid Tanita ja Traagel Koletu. Traagel vangutas parajasti tülgastusest oma armistunud pead.
„Mis lahti?” uuris Valküüria.
„Dreylan Skarab sai eile vanglast välja,” vastas Tanita talle.
„Kes on Dreylan Skarab?” küsis Fletcher.
„Seesama palgamõrtsukas, kes tappis Esryn Vangardi.”
„Kes on Esryn Vangard?” päris Fletcher edasi.
Valküüria tundis Fletcheri kohalolu eest tänulikkust. Viimaks ometi seisis siin keegi, kes teadis isegi temast vähem.
„Vangard oli endine sõdur, kellest sai patsifist,” jätkas Traagel. Valküüria märkas, et Traageli särgikrae alt turritas sideme äär. Ta ei öelnud aga midagi. „See oli, mis, äkki 200 aastat tagasi? Rääkis rahumeelsest lõpplahendusest Mevolentiga peetud sõjale, mis ei nõuaks ühe poole hävitamist teise poolt.”
„Terve mõistus, teiste sõnadega,” ütles Tanita. „See oli ammu enne mind, aga ma mäletan, kuidas mu vanemad selle pidevalt jututeemaks võtsid.”
Traagel ütles: „Mevolent tüdines sellest, kuidas Vangard pidevalt vägede moraali ja kindlameelsust murendas – niisiis saatis ta Skarabi teda mõrvama.”
„Ja 200 aastat hiljem kannab Skarab oma karistuse lõpuni ja saab vabaks. Olen üllatunud, et ta üldse nii kaua kestis. Paar aastat pärast summutatud kongi panekut hakkavad sortsid taas vananema. Ilmselt eeldasid kõik, et vanadus teeb talle otsa peale,” ütles Tanita.
„Ta peakski surnud olema,” poetas Traagel vaikselt. „Mõrvas tõelise suurmehe.”
„Teate, kes veel peaks surnud olema,” teatas Fletcher erksalt. „Valküüria. Keegi ründas teda eile öösel.”
Tanita ja Traagel jõllitasid neid ainiti. Valküüria ohkas ja rääkis Ristist.
Traageli silmad ahenesid. „Pärg kondas juhtumisi sealkandis, kui see kõik toimus? Sama hästi võis ta kogu selle asja korraldada selleks, et kohale lennata ja hädalist päästa.”
„Ta ei päästnud midagi,” porises Valküüria mõnevõrra trotslikult. „Ma oleks Risti eemale tõrjunud. Mingit moodi.”
„Traagel räägib õigust,” ütles Tanita. „Me ei tea, millega Rist on pärast Aranmore’i tegelenud. See pilguheit Nägudeta Jumalatele murdis ta mõistuse, Val. Ta võib vabalt olla Pärja mõju alla langenud.”
„Saalomon Pärg seisab meie poolel,” ütles Valküüria sellest vaidlusest juba väsinuna. Nad olid pidanud seda kümneid kordi.
„Ja miks ta oleks pidanud mulle Risti kallale saatma? Mis kasu temale sellest sünniks?”
Tanita kehitas õlgu. „Meie oleme lähedal Leebesurma tagasisaamisele ja tema on lähedal oma hinnatud õpilase kaotamisele. Seepeale pälvib ta sinu usalduse ja poolehoiu ning kui tal veab, valid elementaalmaagia asemel ka veel surnumanamise.”
Valküüria tajus sõrmust oma sõrmes. Ta polnud seda kogu öö jooksul ära võtnud. „Muretseme selle pärast hiljem.”
„Üks vaimuhaige ründab sind keset ööd,” tähendas kulmu kergitanud Tanita, „üks vaimuhaige, kes isegi siis, kui ta oli terve, jälestas sind. Ja sa tahad, et me unustaks selle?”
Fletcher piilus Traageli poole ja küsis siis oma tavapärase taktitundega: „Kuule, mis värk sul selle sidemega on?”
Traagel kohendas kraed. „Ei midagi,” nähvas ta tõredalt.
„Lõikasid habet ajades sisse? Lõikasid habet ajades täiega sisse?”
Traagel ohkas. „Küsisin Selanalt, kas ta saaks mul aidata rahvahulka sulanduda? Mul on maskeeringutest kõrini. Niisiis ta leiutas fassaadtätoveeringu. Ongi kõik.”
„Mis asi on fassaadtätoveering?” uuris Tanita.
„Pole oluline.”
„Siis ütle ära, et saaksime olulisemate asjade juurde edasi liikuda.”
„See on võltsnägu,” ütles Traagel ja katsus piinlikkustunnet kärsituse alla peita. „Tätoveeris mu rangluudele kaks sümbolit. Kui need paranevad, muudavad need mu lühikeseks ajaks normaalseks.”
„Normaalseks?”
„Armituks.”
„Vau.”
„Ütlesin
