sisse teleportinud.”
„Ja mina olen kus?” päris põnevil Fletcher.
„Ma ei tea, kohendad soengut või midagi. Mõte on selles, et tema tähelepanu on korraga kahes kohas – kus oleme meie ja kus on kolp.”
„Ja kuidas me saame teada, kus on kolp?” küsis Tanita.
„Mõistlik oleks see arhiivi panna,” ütles Traagel. „Pane teiste artefaktide ja võluesemete juurde ja hoia seal. Aga tema seda ei teeks.”
„Oleks liiga ilmselge,” nõustus Valküüria. „Sinna vaataksime esimesena. See on ka esimene koht, kuhu me vaatamegi.”
Fletcher kortsutas kulmu. „Aga seda ei ole ju seal.”
„Ei, aga varjamiskera on.”
„Nähtamatusepall?” küsis Fletcher.
„Varjamiskera,” jäi Valküüria endale kindlaks.
„Nähtamatusepall kõlab paremini.”
„Nähtamatusepall kõlab tobedalt.” Ta pöördus teiste poole. „Kui oleme sees, kutsume Fletcheri. Tema tuleb kohale, meie laseme neil end ümber piirata ja kasutame siis kera.”
„Ja nemad arvavad, et me teleportisime minema,” lõpetas Tanita naeratades.
Valküüria noogutas. „Ja siis loodetavasti saadab Gild kellegi pealuu olemasolu kontrollima. Meie lähme järele, haarame selle ja siis telepordime. Kui asi nii ei lähe, saame vähemalt lõpetada otsingud silma jäämata.”
„Selana peab valmis olema,” ütles Traagel. „Kui nad juhtunut taipavad, on Davina Marr ja Raidurid meil kõigil kannul.”
„Kas ma tohiks millelegi tähelepanu juhtida?” päris Fletcher. „See on kohutav plaan. Skaalal ühest kümneni, kus Trooja hobune on kümme ja kindral Custer kõigi nende indiaanlaste vastu üks, on sinu plaan null. Minu arust pole see mingi plaan. Minu arust on see lihtsalt juhtumiste jada, mis, olgem ausad, ei pruugi tõenäoliselt üksteisest tuletuda viisil, mida kõik ilmselt loodavad.”
„Sul on parem plaan või?” küsis Valküüria väikese irooniaga hääles.
„Muidugi mitte. Ma olen tegude, mitte mõtete mees.”
Valküüria noogutas. „Sa pole kahtlemata mõtete mees.”
„Miks üldse sina juhid? Mida tead sina sellise värgi organiseerimisest?”
„Minul on usku,” ütles Tanita.
„Mul ka,” lisas Traagel.
Valküüria naeratas neile tänulikult. „Nii et teie arust see plaan töötaks?”
„Issand, ei,” ütles Tanita.
„Vabandust, Val,” sõnas Traagel.
Valküüria seisis Tanitaga vana Vahamuuseumi ees ja lasi vihmal oma juukseid leotada. Aknad olid kinni löödud ja ukse ees kõrgus roostes raudvärav. Isegi enne muuseumi sulgemist polnud see kuigi muljetavaldav. Talle meenusid kooliekskursioonid, kus vantsiti läbi pimedate koridoride ja silmitseti tühjal pilgul igavate poliitikute vahakujusid. Valküüria mõtiskles tihti selle üle, kuidas kulgeks asjad täna, kui ta oleks pisikese tüdrukuna rühmast eemale jalutanud ja salaukse avastanud.
Kui ta oleks siis Pelgupaika sisenenud, kas ta sattunuks Leebesurma tiiva alla palju varem? Või oleks Raidurid tal lihtsalt pea maha löönud samal hetkel, kui teda märkasid? Ilmselt see viimane variant.
Vähemalt oli toona Vanemate Nõukogu Peamaagiks siiski Iikon Aulik. Neil päevil polnud neil üldse Kogu, ainult Peamaag Thurid Gild, keda Leebesurm kord reetmises kahtlustas. Isegi kui Valküüria teadis, et see süüdistus oli alusetu, pidas ta Gildi ikkagi omaenda huve esindavaks ohtlikuks isikuks.
Ja Gildil oli kolp.
Remus Risti asendama pidanud Gild näppas ühest Ameerika Pelgupaigast Davina Marri ja tema alluva Pennanti ning andis neile töö tegemiseks kõik soovitu. Gildi esimeseks määruseks oli see, et väravat ei tohi enam iial avada, muidu tuleks sealt välja veel Nägudeta Jumalaid. Ta teadis, et Valküüria ja teised jahivad kolpa ning tänaseni õnnestus neil temast sammu võrra ees püsida. Kuid nüüd tundus, et Gild oli neid viimasel tõkkel edestamas.
Tuul keeras vihma nurga alla ja Valküüria tõmbas kraed koomale. Ta helistas Selanale, kes kuulas ära tema plaani – oli see siis, mis see oli – ja kinnitas talle, et kui see tõesti töötab, võib tema abile loota. Lisaks tõotas Selana, et teda valvab igal ajal kaks Pelgupaiga agenti ja veel kaks viibib Aranmore’i farmis. Tal õnnestus vaevu saata oma õpilased Haggardi ümber kaitseringi looma nii, et agendid ei märganud. Valküüriat see ei huvitanud. Luges vaid üks asi.
Üks kiilakas mees ilusas mantlis naeratas neist möödudes. Tanita eiras teda, aga Valküüria vastas viisakalt naeratusele. Midagi tema juures tundus väga tuttavana. Ta kõndis edasi ja Valküüria vaatas ringi, kartes, et keegi võiks neile salamisi ligi hiilida.
„Daamid.”
Ta kiikas üle õla. Traagel seisis seal, kus kiilakas sekund tagasi viibis. Valküüria hakkas juba toimuva kohta pärima, kuid Tanita näris selle läbi enne, kui ta jõudis suud avada. „Fassaaditätoveering,” ütles ta hämmeldunult. „See töötabki!”
Traagel muigas. „Ei mingeid kaabusid ja salle enam, tänan väga. Saan kasutada seda vaid pool tundi päevas, aga Selana töötab pikema kestvuse kallal.”
„Näita,” nõudis Valküüria ega suutnud takistada naeratust levimast.
Traagel tõmbas särgikrae eest ja Valküüria nägi väikseid tätoveeringuid, mis olid värskelt põletatud kaela kummalegi poolele. Ta puudutas neid ja laitmatu nahk voogas üles, väreledes üle armide, kuni kattis kogu pead.
„Issand Jumal,” ütles Valküüria.
Traagel naeratas. „Kuidas tundub?”
„Issand Jumal,” lausus Valküüria uuesti.
Mehe näojooned olid jõulised, lõug nurgeline ja nahk – ehkki veidi vahaja läikega – puhas ja armitu.
„Selana tahtis mulle juukseid ka anda, aga arvasin, et see oleks pisut liigne või mis?”
„Issand Jumal.”
„Seda sa muudkui korrutad, jah. Tanita, mida sina arvad?”
„Mulle meeldib,” ütles Tanita. „Aga minu arust on armid ka väga ägedad.”
Traagel naeratas ja puudutas tätoveeringuid ning täiuslik nahk sulas neisse tagasi, paljastades taas armid.
„Oleme valmis või?” küsis ta Vahamuuseumi poole vaadates.
„Mulle ei meeldi minna ükskõik kuhu oma mõõgata,” nurises Tanita. „Te ikka taipate, et kui Raidurid peale lendavad, ei huvita neid, et oleme samal poolel. Nad lõiguvad meid tibatillukesteks tükikesteks lihtsalt seepärast, et võivad seda teha.”
„Sellisel juhul,” ütles Traagel, „võid vähemalt surra rahulikult
