mees tõusis, kott terveks jäänud käes. Ent Valküüria haaras ühest rihmast ega lasknud lahti ning Chabonile meenus liiga hilja, et plika polnud üksi.
Tanita saabus lennates üle Valküüria ja tema konts puutus kokku Chaboni rinnakuga. Käis kuuldav krõks. Mees varises ja rullus mõned korrad enne, kui kerra tõmbus. Valküüria ajas end jalgele, samal ajal jõudis kohale ka Fletcher. Viimane ähkis ja puhkis nagu inimene, kellel pole ammu olnud vaja joosta.
„Näed, palun,” ütles Valküüria ja surus spordikoti Fletcherile sülle. Too naeratas rahvale. „See vastik mees napsas vaese poisi koti.”
Fletcher jõllitas teda sel ajal kohmetult, kui rahvas plaksutas. Tanita korjas Chaboni üles ning eskortis ta minema. Valküüria ja Fletcher järgnesid neile.
„See polnud vajalik,” sisises Fletcher.
„Kui sa oleksid kiirem olnud,” lausus Valküüria vaikselt, „oleksid võinud olla kangelane – aga sa polnud. Seega sai sinust süütu ohver. Lepi sellega.”
Tanita vedas Chaboni mööduvatest jalakäijatest piisavalt kaugele, et nad saaks tunnistajateta vestelda. Ta surus mehe vastu seina. Chabon hoidis käsi rinnal ja piinles ilmselgelt suurte valude käes.
„Kus on tõeline Mõrvakolp?” küsis Valküüria häält vaiksena hoides.
„Andsin teile,” üritas Chabon. Valküüria surus ta käele ja mees sisistas. „Okei! Aitab! Mul oli see, ausõna, mul oli. Kui ma teiega telefonis rääkisin, siis mul veel oli see.”
„Mis sa sellega siis tegid?”
Chabon näis üsna kaame. Tema vigastus ajas ta higistama. „Seal on… Vaadake, selles valdkonnas, kus ma tegutsen, kehtib üks reegel. Kui sa leiad midagi, mille eest üks isik nõustub maksma, on tõenäoline, et keegi teine maksaks rohkem.”
„Sa tegid reklaami?”
„Ma ei teadnud, kas keegi tunneks nii palju huvi. Nii et, jah, ma mainisin seda siin-seal ning keegi tuli minu juurde parema pakkumisega.”
„Kes?”
„Mina ei tea.”
Valküüria tõmbas käe rusikasse ja surus sellega Chaboni kätele. Tanita hoidis teda vaevu püsti.
„Naine,” ahmis Chabon õhku. „Kohtusin temaga tund aega tagasi. Maksis mulle kolmekordselt. Ma ei arvanud, et saate iial teada. See oli Mõrvakolp. Miks see nii tähtis on?”
„Milline see naine välja nägi?” uuris Tanita.
„Tumedad juuksed. Päris ilus. Üleni ametlik.”
„Nimi,” ütles Valküüria. „Number, aadress, mis iganes.”
„Helistas mulle ise. Number oli salastatud. Kohtusime lennujaama saabumissalongis. Tal oli raha, niisiis andsin pealuu talle. Ostsin teile teise.”
„Anna meile parem midagi, mille abil ta üles leiaksime,” ütles Fletcher, „või ma telepordin su Sahara keskele ja jätan sinna surema.”
Chabon vaatas teda, justkui hinnates, kas võtta ähvardust tõsiselt või mitte. Tema käitumisest võis siiski järeldada, et karm tulevik jõudis talle kohale.
„Ameeriklanna – aktsendi järgi Bostonist. Ja tal oli silmadega see veider värk – üks roheline, teine sinine.”
„Heterokroomia,” ütles Tanita. „Davina Marr.”
Valküüria süda võpatas. Davina Marri tõi Iiri Pelgupaik juhtiva detektiivi kohuseid täitma. Valküürial oli juba olnud temaga paar kokkupuudet ning tema kogemuses oli naine ambitsioonikas, üleolev ja armutu.
„Kui tema ostis kolba,” ütles Valküüria süngelt, „on see nüüdseks Thurid Gildi käes. Too paneb selle kindlasti kümne luku taha, et Leebesurm iial tagasi ei tuleks.”
„Mida me siis nüüd teeme?” küsis Fletcher.
„Varastame selle ära,” ütles Valküüria.
5
KÄTTEMAKSUKLUBI
Sadas. Jälle.
Skarabile Iirimaa ei meeldinud. Kõik tema elu suured hädad leidsid aset just siin. Kõik suurimad kaotused. Ehkki karistust kandis ta Ameerika vanglas, arreteeriti ta Iirimaal – ja ka siis sadas ladinal.
Loss oli külm ja kõikjal vihises tuuletõmme. Enamik uksi olid hiljuti tõkestatud, sulgedes tee kongidesse ja teistesse ebameeldivatesse paikadesse. Sinna pääses endiselt arvukate salakäikude kaudu, kuid liiklemine osutus üsna keerukaks. Pealegi oli kanalisatsioon kohutav. Kong, mis oli olnud ta koduks kaks sajandit, hoidis teda elus ja toidetuna, pidas keha puhtana ja kaitses lihaseid kängumast. Ta polnud 200 aastat pidanud isegi vetsus käima. Kuhu kõik jääkained kadusid? Oli neid üldse? Ta ei teadnud ja keegi ei rääkinud talle sellest.
Nüüd järsku pidi ta sööma ja pesema ning käima vetsus murettekitavalt sageli. Ja vets läks umbe. Ta oli otsinud teist ja eksis kiiresti ära. Ta koperdas pool tundi pimedas, enne kui leidis tee algusesse.
„Kus sina kondasid?” küsis mööda kiirustav Billy-Ray. „Nad on kohal.” Ta kadus järgmisesse ruumi.
Skarab sammus jalgu lohistades ukseni ja kuulis, kuidas Billy-Ray külalisi tervitab. Skarabi põis pakitses endiselt ja ta juurdles selle üle, kas tal oleks aega leida mõnda potitaime või muud sellist. Mitte et sellises paigas kasvaks mõnda potitaime.
„Imestate, miks ma teid siia kutsusin,” kuulis ta Billy-Ray häält. „Vaatate selli enda kõrval ja mõtlete: Oot, kas ma mitte ei vihka seda matsi? Kas see vana ei proovinud mind kord maha koksata? Tõsi see on, et, jah. Eks me kõik oleme mõned korrad nende aastate jooksul katsunud üksteist maha lüüa, aga teate, mis? Sama on üritanud paljud teised.
Ja seepärast, härrased, olemegi siin. See on meie ühine side. See on meie ühine häda ja sestap on meil ühine eesmärk. Mul on siin keegi, keda tahan tutvustada. Olete ehk temast kuulnud. Tema on mees, kes tappis Esryn Vangardi. Poisid, tahaksin, et kohtuksite selle mehe, selle legendiga – Dreylan Skarab!”
Skarab ajas selja sirgu ja kõndis sisse, katsudes samme sihikindla ja jõulisena hoida.
Neli meest istus laua taga, Billy-Ray nende kõrval viiendana. Skarab tüüris sinna, kuid ei võtnud istet. Ta teadis neid kõiki, ehkki polnud iial kohtunud. Tema poja antud kirjeldustest piisas enam kui küll.
Remus Rist – endine Pelgupaiga detektiiv, nüüd märatsev hull, kes ei vaevanud end pesemisega. Billy-Ray jutu järgi liitus ta Nägudeta Jumalate kummardajatega suhteliselt hiljuti ja tal tekkis mõrvarlik kinnisidee ühe Valküüria Kaini nime kandva plika suhtes pärast seda, kui too tappis Iidsete Sauaga paar Ristile armsat Nägudeta Jumalat. Skarab oli alati arvanud, et Sau on muinasjutt ja Nägudeta Jumalate peale ei viitsinud ta kunagi eriti aega kulutada. Ta nõustus aga Risti vastuvõtmisega, sest kuigi ühe hullu kaasamine oli küllaldane risk, polnud mõnikord peale riski nagunii midagi.
Risti kõrval istuv kaame tumedajuukseline mees oli musta riietatud. Valküüria Kain, kes kõlas üha rohkem ehtsa ja tõelise hädaohuna, oli Billy-Ray habemenoaga Duskil
