kiitsakas kogu keerdus toolile, üks põlv vastu rinda surutud. Tema ülikond oli vana ja kulunud ning torukübar kõlkus pealael ohtliku nurga all. Kivikõvad sõrmeküüned trummeldasid lauaplaadil aeglast rütmi. Skarab ei osanud arvata, mis koletisega on tegemist, kuid ta teadis, et Jack aeti Inglismaalt välja ning teda jahiti kogu Euroopas. Skarab jumaldas neid, kellel polnud kuhugi pöörduda. Nendesugustele sai ta alati loota.
Neljandast liikmest selles väikeses seltsis, Kättemaksuklubis, teadsid nad kõige vähem. Billy-Ray teatas Skarabile, et mees oli oma sõnutsi Võrratu Tapja, kes kannatas luukere-detektiivi ja tema partneri käes, kuid rohkem nad salapärasest, surmavast Vaurien Kotermanist ei teadnud.
Skarab astus laua otsa juurde ja manas esile kogu hirmuäratava autoriteedi, mida oskas.
„Olete kuulnud asjadest, mida olen toime pannud,” ütles ta. Nad vaatasid teda sõnatult. „Olete kuulnud isikutest, keda olen tapnud. Enamik neist lugudest on tõesed. Olen tapnud ja naernud ja tapnud veel. Nagu kõik teiegi.
Härrased, meie oleme välja surev tõug. Saja aasta pärast võetakse meiesugused maha enne, kui jõuame midagi ette võtta. Meid topitakse vangi mõtete eest, mida mõtleme, ja tunnete eest, mida tunneme. Oleme viimased neist, kes on tõeliselt suured ja tõeliselt vabad. Ja nad tahavad ka seda meilt ära võtta.
Sanguin rääkis teile sidemest, mida jagame. Põletavast kirest, mis läidab kõigi meie sisemust. Oleme vabad mehed ja selleks, et olla vaba, peame eitama reegleid ning seadusi, mis meid ei määratle ja meile ei kehti. Peame ründama oma vaenlasi, paiskama nad põrmu ja hõõruma saapa all puruks.”
„Mina olen siin uudishimu pärast,” kostis Dusk. Ta kõneles rahulikult, ilma pingutuse või emotsioonideta. „Miks ma peaksin sind aitama?”
„Murdsin sind selle tarbeks vanglast välja,” ütles Billy-Ray. „Oled mulle võlgu, vampiir.”
„Olin võlgu parun Vengeusele,” lausus Dusk. „Sulle ei võlgne ma midagi. Niisiis küsin uuesti – miks ma peaksin sind aitama? Miks ma peaksin aitama kedagi teist? Ma ei usu, et kõiki siin saaks nagunii usaldada. Sellesama laua taga istub ju ometi keegi, kes päästis Valküüria Kaini elu.”
Nõtke Jack naeratas. Tema hambad olid kitsad ning teravad – ja neid oli palju. „Ma ei lasknud sul teda nottida, sest ei suuda taluda, kui te mulle valetate. Ja mulle ei meeldinud su boss. Nii et võimalus teie plaanid sassi ajada oli liiga magus. Ütle, kas oled endiselt hell sellest keretäiest, mille sulle andsin?”
Dusk vastas ta pilgule. „Kui kohtuksime võrdsetel tingimustel, rebiksin su veristeks, värisevateks tükkideks. Näiteks siinsamas.”
„Pole veel öötundki,” irvitas Jack. „Kindel, et tohid nii vara lõa otsast putku panna?”
Dusk sööstis üle laua tema poole. Jack naeris ja tõusis talle vastu. Nad prantsatasid põrandale, tõugates Kotermani toolilt. Nad pekslesid ja rullusid ning läksid ikka ja jälle üksteisele kallale, kumedalt kurgus lõrisedes.
„Lõpetage!” möirgas Skarab ja rüselus katkes. Ta jätkas ruttu, enne kui andis neile võimaluse jätkata. „Võitleme omakeskis? Niimoodi siis ajame asju? Meile on kingitud võimalus maailma alustaladeni raputada ja teie tahate üksteist maha nottida? Las ma ütlen teile – ja ma räägin siinkohal kogemuse põhjal –, maailmas leidub alati neid, kes väärivad tapmist palju rohkem.
Siin avaneb väljavaade anda vastulöök meie vaenlastele. Me saame saavutada edu seal, kus kõigil teistel on see nurjunud. Oleme neid läbikukkumisi näinud. Oleme näinud, kus teevad vea sellised nagu Mevolent või Serpin – ja me oleme nende eksimustest õppinud.”
„Ma peaaegu et tapsin eile öösel Valküüria Kaini,” kuulutas Rist.
Nad kõik jõllitasid teda.
„Sa mida?” küsis Billy-Ray.
„Minu käed,” ütles Rist, „tema kõri ümber. Pigistamas. Nägin hirmu ta silmis. Tõelist hirmu. Peaaegu õnnestus.”
Dusk pöördus tema poole. „Sa tead, kus plikanähvits elab?”
Rist noogutas. „Praegu enam sinna ei saa. Nägin, kuidas terve hulk maage joonistas linna ümber sümboleid. Neil laiub nüüd seal kaitsering. Me ei pääse sinna nii, et Raidurid ei märkaks. Mulle ei meeldi Raidurid.”
„Miks sa meile ei öelnud?” urises Billy-Ray. „Oleksime sinna läinud, ta lõhki kiskunud…”
„Mina tapan Kaini,” ütles Rist näpuga endale osutades. „Mina. Mitte sina, mitte vampiir, mitte idioot.”
Koterman kortsutas kulmu. „Kes see idioot on?”
„Ta tappis Sünged Jumalad,” jätkas Rist, „ent nad tõusevad taas.”
Skarab nägi, kuidas raev Billy-Ray ja Duski sees maad võttis. Ta võiks oma teadmisi maagiakeelest kasutada selleks, et kaitseringist läbi pääseda, aga selle käigus kaotaks ta suurema osa oma meeskonnast enne, kui nad üldse missiooni alustavad. Tal oli vaja, et neis säiliks kättemaksujanu. Ta hakkas olukorra rahustamiseks ruttu rääkima. „Hr Rist, kui soovite Nägudeta Jumalate naasmist, peate seda ise võimaldama. Ja esmalt tuleb meil saada lahti opositsioonist ning meil on just selle tarbeks plaan.”
Dusk pööras pilgu Ristilt ära. „Sinul on plaan,” venitas ta pilkavalt.
„Jah, see on minu plaan,” ütles Skarab, „aga see kuulub meile kõigile. Me varastame Hävingumootori.”
Kolm meest neljast naeratas. Üks näis olevat segaduses.
„Mis asi on Hävingumootor?” küsis Koterman.
„Pomm,” vastas Billy-Ray. „Pole mingit suurt plahvatust ega pauku, lihtsalt iga asi selle raadiuses hävib jalamaid. Kõik muutub põrmuks. Nii et meie kenasti varastame selle ja teeme Pelgupaiga maatasa.”
„Kõik Pelgupaigad üle maailma on alati Iirimaad kadedusega vaadanud,” võttis Skarab jutujärje üle. „Neile ei meeldiks miski rohkem kui tulla siia ja teha puhas töö, sõeluda sellest pisikesest riigikökatsist kõik maagiline välja ja koju kaasa viia. Meie hoolitseme selle eest, et nende soov täituks ja samal ajal tapame selle käigus ka mõned kõige tüütumad vaenlased.”
„Nad on meid tähtsusetuks pidanud,” sõnas Billy-Ray vaenulikult. „Nad ei austa meid – ei võrdle Vengeuse ega Põrgu Kaaskonna, selliste sellidega. Meie oleme mingid tuhmid sulased, aga küll me neile näitame. Me veel tõestame neile, et nad oleksid alati pidanud ka meid kartma.”
„Arvavad, et teavad, mis neid ees ootab?” küsis Skarab. „Arvavad, et teavad, mida peljata? Neil pole õrna aimugi.”
6
TEEL PELGUPAIKA
Leebesurm ütles kord Valküüriale, et parimad plaanid on lihtsad. Tema plaan polnud lihtne, aga see oli neil ainus – seega ei jäänud neile valikut.
„Teeme nii,” ütles Valküüria mööda Traageli poodi edasi-tagasi jalutades. „Lähme Pelgupaika ja palume kohtumist Gildiga. Nagu alati laseb Gild meil oodata, sest ta ei taha, et miski paistaks teistmoodi, kuni ta
