tõstis käed kaarega üles ja külm tuulehoog vinnas ta maja küljele. Valküüria ronis aknast sisse ja sulges selle hoolikalt enda järel, seejärel pühkis jalad vaibal puhtaks. Ta puges teki alla ja lebas seal värisevaks keraks kogutuna.
Magada ta palju ei saanud.
3
PLAAN – SELLISENA, NAGU SEE ON
Järgmisel hommikul läks Valküüria tagasi oma tuppa. See oli krõbekülm. Üle kogu põranda vedeles klaasikilde ja laud oli pilbasteks. Ta helistas Selana Pordile ja rääkis, mida on vaja ette võtta. Viimase kuue kuu jooksul noori sortse maagiakeele osas juhendanud Selana ütles kohe, et saadab oma õpilased linna ümber hoiatussüsteemi ehitama.
Valküüria tänas teda ja lõpetas kõne, avas siis riidekapi ja puudutas peeglit. Peegelpilt astus välja ja ronis voodi alla peitu seniks, kuni Valküüria koolivormi riietus ja alumisele korrusele läks. Valküüria polnud vanematega hommikusöögil liitunud juba rohkem kui nädala ja tahtis nii väga nende seltsi nautida. Lisaks oli ta kindlameelselt otsustanud, et täna on see päev, kui ta saab tagasi Leebesurma.
Vanemad rääkisid purunenud aknast – isa uskus veendunult, et vahetab klaasi ise ära, kuid ema oli kõhklevam – ja seejärel teatas issi oma plaanidest.
„Teen täna pool päeva. Kohtun paari kliendiga ja me teeme kiire üheksa.”
Ema vaatas teda mõistmatult. „Üheksa mida?”
„Pole päris kindel,” tunnistas isa. „See on mingi golfimõiste. Minu vanuses mehed korrutavad seda alalõpmata. Tahtsin nad pühapäeval viia jalgpalli finaalmängu vaatama, aga pärastlõunasest golfist peaks piisama.”
„Sa ei mängi golfi,” osutas ta abikaasa.
„Aga ma olen seda telerist näinud. Paistab olevat üsna lihtsakoeline. Löö palli selle värgindusega.”
„Kepiga.”
„Mis saaks veel lihtsam olla?”
„Sinu koordinatsioon silma ja käe vahel pole samas just parim. Pealegi vihkad sa pikki jalutuskäike ja asjade tassimist. Ja sa tavatsed ikka öelda, et golf on nõme.”
„Golf ongi nõme,” nõustus isa.
„Miks sa tahad siis oma klienti golfi mängima viia?”
„Peamiselt riietuse pärast. V-kaelusega rombikujulise mustriga kampsun, ülepõlvepüksid, viksilt üles keritud sokid.”
„Ma pole kindel, et inimesed neid enam kannavad.”
„Ah soo.”
Valküüria arvas tihti, et ta vanemad sobisid üksteisega ideaalselt. Ta kahtles, kas keegi teine oleks võimeline nende veidrust tõeliselt hindama.
Ta lõpetas hommikueine ja läks tuppa tagasi, et vahetada kostüüm mustade rõivaste vastu. Peegelpilt võttis iga koolivormi osa kohe üle ja pani ise selga.
Linnakeses nimega Roarhaven oli Leebesurm peaaegu kaks aastat tagasi peegelpilti tulistanud ja selle tapnud. Selle algseks eesmärgiks oli asendada Valküüriat siis, kui ta tegutses koos Leebesurmaga. Ent liigse kasutuse tõttu tekkisid peegelpildil teatavad kiiksud ja „suremine” üksnes süvendas probleemi. Nad viisid laiba peeglisse tagasi ja peegeldus naasis uuesti elu matkima, kuid muutus seejärel veel ettearvamatumaks. Peegelpilt hakkas murdma mõningaid omaenda piiranguid – riiete omal käel vahetamine oli peamine näide – ja vahetevahel esinesid selle mälus augud.
Aga Valküürial polnud praegu aega selle üle muretseda. Ta pidi saama kätte Leebesurma pealuu. Nagunii pidi keegi täna kooli minema ja tema see igatahes polnud.
Ta nööpis mustad püksid kinni ja tõmbas saapad jalga, lastes üles käänatud püksisäärtel neile peale langeda. Topp oli varrukateta, aga soe ja kui ta mantli selga libistas, oleks ta kandnud justkui vooderdatud riideid. Materjal reageeris keskkonnale ja kehatemperatuurile, tagades mugavuse ükskõik kus. Mantel oli musta karva, kuid varrukad lehvisid sama tumepunaselt nagu kuivanud veri. Traagel Koletu leiutis.
Peegelpilt korjas sõnatult üles Valküüria koolikoti ja lahkus, sulgedes enda järel ukse.
Valküüria helistas Fletcher Rennile ja too astus välja tühjusest tema kõrval. Telefon krõgises ta käes, kui mobiilivõrk üritas järele jõuda, ent loobus seejärel. Poisi blondid juuksed olid piinliku hoolega sassi aetud ning tema irves püsis tavapärane sulam enesekindlusest ja pilkest. Ta kandis vanu teksasid, poleeritud saapaid ja sõjaväejakki, ent kuti välimuse juures oli ainus probleem see, et Fletcher teadis suurepäraselt, et näeb igati hea välja.
„Mis siin toimus?” küsis ta ning tema irve haihtus segadust nähes.
„Mind rünnati.”
Poisi silmad venisid suureks. Ta rabas tüdrukust kinni, otsekui tahaks veenduda, et Valküüria ikka hingab veel. „On kõik korras? Said viga? Kes seda tegi?”
„Minuga on kõik hästi, Fletcher. Räägin sulle sellest siis, kui räägin ka teistele.”
„See oli vampiir, eks ole?”
„Mida?”
Fletcher lasi Valküüriast lahti ja astus tagasi. „Mis-iganes-ta-nimi-on, see eilne. Õel ja tujukas vampiiripoiss.”
„Ta nimi on Caelan. Ja ei, muidugi mitte.”
Fletcher noogutas aeglaselt. „Hea küll siis. Ja oled ikka kindel, et kõik on hästi?”
„Kõik on hästi.”
„Mida ta üldse ütles? See vamp.”
„Korraldas kohtumise, nagu lubas.”
„Ei mingit lobisemist, jah?”
„Pole seda tüüpi.”
„Tugev ja vaikne, mis?”
„Ju siis. Pealegi hakkas päike loojuma.”
„Ahah, OK. Ta ilmselt ei tahtnud jubedaks koletiseks moonduda ja sind esimesel kohtingul ribadeks rebida.”
„Ma justkui tajun, et ta ei meeldi sulle eriti.”
„Noh, ei, selle jubeda koletisevärgi pärast. Sulle meeldib või?”
„Meeldib? Ei. Ma isegi ei tunne teda.”
„Noh, siis sobib hästi.” Fletcher näis endaga rahul olevat. „Võin ma midagi küsida?”
„Juba küsisid.”
„Võin ma veel midagi küsida?”
„Kas sa võiksid küsida seda kusagil, kus mu vanemad sind pealt ei kuuleks?”
Fletcher võttis tal käest ja silmapilgu pärast seisid nad Traagel Koletu töökoja katusel. Neil päevil ei muutnud teleportatsioon Valküüriat isegi uimaseks.
„Küsi aga,” sõnas ta.
Fletcher kõhkles ja lausus siis nagu muuseas: „Mis sa arvad,
