asutas end lahkuma, kuid pöördus siis uuesti ümber.
„Muutsin meelt,” kuulutas ta. „Eskordin sind isiklikult kongi juurde. Detektiiv Pennant, võite lahkuda.”
Pennant naeratas ja läks sõnagi lausumata välja. Marr viipas käega ukse poole justkui kutset esitades. „Sinu järel, Valküüria.”
Valküüria tõusis ja kõndis sinna. Tüdruk eeldas, et Marr laseb käerauad enne toast lahkumist käiku, kuid ta kõndis vabalt summutamata koridori ja tundis, kuidas võlujõud temasse tagasi voogab. Kõndides kõige ees arestikambrite poole, Marr küünarnuki kõrval, üritas ta toimuvat taibata. Kas Marr oli käerauad lihtsalt unustanud? Kas ta ei pidanud Valküüriat tõeliselt ohuks? Või oli see lõks? Kas Marr ootas, et Valküüria prooviks põgeneda? Mida lähemale nad kongidele jõudsid, seda metsikumalt ta mõtted tiirlesid.
„Ütlesid, et need, kes astuvad su luukerest sõbrale vastu, kahetsevad seda,” ütles Marr, kui nad lähenesid kongidele nurga taga. „Aga kuidas on nendega, kes seisid tema kõrval? Kuidas on hr Õnnisega, kui sa teda juba mainisid? Kuidas temal tänapäeval läheb?”
Valküüria ei öelnud sõnagi ja pööras ümber nurga. Ta kortsutas kulmu. Tavaliselt istus keegi laua taga valves, kuid täna oli tool tühi.
Marr kõneles talle otse kõrva. „See luukere viis inimesed surma – sõbrad, need, keda ta armastas, ta oma perekonna. On ime, et ka sina ei saanud surma enne, kui ta läks. Pagana kahju, kui minu arvamust teada tahad.”
Valküüria keeras kiirelt ümber ja Marr komistas naerdes talle selga.
„Ära muretse, kullake. Ma tean, milles asi. Kõik need möllavad hormoonid, sul on konfliktsed emotsioonid…”
Valküüria tõstis käe, et õhku tõugata, ent Marr oli kiirem. Õhk tema ümber kohises ja Valküüria prantsatas vastu seina ning kukkus maha.
Marr jalutas tema poole. „Sa armusid temasse enne, kui ta põrgusse tiriti, eks? Natuke? Võid ju mulle rääkida. See on kurb ja hale ja jube lõbus, aga ma luban, et ei naera.”
Valküüria nipsutas sõrmi, kuid Marr lõi jalaga ta randme pihta. Tuleleek kustus ja ta tõmmati üles. Valküüria virutas rusikaga mööda ja Marr saatis ta, nägu ees, vastu kongiust.
„Mitte kellelegi ei meeldi ülbikud,” ütles Marr. „Kui hakkad korralikult käituma, lasen sul võib-olla isegi luukere peaga hüvasti jätta. See on imekena ornament Peamaagi kontorile.”
Marr seisis lähedal ja Valküüria sirutas välja ning rabas naisest kinni. Ta sai ühe jala Marrile taha ja proovis teda pikali keerata, kuid too nõtkutas põlvi ja astus eemale. Valküüria koperdas, selg ees, üle Marri puusa. Kogu tema raskus langes õlale ja Valküüria karjatas. Marr haaras tal käest ja väänas seda, põlvitades ise tüdruku ribidel.
„Rünnak Pelgupaiga esindaja pihta. Oi-oi,” poetas Marr kurvalt. „Oleks sa täiskasvanu, tähendaks see sinu jaoks pikki vangla-aastaid. Aga et sa oled alles lapsuke… no ma ei tea. Võib-olla ei juhtu muud kui see, et sulle põletatakse mõned summutavad sümbolid, mis sinu maagia igaveseks kaotavad. See polekski nii halb, eks, sa sõnakuulmatu väike värdjas?”
„Kasi minu pealt minema.”
„Või muidu mis?” Marr naeratas. „Sa hakkad pillima? Ma juba näen pisaraid su silmis. No vaata ennast. Nii abitu. Nii nõrk. Sul pole isegi seda pisikest sõrmust, eks ju?”
Marr õngitses vaba käega taskust välja musta sõrmuse.
„Mida teeb üks sinutaoline kena plika nii koledat valdkonda kui surnumanamist õppides? Meile siin Surnumanajad ei meeldi, kas sa pole seda taibanud? Kellelegi ei meeldi nad. Neid ei saa usaldada.”
„Lase mind püsti.”
Marr lasi sõrmusel põrandale kukkuda ja andis Valküüriale kõrvakiilu. „Sina ei ütle mulle, mida teha.” Järgnes uus latakas. „Sina ei ütle endast vanematele, mida teha. Saad sa minust aru?” Veel üks tou. „Ütle, et saad aru. Ütle, et saad aru.”
Valküüria sisistas läbi ristatud hammaste: „Ma tapan su.”
Marr surus põlve kõvemini Valküüria ribide vastu ja tüdruk karjatas uuesti.
„Tahad, et ma murran su käe, väike krants? Tahad, et ma murran su ribid? Läbistan kopsu? Ma võin seda teha. Võin teha, mida tahan ja keegi ei küsiks midagi. Nii et lase käia. Leba seal ja ähvarda mind veel. Vaata, kuhu sellega välja jõuab.”
Pisaratega võitlev Valküüria põrnitses teda vaikides.
„Tubli tüdruk,” sõnas Marr kissis silmil. „Ja nüüd palu andeks.”
Valküüria surus suu kriipsuks.
„Ma ütlesin, palu andeks. Siin pole peale meie kedagi. Sul pole kellelegi muljet avaldada. Palu andeks ja ma lasen su püsti ning topin kongi. Kui sa andeks ei palu…”
Marr lajatas talle uue kõrvakiilu ja tõstis käe järgmiseks löögiks.
Valküüria nägi vaeva, et eirata oma uhkust ja viha, mis alandusega kaasnes. Ta neelatas. „Palun vabandust.”
Kohe oli Marr leebem. „Okei, okei, Valküüria, ainult seda ma tahtsingi sinu suust kuulda.” Surve ta ribidel kadus. „Nüüd palu luba tõusta.”
Valküürial läks hetk aega. „Kas ma tohin tõusta?”
„Ütle palun.”
„Palun… kas ma tohin tõusta?”
„Muidugi.”
Marr astus tagasi ja Valküüria keeras neljakäpukile ning hakkas end püsti ajama. Järsku surus õhk vastu ja hoidis teda kummargil.
„Ütle aitäh,” ütles Marr, kes käsutas käega õhku. Valküüria vaatas üles tema poole. „Ütle, aitäh, detektiiv Marr, et lubasite mul tõusta.”
Ja Valküüria ütles: „Aitäh, detektiiv Marr, et andsite mulle sõrmuse tagasi.”
Marri silmad lipsasid maapinnale, kuhu sõrmus kukkus, ent seda polnud seal enam. Veel enne, kui ta sai selles osas midagi ette võtta, saatis Valküüria varjudest rusika detektiivile vastu rinda.
Marr koperdas ja Valküüria ajas end sirgu ning küünitas läbi õhu valvelaua järele. See sööstis ette, põrutas Marrile jalgu ning naine käis käkaskaela üle selle.
Valküüria avas lauasahtli, napsas võtmed ja jooksis kongideni. Ta avas Traageli ukse ja mees ilmus välja, rabades kinni Valküüria poole tormavast Marrist.
„Vangid põgenevad!” möirgas Marr.
Valküüria tegi lahti teise ukse ja Tanita väljus just sel hetkel, kui ümber nurga tulid Raidurid.
„Too Fletcher,” sõnas Tanita Valküüriale kõrva, „seejärel tooge Leebesurm tagasi,” ja sööstis Raidurite poole.
Valküüria keeras lukust lahti viimase kongiukse ja tiris Fletcheri välja.
„Peatage nad!” kriiskas Marr. Raiduritel õnnestus juba Traagel ja Tanita
