Ta vaatas üles kalju poole ja alles nüüd selgus selle tõeline suurus. Siin poleks olnud kodu sadadele tuhandetele, taipas ta – siin oleks elanud miljonid. Teda tabas üks mõte. Ta seisis maavälisel pinnal.
Kõigest hoolimata irvitas Valküüria omaette.
Tüdruk vangutas pead. Tal oli ülesanne ja piiratud ajavaru selle täitmiseks. Ta kõndis mööda paremale viivat tänavat. See keerdus ja ta sammus liival, mida linna ümbritsevast asuvast kuiva oru lõpututest laiustest oli siia puhutud. Liiv oli sügavkollane.
Ta kõndis paar minutit ja hoidis end hoolikalt suhteliselt sirgel joonel, et kindlasti tagasi jõuda. Traagel väitis kord, et Valküüria rõivad reguleerivad tema temperatuuri igas paigas, kuid seekord ei töötanud miski õigesti. Ta higistas. Üks nire veeres mööda nägu alla. Valküüria võttis mantli seljast, jättis selle tänavanurgale õige suuna tähiseks ning tundis oma paljastel õlgadel päikesekiirgust. Ta avas särgikaeluse, et õhku sisse lasta, ent kui siin leiduski mingit tuulekest, tõkestas seda tänavate labürint. Siis keeras ta ümber järgmise nurga ja nägi laipa.
Surnukeha istus maas, selg vastu seina toetatud. Põrmu rinnus haigutas auk ja sisikond oli ammu päikeselõõsas ära kuivanud. Pea oli sile ja näojoonteta. See keha kuulus kunagi mehele nimega Batu ja seda käsutas viimane Näota Jumal, kes väravast väljus. Nüüd polnud selles elumärkigi. Nägudeta Jumalatele olid inimkehad pelgalt anumad, mida kasutada ja minema visata. Batu keha polnud enamat kui lekkiv vana paat või roostes auto. Nii palju siis tema kavalast plaanist saada jumaluseks.
Laip hoidis midagi paremas käes, mingit konti, millest enamikku katsid räbalad. Valküüria ei tahtnud mõeldagi, et see võiks kuuluda Leebesurmale. Ta soovis nii väga sõbra nime hüüda, kuid mõte selle kõheda vaikuse murdmisest hoidis teda tagasi. Samas ei teadnud ta, mida muud teha. Ta võis kulutada kuid selle linna läbi kammimiseks ja ei leiaks Leebesurma ikkagi. Ei. Ei, värav pidi avanema kusagil Leebesurma läheduses. Ta oli lähedal. Pidi olema.
Valküüria suundus tuldud teed tagasi, korjas mantli üles ja tõstis tempot. Ta jõudis kõrvaltänavasse, kuhu värav ta poetas. Ta kõndis seda teed mööda nii kaugele, kuni see otse koopasse juhatas. Valküüria pillas taas mantli ja kutsus peopessa leegi. Seejärel astus ta päikesevalgusest pilkasesse pimedusse.
Kõndides nägi ta seintest välja tahutud riiuleid ja lauda, mis oli kunagi olnud kivirahn. Koopas leidus ulatuslikke alasid, kus ta leeki isegi ei vajanud – päikesevalguse neelamiseks ja levitamiseks oli tehtud aknaid. Koobas lõppes seinaga. Kui Valküüria pöördus end tagasi asutama, märkas ta mullas konti ja selle kõrval üles viivaid kiviastmeid. Ta hakkas neid mööda ronima.
Päike sisenes tagaseinas läbi kolme akna ja Valküüria lasi leegil oma peos kustuda. Ta seisis astmete kõrval ega liigutanud. Ruumi keskel lebas luukere. Kondihunniku ribadeks tõmmatud riided rippusid raamil, mille eesmärk oli tekitada illusiooni kogukusest. Nii palju kui Valküüria nägi, olid püksisääred tühjad ja skeletil puudus parem käsi. Olend lebas selili, paljastatud ribikorv must ja tolmuga kaetud, ning ei liigutanud.
Miski haaras Valküüria südamest ega lasknud enam lahti. Ta häälitses, peaaegu niuksus, ent kui tüdruk proovis nime öelda, ei suutnud ta seda. Tema esimene samm oli ebakindel, sest jalad tundusid justkui vatist. Ta kõndis aeglaselt, väga aeglaselt ruumi keskele.
„Halloo,” sosistas ta. Luukere lebas maapinnal ega liigutanud.
„See olen mina. Tulin sind tagasi viima. Kuuled sa mind? Ma leidsin su üles.”
Isegi mitte tuulekübe ei sasinud rebitud riideid.
Ta põlvitas luukere kõrvale. „Palun ütle midagi. Palun. Olen sinust tohutu suurt puudust tundnud ja su tagasisaamise nimel nii kõvasti töötanud. Palun sind.”
Ta küünitas teda puudutama ja Luuker Leebesurma pea viskus üles ning möiratas: „Buu!”
Valküüria kriiskas ja koperdas tagasi ning Leebesurm naeris hüsteeriliselt, nagu see oleks naljakaim asi, mida ta näinud on. Ta naeris ka siis, kui Valküüria end jalgele ajas. Ja kui tüdruk teda põrnitses, naeris veel kõvemini. Viimaks, naeruhood ikka veel konte raputamas, ajas Leebesurm end ainsa alles jäänud küünarnuki peale.
„Oh, heldus. Nüüd saan meelelahutust juba oma hallutsinatsioonide hirmutamisest. See ei saa hästi kõlada, psühholoogilises mõttes,” ütles ta.
„Ma ei ole hallutsinatsioon.”
Ta vaatas tüdrukut. „Oled muidugi, kallis, aga ma ei muretse selle üle. Hallutsinatsiooniks olemine on vaimuseisund, ütlen mina alati.”
„Leebesurm, ma olen päris.”
„Tubli tüdruk.”
„Ei, ma mõtlen seda, et ma olengi päriselt päris ja ma tulin sind koju viima.”
„Oled sina alles veidrik. Tavaliselt laulavad ja tantsivad mu hallutsinatsioonid märksa rohkem.”
„See olen mina. Valküüria.”
„Sa üllatuks selle üle, kui paljud mu vaimusünnitised seda ütlevad. Ega sul ei ole juhtumisi kaasas kujuteldavat malelauda? Ma olen juba mõnda aega kibelenud seda mängima ja et sa oled aspekt mu isiksusest, oleksid ilmselt ka vääriline vastane.”
„Kuidas ma sulle tõestada saan, et olen päris?”
See sundis teda mõtisklema. „Põnev. Ega sa ei saaks mulle öelda midagi, mida teame ainult meie, sest kui mina seda tean, teab ka mu hallutsinatsioon. Aga kui seda lähenemist teoreetiliselt laiendada, siis kui sa ütleks mulle midagi, mida ainult sina teaksid, tõestaks see mulle, et ma ei leiuta sind omaenda mõistuses.”
„Niisiis… millest ma sulle räägin? Oma sügavaimast, süngeimast saladusest? Kõige varasemast mälestusest? Suurimast hirmust?”
„Kuidas oleks sellega, mida sa hommikuks sõid?”
„Meekrõbinaid.”
„No näed siis.”
„Nii et usud mind nüüd?”
„Mitte kõige vähematki. Ma võisin selle sama hästi ise välja mõelda.”
„Ma leidsin su kolba – selle, mille goblinid pihta panid. Fletcher kasutas seda kitsendusankruna, et väravat avada. Ma tulin nüüd sellest läbi, et sind kaasa viia.”
„Minu kolba?”
„Kõlab ju loogiliselt? On võimalik, eks?”
„On… lausa vägagi võimalik.”
„Kas sa mõtlesid sellest? Kas sa kujutasid ette, et sinu kolpa saaks ankruna kasutada?”
„Ei, aga samas on mul olnud tegemist piinamise ja igatsusega korraliku vestluse järele.”
„Nii et kui see on midagi, mille peale sa pole veel mõelnud, kuidas saaks mina selle peale tulla, kui ma oleks ainult su vaimusünnitis?”
„Noh,” ütles Leebesurm aeglaselt, „sa võiksid olla mu alateadvuse vaimusünnitis.”
„Ma ei ole su alateadvus. Ma olen Valküüria Kain. Olen ehtne. Ja ma tulin sind päästma, sõber.”
„Kui sa suudad mu jäsemed tagasi
