arvasin, et mind tulevad otsima mõned ellujäänud, aga ma leppisin asjaoluga, et nad on kõik nüüdseks surnud.”
„Ellujäänud?” kordas Valküüria. Ta korjas üles täiesti terve jala ja pühkis selle enne Leebesurmale ulatamist tolmust puhtaks.
„Siin oli ellujäänuid, kui ma saabusin,” ütles Leebesurm talle. Ta kinnitas reieluu puusa külge talle omaselt mugaval, ehkki ilmselgelt valusal moel. „See oli viimane maailm, kuhu Nägudeta Jumalad jõudsid, ja nad võtsid selles endale aega. Kohtusin mõne inimesega siin, enne kui nad tapeti ja mind kinni nabiti. Mul kulus nende keele õppimiseks veidi aega, aga nii palju, kui nad mulle rääkisid, oli see kord maagiat täis maailm. Siis, 300 aastat tagasi ilmusid Nägudeta Jumalad.”
„Aga Nägudeta Jumalad pagendati meie reaalsusest tuhandeid aastaid tagasi.” Valküüria astus kiviastmetest alla sinna, kus ta varem üht konti märkas. See oli Leebesurma teine jalg. Valküüria korjas üles ka peotäie luutükke, mis näisid olevat sõbra varbad.
„Jaa, aga see pole koht, kuhu Nägudeta Jumalad pagendati,” ütles Leebesurm, kui Valküüria taas üles jõudis. „Iidsed pagendasid nad meie maailmast ja surusid eluta dimensiooni. Ent Nägudeta Jumalad põgenesid ja kiskusid maha reaalsuseseinad, mille taga voogas elust kubisev universum. Aja jooksul laastasid nad selle, tapsid kõik maha, hävitasid päikesed, purustasid terved galaktikad. Ja kui nad valmis said, liikusid edasi.”
Valküüria ulatas talle jalatükid. „Järgmisesse reaalsusesse?”
„Ühte teise järel, kustutasid igaühe, otsides teed koju. Kolmsada aastat tagasi jõudsid nad siia ega saanud enam edasi. Nad on sellest ajast peale katsunud väljapääsu leida.”
„Issand Jumal…”
„Ja kogu selle aja arvasime meie ekslikult, et Iidsed pagendasid nad sinna, kus Nägudeta Jumalad ei saanud enam kahju teha. Lugematud triljonid olendid, Valküüria, tapetud meie tõttu.”
Ta ei vastanud.
„Kui sa oled päris,” ütles ta, „siis ma tean, mida tunned. Süüd, eks? Tohutut vastutustunnet millegi eest, milles sa pole osalenud. See oli ka minu reaktsioon, kui seda lugu esmalt kuulsin. Ma ei teadnud, mida teha. Saata äkki igale reaalsusele kaardike väikese vabandusega? Siis, kui Nägudeta Jumalad meid leidsid, ülejäänud tapsid ning minu kinni võtsid, taipasin viimaks, et mõttetust kahetsemisest ei sünni midagi head. Seetõttu sain sellest üle. Lakkamatu piinamine osutus heaks tähelepanu kõrvalejuhtijaks.”
„On sinuga kõik… korras?”
„Kaugeltki mitte.” Leebesurm peatus poolel teel oma jala kokkumonteerimise ajal. „Nad pole mind tapnud ja nad pole mu maagiat ära võtnud, sest nad jahivad mind iga päev. Ma arvan, et nad võtavad kordamööda üle Batu keha. Otsivad mu üles, ma hakkan vastu. Nad võidavad vaevata ja rebivad mu tükkideks. Eile tõmbasid nad näiteks mul jalad alt ja jalutasid ühe mu käega minema. Nad jätavad mu ööseks seisukorda, et ma paneksin end uuesti kokku, siis saavad nad mind jälle järgmisel päeval oma lemmikloomadega jahtida. Nagu arvata võid, on see metsikult lõbus.”
„Noh, sellega on nüüd kõik. Meil on pool tundi ajani, mil värav uuesti avaneb ja me lähme sealt läbi. Tule nüüd.”
Leebesurm vaatas üles tema poole. „Mul on üks käsi puudu.”
„Noh?”
„Sa ei lausuks seda nii ükskõiksel toonil, kui see oleks sinu käsi. Ma ei lähe oma käeta kusagile. Too mu puuduv jäse ning ma tulen sinuga läbi väljamõeldud värava.”
„No sa võiksid aidata mul seda otsida,” torises Valküüria ja küünitas tema poole. Ta käsi tabas nähtamatut seina. „Mis see veel on?”
„Midagi, mille kallal olen mõnda aega vaeva näinud,” ütles Leebesurm kõrgilt. „Mul on olnud palju aega, kui pole muud kui maagiale keskenduda. Nägudeta Jumalatel pole mingit probleemi läbi selle väikese õhust seina tulla, aga sinusuguste vaimusünnitiste jaoks on see päris karm. Lisaks õpetasin endale veel paar uut trikki.”
„Nii et sina kavatsed siin lesida, kuni mina kogu töö ära teen?”
„Täpselt nii. Sinu asemel otsiks ma üles keha, mis kuulus kord Batule. Kui käsi on üldse kusagil, siis seal.”
„Jah, on küll. See on õues, paar tänavat eemal. Me võiksime koos sinna kõndida ja ikkagi värava ajaks küllaldase varuga tagasi jõuda.”
„Ja kui sa viitsiks joosta, tood selle mulle veel kiiremini.”
Valküüria ohkas ja jättis Leebesurma jala monteerimist lõpetama. Kui ta alla sammus, saatis teda poolehäälne versioon rahvalaulust „Kuivad kondid”. Valküüria kiirustas punase taeva alla ja läks mööda tuldud teed tagasi, juhindudes omaenda jalajälgedest liival. Korraga oleks ta kirkuse leevendamiseks prille soovinud. Ka käsivarred muutusid päikese käes ruttu punaseks ja tüdruk mõtiskles selle üle, kuidas ta vanematele septembrikuist päikesepõletust selgitab.
Laip istus seal, kust ta selle ennist leidis, pea norus ja elutu. Valküüria libistas keelega üle alahuule ja arutles endamisi, kuidas seda kõige parem teha oleks. Siis lõi ta jalaga olendile pähe. Kui laip ei üritanud temast kinni rabada, kummardus Valküüria lähemale, tõmbas Leebesurma luise käe rutuga ta haardest ja tundis siis, kuidas kõrvad rõhu käes popsusid. Tüdruk tuikus ja kananahk väreles üle keha. Suu seest pinges, nahk kuiv ja pekslev süda kui kõmisev trumm, millele see oli tõmmatud. Ta koperdas üle laiba ja kukkus. Ning nüüd ta roomas. Tema pead täitsid kurdistavad sosinad.
Nägudeta Jumalad olid teel.
10
VERI JA KUULID
Selana tunnetas suurepäraselt, kui keegi teda jõllitab. Seda taju oli naine viimaste aastasadade jooksul üksjagu lihvinud, kuigi see oli sama täpne kui kasutu. Teda jõllitati nagunii pidevalt.
Ta vaatas ringi ja Fletcher heitis häbelikult pilgu mujale.
„Kaua tal sinu arust minna võiks?” uuris poiss.
Selana ei vastanud. Ta ei vestelnud tühjast-tähjast. Fletcher kehitas õlgu, noogutas ja surus siis käed taskutesse. Hea, et ta veel vilistama ei hakanud.
Kui Selana oleks vaevunud niisama lobisema, võinuks ta vaesele poisile öelda, et see värk Valküüriaga ei vii kuhugi. Vähemalt mitte siis, kui Leebesurm on tagasi. Valküüria elu keerles nüüd ümber Leebesurma – ta oli tema orbiidil ja Fletcheri-sugusel polnud lootustki.
Leebesurm ja Valküüria olid mõeldud üksteise jaoks. Selana nägi seda nüüd. Nad pididki teineteist leidma, sideme looma ja üksteise elusid mõjutama. Parim, millele poiss sai loota, millele ükskõik kes sai loota, oli seista kulisside vahel ja pealt vaadata.
Üks poolkuukujuline tätoveering ilmus Selana randmele ja asus kõrvetama, andes märku, et keegi läbis tema poolt paigaldatud kaitseringi.
„Püsi paigal,” käskis ta Fletcherit ja tõttas üle õue.
Nad tulid talumaja nurga tagant – see Pelgupaiga agent, kelles ta tundis ära Pennanti, ja neli Raidurit. Noogutuse peale jooksid Raidurid tema juurde. Selana patsutas sümboleid oma käsivartel ja heitis käed laiali. Sinise energia laine tabas üht Raidurit täiel määral ja paiskas ta tagasi. Ülejäänud kolm olid selleks aga valmis
