avama, pidi ta jooksvalt õppima. Ta pidi kasutama kitsendusankrut – toona oli see Grotesksus, nüüd kolp – ilma piisava ettevalmistuseta ja see mõjus Fletcherile nagu omaenda sisikonna lahti kiskumine. Täna tundus Valküüriale suitsu vahelt nähtud hetkede põhjal, et poisil oli kõik kontrolli all. Ta näis olevat meelekindel. Vihane, aga meelekindel.
Ilmus kollane tuluke, nagu lapik päike, mille ääred keesid leekidest. See laienes.
Selana haaras Valküürial käsivarrest ja kummardus lähemale, et teda üle suitsusamba müha kuulda oleks. „Sul on kõigest üks tund,” hüüdis ta. „Täpselt ühe tunni pärast avaneb värav uuesti. On parem, kui sa selleks valmis oleksid – temaga või temata.”
„Mina teda sinna ei jäta,” hüüdis Valküüria vastu. „Sina hoolitse vaid selle eest, et Fletcher oleks veel siin, kui on aeg koju tulla.”
Selana vaatas teda, sinisilmad kirkust täis, ja embas Valküüriat. „Aitäh sulle, et seda teed,” ütles ta Valküüriale kõrva.
Selana astus eemale ja Valküüria pöördus värava poole. See oli nüüd temast pikem. Ta niisutas keelega huuli ja sammus enesekindlalt ettepoole. Tuul rebis juukseid ja ta tundis raskusjõudu, mis teda innukalt tervitas. Valküüria kõhkles ja jooksis siis otse kollasesse sisse.
8
KES KEDA?
Nõtke Jack tundis puudust Londonist. Tundis puudust linna katustest ja kantsidest ja tornikestest. Tundis puudust sellest, kuidas ta võis tantsiskleda kõrgel selle kõige kohal ja vaadata, kuidas inimesed mööduvad tema all. Ta tundis puudust viisist, kuidas londonlased kõlasid, kui ta neid tappis – justkui solvaks neid, et keegi üldse julgeb niimoodi teha.
Jack polnud üle aasta kodus käinud. Nad jahtisid seal teda. Ta proovis Pariisi, ta proovis Berliini ja need täitsa meeldisid talle, aga ta teadis, et tunneb koduigatsust, kui märkas, et mõrvab ainult sealseid inglise turiste. See saatis ta üha sügavamasse depressiooni, mis kestis kuid. Viimaks koostas ta katses probleemiga silmitsi seista nimekirja kõigist, keda pidas vastutavaks oma pagenduse eest. Ja imetles seda, kuidas masendus ruttu viha mõõtmed võttis. Kõik nimed selles nimekirjas töötasid maailma erinevate Pelgupaikade heaks ning järsku oli Jacki ülesanne selge.
Hävitada Pelgupaigad.
Ja siin ta nüüd oli, õnnelik juhus olgu kiidetud, tagasi Dublinis ning tegi koostööd kahe mehega, kelle suhtes ta polnud iial oodanud enam ühes ja samas kohas koosviibimist – Billy-Ray ja Dusk. Samas ei jõlkunud Sanguin enam koos nende Nägudeta Jumalate segastega ja et tema kaklus Duskiga polnud algusest peale isiklik, oli Jack valmis andestama-unustama. Nad töötasid ju kõik sama eesmärgi nimel – kättemaks neile, kes olid neile liiga teinud.
„Mina tahan Tanita Tasast,” ütles ta sellele teisele vennikesele, Kotermanile, kui nad lossis lösutasid.
Koterman vaatas üles, ehmudes sellest, et keegi temaga üldse räägib. „Vabandust?”
„Tanita Tasast,” kordas Jack. „See pruuni naha ja laulva mõõgaga. Mina tahan olla see, kes tema kätte saab.”
„Ahah,” ütles Koterman.
„Mingil viisil, tead, on tema vastutav selle eest, et mind jahitakse. Tema mind arreteeris – pistis kongi, kust Sanguin mu leidis. Kui ma poleks vastutasuks vabaduse eest teda aidanud, poleks mind ka iial jahtima hakatud.”
„Jajah,” ütles Koterman.
„Kuidas sinuga on?”
„Minuga?”
„Kellele sina tahad kätte maksta?”
„Oi, ee, Valküüria Kainile.”
„Ta on kättemaksu mõttes päris populaarne. Mis ta oligi, viisteist? Viisteist aastat vana ja juba tahab neli selli teda mättasse lüüa.”
„Noh,” ütles Koterman ettepoole nõjatudes, justkui pihiks kaaslasele, „tema vastutab selle eest, et rikkus mu plaanid, tead.”
„Või nii?”
„Oo jaa. Ma olen kunstnik. Ma muudan mõrva kunstiks. Seda värki ma teengi – see ongi kogu mu värk. Ja tema on korduvalt takistanud mul seda tegemast. Pealegi, ükskord andis ta mulle kere peale, kui olin niigi rängalt vigastatud.”
„Viieteistaastane plika andis sulle kere peale?”
„Kui ma olin rängalt vigastatud, jajah. Ja siis ta oli neliteist.”
„Nojah, ilmselt õiges keskkonnas on elementaalmaagia vastu raske end kaitsta.”
„Aa, ta ei kasutanudki maagiat.”
„Nii et lihtsalt… andis sulle kere peale?”
„Kui ma olin vigastatud, jah.”
„Kui vigastatud?”
„Rängalt.”
„Sa olid rängalt vigastatud?”
„Jah, olin küll. Kas sulle on kunagi kere peale andnud neljateistkümneaastane plika?”
„Pean tunnistama, et pole.”
„Ei ole eriti mõnus.”
„Pean tunnistama, et ilmselt mitte.”
„Seepärast tahangi kättemaksu.”
„Kuule, vana, ma ei otsi tüli ega midagist, aga sa kutsud end Võimsaimaks Tapjaks, on ju? Oled sa üldse kedagi tapnud?”
Koterman purskus hirmus sunnitult naerma, see oli nii meeleheitlik ja paaniline ja Jack võis vanduda, et ta näis punastavat.
Jack muidugi sellest eriti ei hoolinud. Nemad olid siin ridu täiendamas ja sitsimas, kuni Skarab ja Sanguin asju otsustavad. Ja siis, kui oli aeg, kavatsesid nad rünnata.
Jack ootas pigem seda osa.
9
SURNUD UUS ILM
Taevas leegitses punaselt.
Päike otse tema kohal oli tulekera. See lõõmas suure ja kuumana ning seisis lähemal kui kodune päikesepalang.
Kord oleks see linn tõsist muljet avaldanud. Selle asukad oleks elanud kõrguval kaljul, kasutanud koopaid kodudena, raiunud kivist välja aknaid ja uksi enne, kui oma elamist väljapoole laiendasid. Üksteise peale ehitatud kivimajad turritasid kaljurahnust välja ja meenutasid Valküüriale nähtud pilte Brasiilia mägilinnadest. Ta kujutas elavalt ette, et kord oli see elust, energiast ja mürast kihisev linn, kus sajad tuhanded olid kokku surutud ja sunnitud üksteisega arvestama.
Nüüd oli see aga vaikne. Vaikne ja väljasurnud.
Värav tema taga sulgus ning Valküüria jäi kitsale, valgest ja päikesest põlenud kivist kõrvaltänavale, mille peegeldus tegi silmadele haiget. Ta kõndis seda
