süngel ajastul oli see üks maailma kõige kindlamaid valuutasid, mida hinnati kõrgemalt kui dollareid, naelu, eurosid või jeene.
Mu kapiukse siseküljel oli väike peegel ja ust sulgedes silmasin hetkeks oma virtuaalset nägu. Olin kujundanud avatari näo ja keha enam-vähem iseenda järgi. Mu avataril oli pisut väiksem nina kui minul ja ta oli pikem. Ja kõhnem. Ja lihaselisem. Ja tal ei olnud vinne. Ent kui need pisiasjad kõrvale jätta, olime enam-vähem ühesugused. Kooli reeglid nõudsid rangelt, et õpilaste avatarid peavad olema inimesed ning samast soost ja samas vanuses kui õpilane ise. Hiiglaslikud kahepäised hermafrodiitsed deemonükssarvikud polnud lubatud. Vähemalt mitte koolis.
Nime võisid sa oma OASISe avatarile anda ükskõik millise, kuni see oli ainulaadne. See tähendas, et kellegi teise nime võtta ei saanud. Avatari nimi oli ühtlasi meiliaadress ja tšätinimi, nii et hea, kui see oli lahe ja kergesti meeldejääv. Kuulsused maksid soovitud nimede eest vahel suuri summasid küberskvotteritele, kes olid need nimed juba reserveerinud. Kui endale avatari tegin, võtsin nimeks Wade Vägev. Hiljem muutsin seda iga paari kuu takka, tavaliselt millekski sama totraks. Kuid nüüd oli mu avatari nimi püsinud sama juba üle viie aasta. Päeval, mil Jaht algas, võtsin oma avatari nimeks Parzival – kuningas Arthuri legendaarse rüütli järgi, kes leidis Püha Graali. Rüütli nime kaks levinumat kirjapilti Perceval ja Percival olid juba võetud, aga mulle meeldis Parzival niikuinii rohkem. See kuidagi kõlas.
Veebis kasutati harva oma pärisnimesid. Anonüümsus oli üks OASISe suur eelis. Simulatsioonis ei teadnud keegi, kes sa tegelikult olid, kui sa ise ei tahtnud seda öelda. Suur osa OASISe populaarsusest ja kultuurist toetus just sellele tõsiasjale. Kasutaja pärisnimi, sõrmejäljed ja silma võrkkesta muster olid salvestatud tema OASISe-kontole, kuid Gregarious Simulation Systems hoidis selle info krüpteerituna ja salajas. Isegi GSSi enda töötajad ei saanud avatari pärisnime välja uurida. Kunagi ammu, kui firmat juhtis veel Halliday ise, võitis GSS ülemkohtu ajalugu teinud otsusega õiguse hoida iga OASISe-kasutaja identiteet enda teada.
Kui end esimest korda OASISe riiklikus koolisüsteemis arvele võtsin, pidin andma neile oma pärisnime, avatari nime, meiliaadressi ja isikukoodi. See info oli kirjas minu õpilastoimikus, ent sellele pääses ligi ainult kooli direktor. Ei mu õpetajad ega kaasõpilased teadnud, kes ma tegelikult olin, ja vastupidi.
Koolis ei tohtinud õpilased oma avatarinimesid kasutada. Nii ei pidanud õpetajad ütlema tobedusi nagu „Mädavinn, palun kuula!“ või „SuurRiist69, palun tõuse püsti ja loe meile ette oma kokkuvõte raamatust!“. Õpilased pidid kasutama oma päris eesnime, mille järel oli number, et neid teistest samanimelistest eristada.
Kui mind arvele võeti, oli koolis juba kaks Wade’i nimelist õpilast, nii et mina sain õpilasnimeks Wade3. See nimi hõljus mu avatari pea kohal, kui olin kooli territooriumil.
Koolikell helises ja mu ekraani nurgas hakkas vilkuma hoiatus, et esimese tunni alguseni on jäänud nelikümmend minutit. Hakkasin mööda koridori astuma, suunates avatari liikumist ja tegevust väikeste käeliigutustega. Kui mu käed oleks olnud hõivatud, saanuksin kasutada ka häälkäsklusi.
Jalutasin maailma ajaloo klassiruumi suunas, naeratades ja lehvitades tuttavatele, kellest möödusin. Pidin mõne kuu pärast kooli lõpetama ja uskusin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Ma ei igatsenud eriti kooli lõppu. Mul polnud kolledži jaoks raha, isegi mitte OASISes, ja mu hinded polnud küllalt head, et stipendium välja teenida. Minu ainus plaan oli hakata pärast lõpetamist täiskohaga mütiks. Ega erilist valikut polnud. Võistluse võitmine oli minu šanss treilerivirnadest pääseda. Teine võimalus oli kirjutada alla viieaastasele internilepingule mõne korporatsiooni juures ning see mõte meeldis mulle umbes sama palju kui plaan rullida end ihualasti klaasikildudel edasi-tagasi.
Kui mööda koridori edasi läksin, ilmusid teisedki õpilased oma kappide ette nagu läbipaistvad viirastused, mis kiiresti tahenesid. Kogu koridoris kajas teismeliste loba. Varsti kuulsin endale suunatud solvangut. „Näe, kas see pole mitte Wade Kolm!“ hõikas üks hääl. Pöörasin ümber ja nägin Todd13 nõmedat avatari. Teadsin teda algebratunnist. Ta seisis koos kamba sõpradega. „Vinged vatid, säga!“ kuulutas ta. „Kust sa need kaltsud kokku korjasid?“
Minu avatar kandis musta T-särki ja siniseid teksasid, rõivastust, mis oli konto loomisel tasuta võtta. Todd13 ja tema kromanjoonlastest sõbrad kandsid kalleid disainerirõivaid, mis olid tõenäoliselt ostetud mõnest pärismaailma kaubamajast.
„Need ostis mulle sinu ema,“ vastasin sammu aeglustamata. „Ütle talle minu poolt aitäh, kui järgmine kord koju lähed, et tissi imeda ja taskuraha saada.“ Lapsik, ma tean. Aga virtuaalne või mitte, see oli keskkool – solvangud mõjusid seda paremini, mida lapsikumad nad olid.
Minu torge ajas naerma mõned tema sõbrad ja teised lähedal seisvad õpilased. Todd13 põrnitses mind ja läks lausa näost punaseks – märk sellest, et ta ei olnud võtnud maha oma emotsioonide jooksvat edastamist, mis lubas avataril näidata näoilmeid ja kehakeelt üksühele. Ta hakkas vastama, aga jõudsin ta enne vaigistada ega kuulnud, mida ta ütles. Lihtsalt naeratasin ja läksin edasi.
Võimalus kaasõpilasi vaigistada oli virtuaalkooli juures üks mu lemmikasju ja ma kasutasin seda peaaegu iga päev. Kõige parem oli veel see, et nad nägid, kui sa olid neil hääle maha keeranud, kuid ei saanud mitte midagi parata. Koolis ei kakeldud kunagi, simulatsioon lihtsalt ei lubanud seda. Kogu Luduse planeet oli PvP-vaba tsoon4, mis tähendas, et mängijatevaheline võitlus polnud lubatud. Selles koolis olid ainsaks relvaks sõnad, nii et õppisin neid hästi kasutama.
Kuni kuuenda klassini käisin koolis pärismaailmas. See ei olnud eriti meeldiv kogemus. Olin väga pelglik ja kohmakas laps, mu enesehinnang oli madal ja sotsiaalsed oskused puudusid sootuks, kuna veetsin suurema osa oma lapsepõlvest OASISes. Veebis ei olnud mul inimestega rääkimise ja sõprade leidmisega mingeid raskusi, kuid pärismaailmas tegi teiste inimestega – eriti minuvanuste lastega – suhtlemine minust närvipuntra. Ma ei teadnud kunagi, kuidas käituda või mida öelda, ning kui võtsingi julguse kokku ja suu lahti tegin, ütlesin alati midagi valesti.
Osa probleemist peitus minu väljanägemises. Olin olnud ülekaaluline nii kaua, kui ennast mäletasin. Selles oli oma osa vaeste inimeste menüül, mis koosnes riigi doteeritud, madala hinnaga suhkru- ja tärkliserikkast toidust, ent lisaks sellele olin ma OASISe-sõltlane, nii et minu ainus trenn oli enne ja pärast kooli kiusajate eest ärajooksmine. Asja tegi veelgi hullemaks see, et kogu mu napp garderoob koosnes halvasti istuvatest rõivastest, mis pärinesid kaltsukatest ja korjanduskastidest – minu sotsiaalne staatus tegi minust elava märklaua.
Sellele vaatamata pingutasin, et kohaneda. Aasta-aastalt kammisin sööklat nagu Terminaator, otsides seltskonda, mis mu omaks võtaks. Isegi veidrike jaoks olin ma liiga veider. Ja tüdrukud? Tüdrukutega rääkimine ei tulnud kõne allagi. Minu silmis olid nad mingi eksootiline tulnukaliik, kaunis ja kohutav ühtaegu. Kui mõne lähedale sattusin, hakkasin iga kord higistama ning kaotasin võime täislauseid moodustada.
Mulle oli kool puhas olelusvõitlus, iga päev pistsin rinda naeruvääristamise, kiusamise ja eraldatusega. Kuuenda klassi alguseks olin hakanud mõtlema, kas üldse suudan säilitada terve mõistuse kooli lõpetamiseni – veel kuus pikka aastat kannatusi.
Aga siis ühel ilusal päeval teatas direktor, et iga õpilane, kelle keskmine hinne ületab teatud taseme, võib taotleda üleviimist uude OASISe-põhisesse riigikoolide süsteemi. Pärismaailma riigikoolid, mida valitsus üleval pidas, olid juba aastakümneid olnud ainult üks alarahastatud ja ülerahvastatud õnnetus. Nüüdseks olid muutunud tingimused paljudes koolides nii hulluks, et igal vähemalt poolearuliselgi lapsel soovitati jääda koju ning õppida interneti kaudu. Oleksin kooli kantseleisse avaldust viima sööstes äärepealt kaela murdnud. Minu avaldus rahuldati
