Valmistub esimene mängija. Ernest Cline

Скачать книгу

kausta. Tema avatar oli kena näoga, ent see polnud ebaloomulikult täiuslik. OASISes olid ebainimlikult kaunid näod üsna igapäevased. Aga Art3mise näojooned ei näinud välja, nagu oleks keegi võtnud avatari luues menüüst lihtsalt kõige ilusamad valikud. Tema nägu oli igati päris inimese moodi, just nagu oleks tema tõeline nägu sisse skannitud ja avatarile üle kantud. Suured pähklipruunid silmad, ümarad põsesarnad, terav lõug ja alaline muie. Minu meelest oli ta talumatult võluv.

      Ka Art3mise keha oli mõneti tavatu. OASISes võis kohata valdavalt kahte tüüpi naisavatare: absurdselt kõhn, kuid metsikult populaarne modellikeha või ülepaisutatud büsti ja herilasepihaga pornostaari tüüp (kes tundusid OASISes veel ebaloomulikumad kui päriselus). Ent Art3mis oli lühike ja rubenslik, üleni kurviline.

      Ma teadsin, et mu sümpaatia Art3mise vastu oli tobe ja mitte kuigi mõistlik. Mida ma temast tegelikult teadsin? Loomulikult ei paljastanud ta kunagi, kes ta päriselt on. Ei olnud võimalik öelda, milline ta tegelikult välja nägi. Ta võis olla viisteist või viiskümmend. Hulk mütte kahtles isegi, kas ta on üldse naisterahvas, ehkki mina nende hulka ei kuulunud. Küllap seepärast, et ma lihtsalt ei suutnud kujutleda, et tüdruk, kellest olin internetis sisse võetud, võinuks tegelikult olla mingi keskealine kutt nimega Chuck, kel on karvane selg ja kiilanev pealagi.

      Sestsaati, kui ma Arty Läkitusi lugema hakkasin, oli sellest saanud üks popimaid blogisid, millel oli iga päev mitu miljonit lugejat. Vähemalt müttide seas oli Art3mis staar. Aga kuulsus ei olnud talle pähe löönud. Tema kirjutised olid endiselt humoorikad ja eneseiroonilised. Ta uusim postitus kandis pealkirja „John Hughesi bluus“ ning käsitles põhjalikult tema kuut lemmikut John Hughesi noortefilmide seast, mille ta jagas kahte triloogiasse: „Nohiktüdruku fantaasiad“ („Kuusteist küünalt“, „Iludus roosas“ ja „Mingitpidi imeline“) ning „Nohikpoisi fantaasiad“ („Hommikusöögiklubi“, „Veider teadus“ ja „Ferris Buelleri popipäev“).6

      Just siis, kui lugemise lõpetasin, hüppas mu ekraanil lahti vestlusaken. See oli mu parim sõber Aech. (Okei, kui täpne olla, siis minu ainus sõber peale proua Gilmore’i.)

      Aech: Omik, amigo.

      Parzival: Hola, compadre7.

      Aech: Mis teed?

      Parzival: Niisama vahin. Sina?

      Aech: Sain Keldri püsti. Tule enne kooli hängima, säga.

      Parzival: Vinge! Olen kohe kohal.

      Sulgesin jutuakna ja vaatasin kella. Mul oli tunni alguseni ikka veel pool tundi. Irvitasin, klõpsasin väikest uksepildiga ikooni ekraaniserval ja valisin järjehoidjatest Aechi jutuka.

      0003

      Süsteem kinnitas, et olen külaliste nimekirjas, ning lasi mu sisse. Klassiruumi vaade kahanes aknakeseks ekraani paremas alumises nurgas, nii et nägin endiselt, mis mu avatari silme ees toimub. Ülejäänud vaatevälja täitis nüüd Aechi jutukas. Minu avatar seisis „ukse“ kõrval, vaibaga kaetud trepi ülemises otsas. Uks ei viinud kuhugi, see isegi ei avanenud, sest tegelikult polnud ei Kelder ega selle sisu OASISe osa. Jutukad olid omaette simulatsioonid: ajutised virtuaalruumid, kuhu avatarid pääsesid kõikjalt OASISest. Minu avatar polnud päriselt „seal“, see ainult tundus nii. Wade3/Parzival istus endiselt maailma ajaloo klassis, silmad kinni. Jutukasse sisselogimine tundus natuke sedamoodi, nagu oleksid kahes kohas korraga.

      Aech pani oma jutukale nimeks Kelder. Ta oli progenud selle 1980ndate lõpu eeslinnamaja suure puhketoa sarnaseks. Puupaneelidega seinu katsid vanad filmi- ja koomiksiplakatid. Toa keskel seisis vanaaegne RCA telekas, mille külge olid ühendatud Betamaxi videomakk, LaserDisci-mängija8 ning mitu vanaaegset mängukonsooli. Tagaseinas olid raamaturiiulid, mida täitsid rollimänguraamatud ja ajakiri Dragon Magazine.

      Nii suure jutuka pidamine polnud just odav, kuid Aech võis seda endale lubada. Ta teenis avalike võitlusmatšidega, mida peeti pärast kooli ja nädalavahetustel, piisavalt jämeda nutsurulli. Aech oli üks OASISe parimaid võitlejaid nii Surmavõitluse kui ka Lipuvallutamise liigas. Ta oli isegi kuulsam kui Art3mis.

      Viimastel aastatel oli Keldrist kujunenud eliitmüttide eriti eksklusiivne hängimispaik. Aech andis ligipääsu ainult neile, keda vääriliseks pidas, nii et kutse Keldrisse oli suur au, eriti minusugusele kolmanda taseme eikellelegi.

      Trepist alla astudes nägin Keldris ringi sagimas veel mitut tosinat mütti. Nende avatarid olid väga erinevad: inimesed, küborgid, deemonid, sünkhaldjad, vulkanlased ja vampiirid. Enamik neist oli kobaras vanade mänguautomaatide juures tagaseina ääres. Mõned seisid muistse stereomaki juures (kust praegu üürgas Duran Durani lugu „Wild Boys“) ja lappasid Aechi tohutut kassetikogu.

      Aech ise lösutas ühel kolmest sohvast, mis olid U-kujulises kaares teleka ees. Aechi avatar oli tumeda pea ja pruunide silmadega pikk laiaõlgne valge mees. Kui talt kord küsisin, kas ta näeb ka päriselus välja umbes samasugune, vastas ta naljatades: „Jah, aga päriselus olen ma veel ilusam.“

      Kui Aechi juurde astusin, tõstis ta Intellivisioni mängukonsooli kohalt pilgu, näol oma tavaline kõrvuni küündiv Irvikkassi naeratus. „Zett!“ hõikas ta. „Mis värk on, semu?“ Me lõime patsu ja ma prantsatasin vastasdiivanile. Aech hakkas mind Zetiks – täht Z – kutsuma üsna varsti pärast meie esimest kohtumist. Talle meeldis anda kõigile ühetähelisi hüüdnimesid. Omaenda avatari nimest tegi ta H9.

      „Kuda kärab, Humperdinck?“ küsisin ma. See oli meievaheline mäng: ma kutsusin teda alati suvalise H-ga algava nimega, nagu Harry, Hubert, Henry või Hogan, püüdes ära arvata tema päris eesnime, mille kohta ta oli kunagi tunnistanud, et see algab H-ga.

      Olin Aechi tundnud veidi kauem kui kolm aastat. Ta oli samuti õpilane Ludusel, abiturient koolis nr 1172 planeedi vastasküljel. Kohtusime ühel nädalalõpul mingis avalikus müttide jututoas ja meil haakis kohe, sest huvid olid samad. Ehk siis see üks huvi: painav, kõikehõlmav kirg Halliday ja tema pühademuna vastu. Vaevalt mõneminutise vestluse järel teadsin juba, et Aech on õige mees, tippmütt, kelle pea lõikab. Ta tundis kogu 1980ndate faktipudi pisiasjadeni ning mitte üksnes kanoonilist osa. Ta oli tõsine Halliday-uurija. Nähtavasti oli ta minus näinud sama, sest ta andis mulle oma kontaktid ja ütles, et olen iga kell Keldris oodatud. Sellest saadik oli ta mu lähim sõber.

      Aastate jooksul tekkis meie vahel sõbralik konkurents. Tögasime teineteist, kumb meist esimesena Autahvlile pääseb. Püüdsime kogu aeg teineteist hämarate teadmistega mütinduse vallas üle trumbata. Vahel tegime isegi koos uurimistööd. Tavaliselt seisnes see imalate 1980ndate filmide ja seriaalide vahtimises tema jutukatoas. Muidugi mängisime ka kõvasti arvutimänge. Aech ja mina veetsime lõputult tunde kahemängija-klassikaga nagu „Contra“, „Golden Axe“, „Heavy Barrel“, „Smash TV“ ja „Ikari Warriors“. Aech oli parim mängija, keda olin iial kohanud – kui mind ennast kõrvale jätta. Enamikus mängudes olime võrdsed, aga mõnes tegi ta mulle ära, eriti esimese isiku tulistamismängudes. Lõppude lõpuks oli see ju tema eriala.

      Mul polnud aimugi, kes Aech pärismaailmas oli, kuid mul oli tunne, et tema kodune elu polnud kuigi imeline. Just nagu minagi, veetis ta kogu ärkvelolekuaja OASISes. Ehkki me polnud kunagi isiklikult kohtunud, oli ta mind korduvalt oma parimaks sõbraks nimetanud. Seepärast oletasin, et ta on sama eraklik ja üksildane kui minagi.

      „Mis eile õhtul pärast tegid?“ küsis ta ja viskas mulle teise mängukonsooli. Olime eelmisel õhtul mõned tunnid siin hänginud ja vaadanud vanu

Скачать книгу