ei olnud teha kuigi palju peale teiste algajatega jutustamise ning šoppamise planeeti katvates hiiglaslikes virtuaalkaubamajades. Mõnda huvitavamasse paika minemiseks pidi telepordi eest maksma ja see nõudis raha, mida mul ei olnud. Nii oli minu avatar Incipiol lõksus kuni päevani, mil mu uus kool meilis mulle teleporditalongi, mis kattis avatari reisikulud planeedile Ludus, kus asusid kõik OASISe riigikoolid.
Ludusel oli sadu koolilinnakuid, mis olid ühtlaselt üle kogu planeedi pinna jagatud. Kõik koolid olid ühesugused, sest kui läks vaja uut kooli, lõigati ja kleebiti paika sama koodijupp. Ja kuna ehitised olid vaid tarkvara, ei piiranud nende ehitamist raha ega isegi füüsikaseadused. Nii et iga kool oli vägev hariduspalee poleeritud marmorist koridoride, katedraali mõõtu klassiruumide ja virtuaalsete raamatukogudega, milles olid kõik raamatud, mis eales kirjutatud (ja koolinõukogus heaks kiidetud).
Esimesel päeval koolis nr 1873 mõtlesin, et olen surnud ja paradiisi sattunud. Selle asemel et võidelda igahommikusel kooliteel kiusajate ja narkaritega, läksin joonelt oma peidupaika ning istusin seal kogu päeva. Ja mis kõige parem: OASISes ei teadnud keegi, et ma olen paks, et mul on vinnid, või et ma kannan kogu aeg samu näruseid rõivaid. Kiusajad ei saanud mind tatikuulidega pommitada, mu aluspükse perse vahele tõmmata ega mulle pärast kooli rattahoidja juures peksa anda. Keegi ei saanud mind sõrmeotsagagi puudutada. Siin olin ma kaitstud.
Kui maailma ajaloo klassi jõudsin, istus mitu õpilast juba oma laudade taga. Nende avatarid olid liikumatud, silmad kinni. See andis märku, et nad on „hõivatud“: räägivad telefoniga, surfavad veebis või tšätivad. Katse kõnetada hõivatud avatari oli OASISes märk halbadest kommetest. Tavaliselt nad lihtsalt eirasid sind ja said automaatvastuse, mis käskis uttu tõmmata.
Istusin oma kohale ja klõpsasin hõivatuse ikoonil ekraani servas. Nüüd sulgusid ka minu avatari silmad, kuid ma nägin endiselt, mis mu ümber toimus. Klõpsasin teist ikooni, mis avas suure kahemõõtmelise brauseriakna, mis hõljus otse mu ees õhus. Selliseid aknaid nägi ainult minu avatar, keegi ei saanud seda üle mu õla lugeda (kui ma seda just ise ei lubanud).
Mu koduleheks oli määratud Haudejaam, üks müttide kõige populaarsematest foorumitest. Haudejaam nägi välja nagu vanad interneti teadetetahvlid5, kuni 300boodise modemiga helistamise hääleni välja. Väga lahe. Veetsin mõne minuti viimaseid lõimesid sirvides, lugesin müttide uudiseid ja kõlakaid. Ise kirjutasin foorumitesse harva, ehkki viskasin neile iga päev pilgu peale. Sel hommikul ei näinud ma midagi eriti huvitavat. Tavaline mütiklannide vaheline lahmimine. Lõputud vaidlused „Anoraki almanahhi“ segaste kohtade „õige“ tõlgendamise teemal. Kõrgema taseme avataride ülbamine värskelt hangitud maagiliste esemete ja artefaktide teemal. See jama oli kestnud juba aastaid. Kuna igasugune reaalne edu puudus, mandus müttide subkultuur uhkustamiseks, mögaajamiseks ja mõttetuks jagelemiseks. Õigupoolest oli see üsna hale.
Minu lemmiklõimed olid need, kus peksti Kuusikuid. „Kuusikud“ oli müttide sõimunimi firma Innovative Online Industries, Innovatiivse Veebitööstuse töötajate kohta. IOI oli ülemaailmne kommunikatsioonikontsern ja maailma suurim internetipakkuja. Suur osa IOI ärist keskendus OASISele ligipääsu pakkumisele ning kaupade ja teenuste müümisele mängukeskkonnas. Seetõttu oli IOI mitu korda püüdnud Gregarious Simulation Systemsit jõuga üle võtta, kuid iga kord läbi kukkunud. Nüüd üritasid nad GSSi oma käpa alla saada, kasutades auku Halliday testamendis.
Nõnda oli IOI asutanud uue osakonna ja nimetanud selle ovoloogiadivisjoniks. („Ovoloogia“ tähendas algselt teadust, mis uuris linnumune, aga viimastel aastatel oli sõna saanud uue tähenduse: „teadus“, mille eesmärk oli Halliday lihavõttemuna otsimine.) IOI ovoloogia-divisjonil oli üksainus eesmärk: võita Halliday jaht ning krabada endale tema varandus, firma ja OASIS.
Nagu enamik mütte, tundsin ka mina õudust mõeldes võimalusele, et IOI võiks võimu OASISes enda kätte saada. Firma avalike suhete osakond oli nende plaani kõigile korralikult selgeks teinud. IOI arvates ei küsinud Halliday oma loomingu eest pooltki nii palju raha kui võinuks, ning neil oli kavas see viga parandada. Nad hakkaksid simulatsiooni pääsemise eest kuutasu võtma. Nad kleebiksid kõik vabad pinnad reklaame täis. Kasutajate anonüümsus ja sõnavabadus oleksid minevik. Sellest hetkest, kui IOI võimu haarab, poleks OASIS enam see vaba tarkvaraga virtuaalne utoopia, milles ma olin üles kasvanud. Sellest saaks korporatiivne düstoopia, rikkurite ülehinnatud teemapark.
IOI nõudis, et tema munakütid, keda firma nimetas ovoloogideks, kasutaksid OASISe avatari nimena töötaja numbrit. Need kõik olid kuuekohalised ja algasid numbriga 6, nii et neid hakati hüüdma Kuusikuteks. Nüüdseks kutsus enamik mütte neid muidugi Kusikuteks (sest nad olid kusised).
Et Kuusikuks saada, tuli kirjutada alla lepingule, mis muuhulgas kohustas Halliday muna leidmise korral kogu auhinda täies mahus tööandjale üle andma. Selle eest maksis IOI korra kahe kuu tagant palka, andis toidu, elamispinna, tervise- ja pensionikindlustuse. Firma varustas töötaja ka avatariga, millel oli vinge turvis, sõidukid ja relvad, ning maksis kinni kõik tema teleporditasud. Kuusikutega liitumine oli üsna sama nagu sõjaväkke astumine.
Kuusikuid oli lihtne ära tunda, sest nad kõik nägid välja ühesugused. Nad pidid kasutama üht ja sama tursket meesavatari (sõltumata oma päris soost), millel olid lühikesed tumedad juuksed ja sama nägu, mille süsteem vaikimisi välja pakkus. Nad kandsid ühesugust tumesinist mundrit. Neid firmadroone sai üksteisest eristada vaid kuuekohalise numbri järgi, mis oli kirjutatud nende rinnale otse IOI logo alla.
Nagu enamik mütte, jälestasin ma Kuusikuid juba põhimõtteliselt. Munaküttide armeed palgates keeras IOI kogu võistluse mõtte pea peale. Muidugi võinuks väita, et kõik klannidesse ühinenud mutid tegid sisuliselt sedasama. Praeguseks oli loodud sadu klanne ja mõnes neist oli tuhandeid liikmeid, kes kõik üheskoos muna otsisid. Iga klanni ühendas raudkindel juriidiline leping, mis kehtestas, et kui üks klanni liige võidab auhinna, jagatakse see kõigi klanniliikmete vahel ära. Minusugused üksiküritajad ei arvanud klannidest kuigi palju, ent me pidasime neid ikkagi omasugusteks müttideks – erinevalt Kuusikutest, kelle eesmärk oli anda võim OASISes kuritahtlikule rahvusvahelisele korporatsioonile, kes kavatses selle pekki keerata.
Minu põlvkond ei olnud kunagi näinud maailma ilma OASISeta. Meile oli see palju enamat kui ainult mäng või meelelahutusplatvorm. See oli olnud meie elu oluline osa nii kaua, kui me ennast mäletasime. Olime sündinud koledasse maailma ja OASIS oli meie õnnelik pelgupaik. Mõte, et IOI virtuaalmaailma erastab ning ühetaoliseks muudab, oli meie arvates õudsem kui need, kes olid sündinud enne OASISe tulekut, arugi oskasid saada. Meile oli see sama, nagu oleks keegi ähvardanud võtta ära päikese või nõuda tasu taevasse vaatamise eest.
Kuusikutest sai müttide ühine vaenlane ning Kuusikute kirumine foorumites ja jututubades oli meie lemmikajaviide. Paljudel kõrgema taseme müttidel kujunes välja reegel tappa (või vähemalt üritada tappa) iga ettejuhtuv Kuusik. Kuusikute tegemistel hoidis silma peal mitu veebilehte ja mõni mütt veetis rohkem aega Kuusikuid jahtides kui aaret otsides. Suurematel klannidel oli iga-aastane võistlus „Kusikute kottimine“, mille võitis klann, kes tappis kõige rohkem Kuusikuid.
Pärast paari foorumi tšekkamist klõpsasin järjehoidjal, mis tähistas ühte minu lemmiklehekülge Arty Läkitused – blogi, mida pidas mütitüdruk Art3mis (hääldus: artemis). Avastasin selle kolm aastat varem ja olin sestsaati jäänud tema andunud lugejaks. Ta kirjutas pikki oivaliselt segaseid mõtisklusi oma aardeotsinguist, mida ta nimetas hullutavaks sinilinnujahiks. Tema kirjutiste toon oli sümpaatne ja intelligentne ning sissekannetes leidus küllaga eneseirooniat ja teravmeelseid tähelepanekuid. Lisaks tema (tihti hirmnaljakatele) tõlgendustele almanahhi kohtadest postitas ta ka linke raamatutele, filmidele, telesarjadele ja muusikale, mida ta Halliday lihavõttemuna otsides parasjagu uuris. Uskusin, et tema tekstides oli omajagu eksitamist ja valevihjeid, kuid lugemine oli sellegipoolest hiiglama lõbus.
Ilmselt
BBS,
