on ebaõiglane,” ütleb lavendlipuu elevandiluukarva valge tüve tagant kellegi hääl. Pöördun sinnapoole ja näen Victrat mängimas põõsa okastega. „Teid lastakse lahti nagu halli palgasõdurit.”
„Victra, mis ajast õiglus teid huvitab?”
„Kas on ikka vaja minuga kogu aeg vehelda?” küsib ta. „Tulge istuge.” Isegi koos armidega, mille poolest ta erineb oma õest, on tema pikk kogu ja särav nägu veatud. Ta istub ja suitsetab peenemat sorti hõõgujat, mis lõhnab nagu päikeseloojang raiutud metsa kohal. Ta on raskema kondiga kui Antonia, pikem, jääb mulje, et tema kuju on millestki välja sulanud nagu odaots, mis on jahtudes nurgelise kuju võtnud. „Darrow, keegi pole teile väiksem vaenlane kui mina.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
