olge nüüd. Te naudite oma kuulsust. Nad pilkavad teid, aga te tunnete rambivalgusest ikkagi heameelt ja saadate selle koja häbisse. Me teame, milline on teie andmetahvli otsingute ajalugu. Me näeme, kuidas te mukite end HK jaoks üles, nagu see oleks teie isiklik peegel. Jutud käivad teist ja arheKuberneri tütrest…”
„Mustang on Luna peal õukonnas!”
„Millele te tõenäoliselt kaasa aitasite. Kas te palusite tal suverääni õukonnaga liituda? Kas see on osa teie plaanist ajada tütar isa juurest eemale?”
„Plinius, te ajate täielikku sitta suust välja.”
„Ja teie tallate Augustuse nime mutta. Te mürgeldate Bellonadega kümbluskohtades, mis on mõeldud enese värskendamiseks ja mõtisklemiseks. Me ei saa seda lubada.”
Ma isegi ei tea, mida öelda. Ta on selle lihtsalt välja mõelnud. On küllalt tõsiasju, mida ta saaks põhjenduseks kasutada, aga ta valetab vaid selleks, et mulle näkku sülitada, et näidata, et olen tema võimuses.
Plinius jätkab. „Lepingu lõpetamine leiab aset kolme päeva pärast.”
„Kolme päeva pärast,” kordan kui kaja.
„Seni tulete koos meiega Kuu pinnale kaasa ja peatute selles residentsis, mis Augustuste kojale tippkohtumise ajaks eraldatakse, kuigi praegusest hetkest alates pole te enam koja piigimees. Te ei esinda arhe-Kuberneri ega tohi tema nime kasutada ei kiideldes, lubadusi andes ega ähvardades, kui tahate rajatistele juurdepääsu saada või noorte daamide või noorte meeste poolehoidu võita. Teile antud koja andmetahvel konfiskeeritakse. Teie piigimehe ID-koodide taset on juba alandatud ning teie osalus kõikides teile ülesandeks tehtud projektides lõpeb täielikult.”
„Mulle on määratud ainult ehitusprojekte.”
Pliniuse suule ilmub roomajalik naeratus. „Siis saab üleminek olema lihtne.”
„Kellele mind müüakse?” suudan endast välja pigistada. Augustus ei vaata mulle silma, kui jätab mind maha. Ta patsutab lõvi. Võiks arvata, nagu mind polekski selles toas. Leto vahib maha. Tunneb häbi. Ta seisab sellest paroodiast kõrgemal, aga Augustus tahtis, et ta oleks siin, vaataks ja õpiks, kuidas mädanema hakanud jäset amputeeritakse.
„Teid ei müüda, Darrow. Hoolimata teie sünnipäritolust, oleksin ma arvanud, et saate aru, mis staatus teil on. Me pole roosad ega obsidiaanid, keda müüakse nagu orje. Teie teened pannakse oksjonil müüki,” ütleb Plinius.
„See tähendab kolesama asja,” sisistan ma. „Te jätate mu maha. Mitte keegi, kes mu teeneid ostab, ei suuda mind Bellonade eest kaitsta. Need lokkispäised raisad otsivad mu üles ja tapavad ära. Nad ei teinud seda kaks kuud tagasi ainult sellepärast, et…”
„Et te esindasite Augustust?” küsib Plinius. „Aga, Darrow, arhe-Kuberner pole teile midagi võlgu. Kas selle kahtluse käes te piinletegi? Tegelikult olete teie talle võlgu! Teie kaitsmine jätab meid rahast ilma. See jätab meid ilma võimalustest, lepingutest, kaubandusest. Ja see kulu on osutunud liiga suureks. Me peame näitama, et püüdleme Bellonadega rahu poole. Suverään tahab rahu. Aga teie? Teie olete lahkhelide põhjus, olete takjas, mis meid kujundlikult öeldes sadulas hõõrub, olete sõjariist. Nõnda me siis sulatamegi oma mõõga ja teeme sellest adra.”
„Ainult et enne kasutate seda mu pea maha löömiseks.”
„Darrow, ärge hakake paluma.” Plinius ohkab. „Noormees, näidake üles kindlameelsust. Teie aeg on möödas, seda küll, aga te olete südi. Nii et ajage selg sirgu ja lahkuge väärikalt nagu kuldne, kes teab, et ta on pingutanud kõigest väest.” Tema silmad naeravad mu üle. „Teisisõnu lahkuge sellest kabinetist. Mu heamees, otsekohe, enne kui Leto teid välja viskab, nii et te maandute oma uskumatult trimmis tagumikule.”
Vahin arheKuberneri.
„Kas selleks te mind peategi? Mingiks lalisevaks lapsukeseks, kes aetakse nurka?”
„Darrow, oleks parem, kui…” võtab Leto sõna.
„Hoopis teie olete meid nurka ajanud,” vastab Plinius, pannes käe mulle õlale. „Kui te muretsete, et teile ei pakuta lahkumispaketti, siis pole see sugugi nii. Te saate küllalt raha, et…”
„Kui üks arheKuberneri lakei mind viimati puudutas, siis torkasin noa talle väikeajju. Kuus korda.” Vaatan tema kätt, kui ta selle kiiresti eemale tõmbab. Ajan end sirgu. „Ma ei anna aru ühelegi armitule lillutajast tatikale. Olen vääramatu armiline. Marsi instituudi 542. klassi arhePriimus. Ma annan aru ainult arheKubernerile.”
Astun sammu arheKuberneri poole, mis sunnib Leto kaitsepositsiooni sisse võtma. Minu äkilist meelt teatakse hästi. „Mu senjöör, teie panite Julianus au Bellona ülemineku ajal minuga kokku.” Vaatan teda ülevalt alla, mu pilk põletab teda. „Ma tapsin ta teie eest. Ma sõdisin Karnusega teie eest. Ma hoidsin suu kinni, toppisin oma meeste suu kinni, kui te püüdsite oma pojale instituudis võitu osta.” Selle peale Leto võpatab. „Ma muutsin salvestusi. Ma tõestasin, et olen teie vereliini pärijatest parem. Ja nüüd, mu senjöör, ütlete te, et ma olen teile koormaks.”
„Te olete vääramatu armiline,” nõustub arheKuberner, uurides kirjutuslaual andmeid. „Aga teil pole kaalu. Teie pere on surnud. Nad ei jätnud teile ei maad, ei osalust maavarades ega tööstuses, ei valitsusametit. Kui võlad tuli tasuda, võeti neilt ära kõik, au sealhulgas. Teist paremad andsid teile seda, mis neil üle jäi – hinnake seda. Teile väljendati poolehoidu – hoidke seda meeles.”
„Arvasin, et peate tähtsaks tegusid, mitte aunimetusi. Mu senjöör, Mustang on teid maha jätnud. Ärge tehke seda viga, et ajate ka mind minema.”
Viimaks ometi tõstab ta pilgu, et mind vaadata. Need silmad kuuluvad olendile, kes on midagi enamat kui inimene – eemalolevale, külmale kalkuleerijale, keda tõukab tagant kohutav, ebainimlik uhkus. Uhkus, mis algas enne teda ja on pärit ajast, mil inimene tegi esimesed kobavad sammud pimedas kosmoses. See on tosinate põlvkondade uhkus, isade ja vanaisade ja õdede ja vendade uhkus, mille kontsentraat on nüüdseks valatud ühte säravasse, täiuslikku anumasse, mis ei kannata läbikukkumist ega talu puudusi.
„Mu vaenlased panid teid piinlikkust tundma. Darrow, see tähendab, et nad panid mind piinlikkust tundma. Te ütlesite, et te tulete võitjaks. Aga siis jäite kaotajaks. Ja see muudab kõik.”
5
MAHAJÄETUD
Ma suren varsti.
Kannan seda mõtet kaasas, kui meie süstik liugleb Augustuse lipulaevast eemale ja nõelub skeptriarmaada vahelt läbi. Istun piigimeeste seas, aga ei kuulu nende hulka. Nad teavad. Sündsusest kinni pidades ei räägi nad minuga. Kui nad saaksidki minuga sidemeid luua, poleks sellel tähtsust. Mul pole mingit poliitilist kapitali. Kuulen, kuidas Tactusele tehakse ettepanek vedada kihla, kui kaua ma ilma Augustuse kaitseta vastu pean. Üks piigimees pakub kolm päeva. Tactus vaidleb sellele arvule ägedalt vastu, mis näitab, kui suure ustavuse temalt instituudis tegelikult pälvisin.
„Kümme päeva,” kuulutab ta. „Vähemalt kümme päeva.”
Tema käivitaski päästekapsli ilma minuta. Olen alati teadnud, et tema sõprus sõltub teatud tingimustest. Ometi närib see haav end aina sügavamale, vormides minus sõnul väljendamatut üksindust. Üksindust, mida olen kuldsete seas alati tundnud, aga mida mul tänu enesepettusele õnnestus unustada. Ma ei
