läks. Aga minu missioon saab kaotuse pärast tagasilöögi. Arese poegadel on spioonid. Neil on häkkerid ja kurtisaanid saladuste varastamiseks. Aga laevastikku neil seni polnud. Ja nüüd nad ka seda endale ei saa.
Keegi pole tulnud mu leitnante ja mind doki juurde vastu võtma.
Punased ja pruunid sagivad ringi, täites kahe violeti ja ühe vaskse käske, et teha suures ootesaalis Karnuse võidu tähistamiseks ettevalmistusi. Koopataolised metallkoridorid on kaunistatud Bellonade koja sinistes ja hõbedastes värvides. Seinu katab Karnuse pere kotkavapp. Tema jaoks on kohale toodud valged roosiõielehed. Punaseid roosiõielehti kasutatakse triumfide puhul, tõeliste võitude puhul, mille saavutamiseks on valatud kuldsete verd. Kaheksasaja kolmekümne kolme alamVärvi veri ei tule arvesse. See puudutab vaid paberimäärimist.
Kui me konservi tagasi sõitsime, siis leitnandid magasid. Mina mitte. Nüüd kiirustavad Victra ja Tactus minust ette, kõndides vaikides, nagu oleks nad endiselt une küüsis. Kuigi mu õlad on kanged, ei igatse ma und. Mu verd täis valgunud silmade taga on kahetsus. Ma tean, et kui ma magama jään, siis näen nende nägusid, kelle ma laeva koridoridesse surema jätsin. Ma tean, et näeksin Eot. Täna ei suuda ma temaga silmitsi seista.
Akadeemias lõhnab antiseptiku ja lillede järele. Roosiõielehed ootavad seina ääres tünnides. Pea kohal on torud, mis viivad väljahingatud õhu tagasi ringlusse ja puhastavad seda pidevalt unnates. Fluorestsentslambid paiskavad laest alla kahvatut valgust, nagu tuletades meile meelde, et lapsed ja unistused ei peaks siia sattuma. Valgus, nagu ka naised ja mehed, on siinkandis karmid ja külmad.
Roque kõnnib mu kõrval, kuigi ta näeb välja nagu surnu. Ütlen talle, et ta peaks natuke magama. Ta on selle ära teeninud.
„Ja mille olete teie ära teeninud?” küsib ta. „Mitte norutamise päeva. Mitte enesepiitsutamise päeva. Te tulite kõikidest piigimeestest teiseks. Teiseks! Vend, miks mitte olla selle üle uhke?”
„Roque, mitte praegu.”
„Olge nüüd,” jätkab ta. „Et meheks saada, ei tule võita. Vaid kaotada. Kas arvate, et meie esiisad ei kaotanud kunagi? Selle pärast pole vaja end vihast täis puhuda ja muutuda üheks neist Kreeka klišeedest. Aitab kõrkusest. See oli lihtsalt mäng.”
„Kas teie meelest see mäng sitaks loeb mulle?” käratan ma talle. „Inimesed said surma.”
„Nad valisid endale elu, kus nad teenivad laevastikku. Nad teadsid, et see on ohtlik, ja surid eesmärgi nimel.”
„Mis eesmärgi?”
„Et hoida alal tugevat Ühiskonda.”
Ma jään teda vahtima. Kas mu sõber, mu lahke sõber võib tõesti olla nii pime? Mis valikut neil inimestel oli? Nad värvati. Raputan pead. „Te ei saa mitte millestki aru.”
„Loomulikult ei saa ma aru. Te ei lase endale kedagi ligi. Mind ei lase. Sevrot ei lase. Vaadake, mida te Mustangile tegite. Te ajate sõpru eemale, nagu oleksid nad vaenlased.”
Kui ta ainult teaks.
Näen, et aed on tühi. See asub konservi katusel – suur mulda ja rohelust täis klaasvestibüül, mis pakub fluorestsentsvalgusest väsinud sõduritele varjupaika. Pügatud puud kõiguvad simuleeritud tuule käes. Võtan kingad jalast, ajan sokid maha ja ohkan, kui rohi varvaste vahele pressib.
Puude kohal asendavad päikest lambid. Laman nende all, kuni ajan end oiates püsti, et minna lagendiku keskele väikse kuumaveeallika juurde. Mu keha katavad sinikad, mis hakkavad enamjaolt kaduma – need on otsekui sinilillad tiigid, mille ümber on kolletav liiv. Olen kõhnem, kui peaks, aga pinguletõmmatud nagu klaverikeel. Kui mu käsivars poleks murdunud, siis ütleksin, et olen parema tervise juures kui instituudis. Akadeemia peekonit ja mune süües võidelda on sitaks parem kui instituudi pooltoorest kitseliha närides.
Tiigi ääres näen verilille. See on kasvanud sinna, kuhu vesi ei ulatu. Marss on sellele põliskoduks nagu mullegi, nii et ma ei korja seda üles. Ma matsin Eo samasugusesse kohta. Matsin ta võltsmetsa Lykose kaevanduse kohal, sinna, kus ma viimast korda temaga armatsesin. Toona olime kidurad süütud lapsukesed. Kuidas sai nii hapras tüdrukus olla säärane jõud, säärane vabadusiha, samal ajal kui paljud tugevad hinged orjasid edasi ja hoidsid pea maas, kartes pilku tõsta?
Karjusin Roquele, et mul on kaotusest suva. Aga tegelikult ei ole ja sellest hoolimine tekitab süütunnet, kui kogu mu kurbus peaks kuuluma neile paljudele hukkasaanutele. Aga enne tänast täitis iga võit mu hinge, sest iga kord tõi see mind lähemale Eo unistuse teostamisele. Nüüd röövis kaotus mult selle tunde. Täna vedasin ma teda alt.
Otsekui mu mõtteid lugedes hakkab andmetahvel käe peal kihelema. Augustus helistab. Rullin juuspeene ekraani käe pealt maha ja sulgen silmad.
Tema sõnad kaiguvad mul kõrvus. „Isegi kui te kaotate, isegi kui te ei saa võita, ärge laske Bellonadel triumfeerida. Kui nad saavad enda kontrolli alla veel ühe laevastiku, muudab see võimude tasakaalu.”
Nii palju siis sellest. Hõljun vees, aeg-ajalt suigatades, kuni sõrmed lähevad krimpsu ja ma tüdinen ära. Ma pole loodud säärasteks vaikseteks hetkedeks. Lähen veest välja, et riidesse panna. Ei saa Augustust kauaks ootama jätta. Käes on aeg vana lõviga silmitsi seista. Siis magada, võib-olla. Mul tuleb seista ja pealt vaadata neetud Karnuse võitu, aga pärast seda saan ma sellest jäledast kohast minema ja lähen tagasi Marsile, ja vahest isegi Mustangi juurde.
Aga tiigist välja tulles avastan, et mu riided on kadunud ja habemenuga ka.
Siis ma tajun nende kohalolu.
Kuulen nende sõdurisaapaid enda selja taga. Nende valje, erutunud hingetõmbeid. Pakun, et neid on neli. Võtan maast kivi. Ei. Keeran ümber ja näen, et nad seisavad aia ainsa sissepääsu ees seitsmekesi. Kõik nad on Bellonade koja kuldsed. Kõik nad on mu verivaenlased.
Karnus on Bellonadega koos, ta on otse laevalt tulnud. Tal on sama kurnatud ilme kui mul, tema õlad on võib-olla poole laiemad. Minu kohal kõrgudes on ta igas mõttes obsidiaan, kui päritolu ja mõistus kõrvale jätta. Tema naerusuine muie on haruldaselt intelligentne. Ta hõõrub käega oma lõualohku, lihaselised küünarvarred näevad välja, nagu oleks jõevesi nad puidust välja voolinud. Temasuguse hiiglase juuresolek tekitab miskipärast õudust, tema hääl paneb kondid võnkuma.
„Paistab, et oleme Augustuse lõvi tabanud ilma karjata. Ennäe, Lõikaja.”
„Koljat,” pomisen ma, kasutades tema kutsungit.
Murdja Koljat. Pojatapja Koljat. Metsik Koljat. Mustangi sõnul murdis ta ükskord põlve peal ühe edeva kuulsündinud kuldse selgroo, kui too hellik tahtis talle pärliklubis jooki näkku visata. Pärast seda andis tema ema justitsiaarile altkäemaksu, et Karnus ainult trahviga pääseks.
Trahvide nimekiri, mida ta on mõrvade eest maksnud, on tal pikem kui mu käsivars. Hallide eest, roosade eest, isegi ühe violeti eest. Aga tema tõeliselt kõvale mainele pani aluse see, et ta tappis Claudius au Augustuse, arheKuberneri lemmikpoja ja pärija. Mustangi venna.
Karnuse nõod tiirlevad tema ümber. Kõik on Bellonad. Kõik on sündinud vallutajast kotka sinihõbedase märgistuse all. Cassiuse vennad, õed, nõod. Nende paksud juuksed on lokkis, näod imeilusad. Nende mõjuvõim laieneb kogu Ühiskonnale. Sama räägitakse nende haardeulatuse kohta.
Üks neist on minust palju vanem, lühem, aga jõulisema kehaehitusega, nagu puutüügas, mille pead katab blond sammal. Ta on juba kolmekümnendates aastates mees.
