et mul on raske hingata. Ometi naeratan, sõrmed selja taga toksimas andmetahvli saatja pihta.
„Seitse Bellonat,” kõkutan naerda. „Karnus, milleks teile seitset vaja on?”
„Teil oli seitse laeva minu ühe vastu,” ütleb Karnus. „Tulin meie mängu jätkama.” Ta ajab pea püsti. „Kas arvasite, et mäng sai teie laeva surmaga läbi?”
„Mäng on läbi,” ütlen ma. „Teie võitsite.”
„Kas mina võitsin, Lõikaja?” küsib Karnus.
„Kaheksasaja ja kolmekümne kolme inimese elu hinnaga.”
„Kas te vingute kaotuse pärast?” küsib Cagney. Ta on nõbudest kõige väiksem, üle kahekümne, Karnuse isa piigimees. Tema käes on habemenuga, mille Mustang mulle kinkis. Tüdruk vehib sellega õhus. „Jätan selle vist endale. Ei usu, et oleksin kuulnud, et te seda üldse kasutanud olete. Mitte et ma seda hukka mõistaks. Habemenoad on salakavalad. Säärased ohud käivad kardetavasti kehva kasvatusega kaasas.”
„Minge toppige oma nõole rusikas persse,” irvitan ma. „Sellepärast te näetegi kõik välja samasugused lokkis juustega sitapead.”
„Kas tõesti peame tema haukumist kuulama?” vingub Cagney.
„Lõikaja, ma õpetasin Julianuse kala püüdma,” ütleb korraga legaat Kellanus. „Kui ta oli väike poiss, siis see ei meeldinud talle, sest tema meelest tegi see kaladele liiga palju haiget. Ta pidas seda julmaks. Teie isand lasi teil säärase poisi tappa. Selline on tema julmuse määr. Nii et kui hea tunne teil nüüd on? Kui vapraks te end peate?”
„Ma ei tahtnud teda tappa.”
„Oh, aga meie küll tahame teid tappa,” müristab Karnus. Ta noogutab nõbudele. Kaks Bellonat murravad puudelt oksi ja viskavad need oma hõimlastele. Neil on habemenoad, aga nagu näha, ei kavatse nad kiirustada.
„Kui te mu ära tapate, siis peate tagajärgedega arvestama,” ütlen ma. „See siin pole lubatud duell ja lisaks olen ma vääramatu. Kontraht kaitseb mind. See oleks mõrv. Olümpose rüütlid jahiksid teid. Peaksid teie üle kohut. Teid hukataks.”
„Kes siin mõrvast rääkis?” küsib Karnus.
„Te olete Cassiuse oma,” Cagney rebasenägu lööb naerule.
„Täna kaitseb teid Augustus,” ütleb Karnus. „Oma väljavalitud poisut. Teie tapmine tähendaks sõda. Aga keegi ei lähe sõtta väikse peksu pärast.”
Cagney kasutab pigem vasakut jalga. Põlvevigastus. Tema nõbu toetub kandadele. Kardab mind. Suur Karnus võtab asendi sisse, mis tähendab, et tal on täiesti suva vigastustest, mida võin talle tekitada. Kellanus naeratab ja seisab lõdvestunult. Vihkan temasuguseid mehi. Nende üle on raske otsustada. Arvutan mõttes, millised on minu šansid. Siis tuleb mulle meelde, et mul on käsi murtud, ribid katki ja pea põrutada saanud, ja mu šansid kahanevad poole väiksemaks.
Ma kardan. Nemad ei tohi mind tappa, mina ei tohi neid tappa. Mitte siin. Mitte praegu. Me kõik teame, kuidas see tants lõpeb. Aga ilma tantsimata ei saa.
Karnus laseb sõrmenipsu ja nad tormavad kõik korraga minu poole. Viskan kivi Cagneyle näkku. Ta kukub maha. Torman Karnuse juurde, ulgudes nagu marutõbine hunt, lipsan tema esimese obaduse eest kõrvale ja lasen tema peale valla löögisaju, et närvidele pihta saada, virutan küünarnukiga tema parema biitsepsi pihta, nii et rebin lihaskoe katki. Ta astub kõikudes tahapoole ja ma surun peale, kasutades tema kogu, et kaitsta end teiste ja nende toigaste eest. Kisun ühelt nõolt toika käest, lajatan talle küünarnukiga oimukohta. Siis pööran ümber, sihin toikaga Karnuse nägu. Aga tee on kinni. Miski virutab mulle kuklasse. Puu läheb pooleks. Pilpad tungivad peanahka. Ma ei löö kõikuma. Vähemalt seni, kuni Karnus lööb mulle küünarnukiga nii kõvasti näkku, et üks hammas lendab välja.
Nad ei võta järjekorda, ei tegutse kordamööda. Nad piiravad mu sisse ja karistavad mind tõhusalt oma surmava kunsti – kravati – reeglite järgi. Nad tahavad närvidele, elunditele pihta saada. Mul õnnestub püsti püsida, paarile ründajale virutada. Aga ma ei jää kauaks jalule. Keegi torkab toika mu nahast läbi ja tabab ribialust närvi. Vajun maha nagu sulavaha ja Karnus lööb mulle jalaga pähe.
Hammustan keele pooleks.
Soojus valgub suhu.
Maa on kõige pehmem asi, mida ma tunnen.
Sool lämmatab.
Kui Karnus paneb jala mulle kõhu peale ja siis kõrile, purskab mul suust verd ja õhku. Ta naerab. „Lorn au Arcose sõnu kasutades, kui meest on vaja ainult haavata, siis on kõige etem tema uhkus hävitada.”
Ahmin korinal õhku.
Cagney vahetab Karnuse välja, istub tema asemel mulle rinnale ja surub põlvedega mu käsi vastu maad. Imen õhku sisse. Ta naeratab otse mu näo ees ja vaatab mu juuksepiiri, tal on huuled teise inimese allutamise erutusest paokil. Tema kuum hingeõhk lõhnab piparmündi järele. „Mis meil siin siis on?” küsib ta, tõmmates andmetahvli mu käe pealt ära. „Raisk. Ta on Augustuse omadele sõna saatnud. Ma pigem ei võitleks tolle Juliuse-mõrraga ilma soomusrüüta.”
„Siis lõpeta venitamine,” uriseb Karnus. „Lase käia.”
„Tss,” sosistab Cagney, kui püüan rääkida. Ta libistab noaga mööda mu huuli, surudes selle mulle suhu, kuni rabe metall kolksatab vastu hambaid. „Vot see on tubli lita.”
Jõhkra käega saeb ta mul juuksed peast.
„Tasa-tasa. Tubli Lõikaja. Tubli.”
Veri kipitab silmis, kui Karnus tõukab Cagney mu rinna pealt maha, haarab minust kinni ja tõstab vasaku käega maast üles. Ta liigutab paremat kätt, kirudes, et biitseps on läbi. Ta ei saa seda tahapoole tõmmata, nii et selle asemel naeratab ta mulle hambaküllaselt ja virutab peaga rindu, otse roietesse. Maailm lööb kõikuma. Kuulen raginat. Nagu oksaraod põleksid lõkkes. Teen visinal mulisevaid, ebainimlikke häälitsusi. Karnus lööb mind uuesti peaga ja viskab mu valutava keha maha.
Tunnen, kuidas mulle pritsib peale midagi sooja, ja kuselõhn torgib nina. Nad naeravad ja Karnus hingab mulle kõrva.
„Ema palus edasi öelda, et kerjus ei saa kunagi printsiks. Iga kord, kui te peeglisse vaatate, siis pidage meeles, mida me teiega tegime. Pidage meeles, et te hingate, sest me laseme teil hingata. Pidage meeles, et ühel päeval on teie süda meie laual. Kes tõuseb kõrgele, see kukub mutta.”
4
LANGENUD
Seisan oma isanda ees, aga tal on ükskõik.
Kabineti seintel on puittahveldis ja põrandal iidne vaip, mille tema raudsed esivanemad võtsid Maalt paleest kaasa pärast India impeeriumi langust. See oli üks viimastest suurtest kuldsetele vastu hakanud riikidest. Millist hirmu pidid need loomulikul teel sündinud inimesed tundma, kui nägid Alistajaid taevast alla laskumas. Täiustatud inimene, kes tõi lootuse asemel ahelad.
Seisan Augustuse puidust ja rauast tehtud kasina kirjutuslaua ees, seisan seitsmesaja aasta vanuse verepleki juures, kus nõtke kuldne tapja eraldas viimase India imperaatori pea tema keha küljest.
Nero au Augustus silitab hajameelselt lõvi, kes on laua
