style="font-size:15px;"> „Neli istekohta. Teie saate kaks. Otsustage omavahel.”
Meid on kokku kuus.
„Kaks?” küsib naisseersant külmalt.
„Aga roosa on ori!” sisistab üks hall.
„Pole sittagi väärt,” ütleb teine.
„Ta on minu ori,” urisen mina. „Tehke nii, nagu ma käsin.”
„Litsigu ära.” Siis tunnen ma vaikust samavõrd, kui seda kuulen, ja ma tean, et keegi neist sihib mind relvaga. Keeran aeglaselt ringi. Vana jässakas hall pole sugugi loll. Ta on taganenud, et ma ei ulatuks temani. Mul pole soomusrüüd, ainult habemenuga. Võib-olla suudan ta tappa. Teised küsivad, mida kuradit ta enda arust teeb.
„Dominus, ma olen vaba mees. Ma peaksin siit minema saama,” ütleb hall väriseval häälel. „Mul on pere. Mul on õigus minema saada.” Ta vaatab oma kaaslasi vastikus punases hoiatustulede valguses. „Ta on ainult lits. Eneseupitajast lits.”
„Marcel, pane relv ära,” ütleb tumedanahaline kapral. Ta pilk on sõbra pärast kurb. „Tuleta oma tõotust meelde. Me heidame liisku.”
„See pole aus! Ta ei saa isegi lapsi!”
„Ja mida su lapsed praegu sinust arvaksid?” küsin ma.
Marceli silmad täituvad pisaratega. Kõrvetaja väriseb tema rohmakas käes. Siis kõlab lask. Tema keha tõmbub jäigaks ja kukub elutult tekile, seersandi kõrvetaja kuul lendab tal peast läbi ja jääb metallist vaheseina pidama.
„Me teeme seda auastmete järgi,” ütleb seersant, pannes relva kabuuri.
Kui ma oleksin veel seesama mees, keda Eo tundis, siis oleksin ma seisnud õudusest kangestunult. Aga too mees on läinud. Leinan tema lahkumist iga päev. Unustan järjest rohkem ja rohkem, kes ma olin, millest ma unistasin, mis asju ma armastasin. Nüüd on mu kurbus tuim. Ja ma liigun edasi, hoolimata varjust, mida see minule heidab.
Päästekapsel avaneb, magnetlukk plõksatab lahti. Uks liigub sisinal üles. Võtan Theodora diivanilt ja panen ühe istme rihmad tema ümber kinni. Rihmad on peaaegu liiga suured, need on kuldsete jaoks tehtud. Siis kostab laeva kõhust sügav ja jube möire. Poole kilomeetri kaugusel plahvatab meie torpeedoladu.
Kunstlik gravitatsioon kaob. Kindlad seinad kaovad. See on salakaval tunne. Kõik pöörleb. Mind paisatakse päästekapsli põrandale. Või lakke? Ei tea. Laevas pole enam rõhku. Keegi oksendab. Pigem haistan, kui kuulen seda. Karjun hallidele, et nad roniksid kapslisse. Ainult üks jääb nüüd maha, näol väsinud ja rahulik ilme. Seersant ja kapral lohistavad end päästekapslisse. Nad kinnitavad minu vastas rihmad. Aktiveerin käivitusmehhanismi ja annan mahajäävale hallile au. Ta vastab samaga, ta on uhke ja ustav, vaatamata vaikusele, mis temas enne viimast hingetõmmet võimust võtab, tema pilk muutub eemalolevaks, ta mõtleb mõnele noorusaja armsamale, mõnele tegemata jäänud teole, vahest imestadeski, miks ta ei sündinud kuldsena.
Siis sulgub uks ja ta on minu maailmast kadunud.
Kui päästekapsel kihutab sureva laeva juurest minema, surutakse mind hooga vastu istet. Kapsel tungib kosmoseprügist läbi. Siis oleme jälle kaaluta olekus ja hõljume muredest eemale, inertsineelajad on tööle hakanud. Vaateavast näen oma lipulaeva, mis laseb välja siniste ja punaste leekide pahvakuid. Töödeldud heelium-3, mida kasutatakse mõlema laeva kütuseks, süttib mu sõjalaeva mootorite juures ja tekitab plahvatuste jada, mis laeva tükkideks rebib. Korraga saan aru, et laevast eemaldudes ei riivanud päästekapsli külgi kosmoseprügi. Need oli inimesed. Minu meeskond. Sajad alamVärvid, kes olid kosmosesse paisatud.
Hallid istuvad mu vastas.
„Tal oli kolm tütart,” ütleb tumedanahaline kapral, värisedes, sest adrenaliin hakkab kaduma. „Kaks aastat ja ta oleks pensionile jäänud. Ja sa lasid talle plõksti pähe.”
„Kui ma olen aruande esitanud, ei teeni see argpüks isegi surma eest pensioni välja,” põlastab naisseersant.
Kapral pilgutab silmi. „Südametu mõrd.”
Mu kõrvus tukslev veri summutab nende jutuvada. See on minu süü. Tegin instituudis sohki. Muutsin paradigmat ja arvasin, et nad ei võta sellest õppust. Et nad ei muuda minu järgi oma strateegiat.
Ja nüüd olen ma hukka saatnud nii palju elusid, võib-olla ei saa ma koguskoori kunagi teada.
Just äsja suri siin ühe hetkega rohkem inimesi kui instituudis terve aasta jooksul, nende surm tekitab mu kõhtu musta augu.
Kuulen Roque ja Victra kutsungeid. Nad on mu andmetahvlit jälginud ja teavad, et olen eluga pääsenud. Ma vaevu kuulen neid. Minus keeb lämmatav kuri viha, mis paneb käed värisema, südame taguma.
Kahjustada saanud, aga mitte hävitatud Karnuse laev jätkab arusaamatul moel kosmoses oma teed, olles mu lipulaeva pooleks lõiganud. Teen istmerakmed lahti ja tõusen kapslis püsti. Päästekapsli kaugemas otsas on purskeToru täislaetud täheKoorega – mehhaniseeritud skafandriga, mis teeb inimesest torpeedo. See on mõeldud kuldsete lennutamiseks asteroididele või planeetidele, sest atmosfääri uuesti sisenedes kapsel hävineb. Aga mina kasutan täheKoort kättemaksuks. Lennutan enda selle kuradiraisa Bellona-värdja komandosillale.
Theodora pole veel ärganud. Hea seegi.
Annan kapralile käsu aidata skafander mulle selga. Kahe minuti pärast olen metallist koorikus. Veel kaks minutit kulub arvutiga trajektoori üle vaidlemiseks, et see ristuks Karnuse omaga, nii et ma lendaksin silla akendest läbi. Ma pole kuulnud, et keegi oleks seda kunagi teinud. Pole näinud kedagi seda proovimas. See on hullumeelne. Aga Karnus peab maksma.
Käivitan stardieelse sekundite loenduse.
Kolm… Vaenlase laev möödub meist ülbelt saja kilomeetri kaugusel. See on nagu tume uss sinise sabaga, silmade asemel komandosild. Meie vahel vilgub sada päästekapslit, nii palju päikese poole paisatud rubiine. Kaks… Palvetan, et leiaksin oru, kui ma seda üle ei ela. Üks. Juhtmoodul sureb välja ja kiiver hakkab punaselt vilkuma. Proktorid on mu arvuti üle võtnud ja moodulit ei saa kasutada.
„EI!” möirgan ma, vaadates Karnuse laeva pimedusse kadumas.
3
VERI JA KUSI
Kaheksasada ja kolmkümmend kolm meest ja naist. Kaheksasada ja kolmkümmend kolm mängu pärast tapetut. Tahaksin, et ma poleks koguskoori kunagi teada saanud. Muudkui korrutan seda arvu, kui istun meid akadeemiasse tagasi sõidutava päästelaeva salongis. Leitnandid istuvad, kartes mulle silma vaadata. Isegi Roque on mu rahule jätnud.
Juhendajad lülitasid mu õhusõiduki enne teelesaatmist välja. Enda sõnul tegid nad seda selleks, et ma ei teeks lolli viga. See käik oli läbimõtlemata, rumal ja kuldsele preetorile sobimatu. Vahtisin neid tühjal pilgul, kui nad mind holo vahendusel sellest teavitasid.
Saabume akadeemiasse siis, kui mu laeva ajatsükli järgi on käes loojanguaeg. Jõuame suure kupliga metallporti, mis asub asteroidide välja servas ning mida ümbritsevad hävitajate ja sõjalaevade dokid. Enamik neist on hõivatud. Siin asuvad akadeemia ja vahesektori väejuhatus, tegu on Ühiskonna sõjajõudude ühe keskusega, mis teenindab vahemaailmu – Marssi, Jupiteri ja Neptuuni –, kuigi seda kasutavad ka teiste planeetide väed, kui nad orbiidil siiakanti satuvad. Mu kaasõpilased on meid siin magamissaalidest
