igatsen ma taga kõige rohkem Sevrot. Kumbki meist pole eriti usin sidepidaja holoNetis, eriti mina, kes ma pole sellele akadeemia algusest saati ligi pääsenud. Igatahes meeldib talle saata ainult uskumatult väärastunud ükssarvikute hologramme ja videoklippe, kus ta loeb ette sõnamänge. Kui Pluuto on teda üldse kuidagi mõjutanud, siis teinud teda veelgi kummalisemaks. Ja võib-olla ka üksildasemaks.
„Dominus.” TüüriSinise hääl juhib mu tähelepanu ekraanile.
„Mis lahti?” küsin ma.
Ta pilk on klaasistunud. Eemalolev, laevaanduritega ühendatud, uurimas sisendandmeid, millest moodustub ekraanipilt, mida mina jõllitan. „Pole selge, dominus. Andurite moonutused. Kummitamine.”
Suurel põhiekraanil on asteroidid sinised. Meie oleme kuldsed. Vaenlased punased. Kedagi ei peaks enam alles olema. Aga nüüd tuksleb seal punane täpike. Roque ja Victra astuvad lähemale. Roque liigutab kätt ja andmed kanduvad tema andmetahvlile üle. Tema ees hõljub väiksem holokera. Ta suurendab kujutist ja ketrab analüütilised filtrid läbi.
„Kiirgus?” pakub Victra. „Kosmoseprügi?”
„Asteroidi maak võib meie signaali peegeldades tekitada refraktsiooni,” ütleb Roque. „See ei tule tarkvarast… Ongi läinud.”
Punane täpike kaob, aga komandosillal on nüüd tunda pinget. Kõik põrnitsevad ekraani. Mitte midagi. Siinkandis pole kedagi peale minu laevade ja Karnuse alistatud lipulaeva. Kui just mitte…
Roque pöörab minu poole väsinud, kohutatud ilmel.
„Põgenege,” jõuab ta vaevu öelda ja punane signaal ärkab uuesti ellu.
„Mootorid täisvõimsusele,” röögatan ma. „Kolmkümmend kraadi keskjoonest kõrgemale.”
„Allesjäänud raketid asteroidi pinna poole teele saata,” annab Tactus käsu.
Liiga hilja.
Victra ahmib õhku ja ma näen palja silmaga seda, mida meie seadmed ei suutnud registreerida. Asteroidi õõnsusest ilmub välja varjutatud hävitaja. Laev, mille ma enda meelest kolme päeva eest alistasin. Selle mootorid olid oodates välja lülitatud. Laeva esiots on kahjustada saanud – katki rebitud ja must. Nüüd töötavad mootorid täisvõimsusel. Ja ta liigub oma trajektoori mööda otse minu laeva suunas.
See rammib meid.
„Evakiskafandritesse ja kapslitesse!” karjun ma. Keegi hüüab, et valmistuksime kokkupõrkeks. Torman silla serva, kus seina sisse on ehitatud komandöride päästekapsel. Tactus, Roque ja Victra sprindivad kapsli sisemusse. Jään veel maha, karjudes siniste peale, et nad kiirustaksid ja sünkroniseerimise lõpetaksid. Nende loogika järgi võiksid nad sama hästi oma laeva eest surra.
Trambin sillal ringi, karjun nende peale, et nad teeksid oma päästeluugi lahti. TüüriSinine teebki seda, vajutab nuppu, mis tekitab süvendi põrandasse laieneva augu. Nad lõpetavad üksteise järel sünkroniseerimise ja gravitatsioonitoru imeb nad sisse, et viia päästekapslitesse.
„Theodora!” karjun ma, nähes teda piilumas üht noort sinist, kes ikka veel hirmust valgeks läinud sõrmenukkidega oma operatsiooniekraani küljes ripub. „Koleraisk, eluga kapslisse!” Ta ei kuula mind. Ja sinine ei lase lahti. Hakkan nende poole jooksma, kui lähenemisandur laseb kuuldavale viimase hoiatava möirge.
Kõik muutub aeglaseks.
Komandosilla tuled vilguvad punaselt.
Kargan Theodorale otsa, panen käed talle ümber.
Ja siis rammibki hävitaja minu sõjalaeva keskjoone pealt.
Surun Theodora enda rinnale, mind paisatakse kolmekümne meetri jagu üle silla ja virutatakse vastu metallseina. Murtud vasaku käsivarre arme läbistab valge valu. Pimedus lööb mulle näkku. Selles tantsiskleb valgus, alguses tähtedena, siis joontena liival, mida sasib tuul.
Silmalaugudest pressib läbi punane valgus. Kellegi õrn käsi sakutab mu riideid.
Teen silmad lahti. Olen viltulöödud elektrijuhtmete püstiku külge takerdunud, laev väriseb ja ägab nagu iidne surev metsloom, kes vajub sügavikku. Seni, kuni hävitaja meid keskpaigast lõhki lõikab, võngub püstik ägedalt mu kõhu vastas. Hävitaja tõmbab meilt aeglase julmusega soolikad välja.
Keegi hüüab mu nime. Heli taandub olemise ees.
Sild ujub tuledes, tapva punase eri toonides. Hoiatussireenid. Laeva luigelaul. Theodora õrnad vanad käed sikutavad mind, nagu tiriks linnuke kokkuvarisenud raidkuju. Mul jookseb laubast verd. Nina on murdunud. Pühin kipitava vere silmist ära ja keeran end selili. Mu kõrval purskub katkisest ekraanist sädemeid. See on minu verega koos. Kas see kukkus mulle peale? Selle juures on kang ja ma jään Theodorat vaatama. Ta tiris ekraani mu pealt ära. Aga ta on nii pisike. Ta võtab mu näo käte vahele.
„Tõuske üles. Dominus, kui te tahate elada, siis peate üles tõusma.” Vana naise käed värisevad hirmust. „Palun tõuske üles.”
Ajan end oiates püsti. Komandöride päästekapsel on läinud. Kokkupõrge pidi selle kinnitusmehhanismid vabastama. Või siis jätsid nad mu maha. Siniste päästekapsel on samuti minema hõljunud. Hirmunud sinisest on saanud plekk vaheseinal. Theodora ei suuda sellelt pilku pöörata.
„Minu ruumides on veel üks kapsel,” pomisen ma. Siis saan aru, miks Theodora vabiseb. Mitte hirmust, vaid valust. Tema jalg on puruks, küljele käändus nagu märjaks saanud katkine kriidijupp. Roosad pole loodud säärastele vigastustele vastu panema. „Dominus, mul pole pääsu. Minge nüüd.”
Ajan end põlvili ja viskan ta endale terve käsivarre kohal õlale. Ta nuutsub kohutavalt, kui tal jalg ripendab. Tunnen, kuidas tal hambad plagisevad. Ja ma jooksen. Ma jooksen üle katkise silla selle haava suunas, mis mu laeva tapab, jooksen läbi kaose, mis valitseb silla tasandi koridorides. Laiad koridorid kihavad inimestest, kes põgenevad oma postilt ja töökohustuste juurest päästekapslitesse ja transpordilaevadesse eesmises angaaris. Nad võitlesid minu eest – elektrikud, koristajad, sõdurid, kokad, teenrid. Nad ei pääse siit kunagi minema. Mind nähes muudavad paljud suunda. Nad komberdavad minu poole, suruvad end minu vastu, maniakaalne vajadus end päästa ajab nad paanikasse, paneb hulluma. Nad haaravad minust kinni, karjuvad, anuvad. Ma tõukan nad eemale ja kaotan iga kord, kui keegi mu selja taha jääb, järjekordse tüki oma südamest. Ma ei saa neid päästa. Ei saa. Keegi oranž haarab Theodora tervest jalast kinni ja üks hall naisseersant taob oranžile vastu laupa, kuni too kukub maha nagu kivi.
„Tee vabaks,” möirgab seesama jässakas hall. Ta tõmbab kõrvetaja taktikakabuurist välja ja laseb õhku. Kaosesse tungimisel liitub temaga teine hall, kellele meenuvad tema kohustused või siis loodab ta koos minuga sellest surmalõksust välja saada. Varsti rajavad veel kaks halli teisi sihikul hoides mulle teed.
Nende abil jõuan oma ruumideni. Uks avaneb sisinal mu DNA puudutuse peale ja me astume sisse. Hallid taganevad ruumi meie järel, nende kõrvetajad on suunatud kolmekümnele meeleheitlikule hingele, kes ukseava piiravad. Uks sisiseb, et sulguda, aga üks obsidiaan tungib rahvahulgast läbi, pressib end ukseavasse ja seisab ukse peal ees. Üks oranž ühineb temaga. Siis veel üks madala astme sinine. Hall seersant laseb kõhklematult obsidiaanile pähe. Tema kaaslased lasevad maha sinise ja oranži ja tõukavad nad ukseavast eemale, et uks saaks sulguda. Rebin pilgu mahavoolanud verelt lahti, et panna Theodora diivanile pikali.
„Dominus, kui palju päästekapslis
