koondada. Victra, sihtimine. Tactus, kaitsetegevus. Lõpetame selle nüüd ära.” Heidan pilgu oma kõhnale tüüriSinisele. Ta seisab komandosillaaluse süvendi keskel viiekümne omasuguse seas. Nende siniseid kiilaspäid ja ämbliku moodi käsi katavad usjad digi-Tätod, mis helendavad taevasinistes ja hõbedastes varjundites, kui nad laevaarvutitega sünkroniseeruvad. Nende pilk muutub eemalolevaks, kui nägemisnärvid pöörduvad digimaailma. Meiega sunnib neid rääkima ainuüksi viisakus. „Tüürimees, võimsus kuuekümnele protsendile.”
„Just nii, dominus.” Ta vaatab korraks taktikaekraani – oma pea kohal hõljuvat kerakujulist holo – ja räägib nagu masin: „Pange tähele, asteroidide metallisisaldus takistab spektroandmete hindamist. Oleme tiba pimedad. Asteroidide taga võib end varjata laevastik.”
„Tal ei ole laevastikku. Prao sisse,” ütlen ma. Laevamootorid mürisevad. Noogutan Roquele ja ütlen: „Hic sunt leones.” Need sõnad kuuluvad meie isandale Nero au Augustusele, Marsi arheKubernerile, oma nime kolmeteistkümnendale kandjale. Mu väepealikud kordavad sama fraasi.
Siin on lõvid.
2
PRAGU
Taktikaekraanil on näha, kuidas kuus nõtket hävitajat liiguvad mu ainsa allesjäänud sõjalaeva ümber. Sinised vaikivad õõvastavalt, keskendudes sõjalistele ülesannetele. Sellel tasandil, kus nende meel praegu rändab, on sõnad jäämägedest aeglasemad. Mu leitnandid jälgivad laevastikku. Igal muul ajal oleksid nad oma isiklikes hävitajates või viiksid kaanAlusel teisi rünnakule, aga ma tahan, et kui võit on käes, oleksid mu kaaslased minu juures. Ent kuigi mu leitnandid seisavad siinsamas kõrval, tunnen ma ikka toda eraldatust, toda sügavat lõhet, mis jookseb nende ja minu maailma vahel.
„Raketi eristustunnused,” ütleb sideSinine. Sild ei löö kihama. Ühedki hoiatustuled ei aja meeskonda paanikasse. Ükski hüüe ei katkesta vaikust. Sinised on jäised isendid, sünnist saadik kasvatatakse neid kommunaalsektides, kus neile õpetatakse loogikat ja seda, kuidas neile pandud ülesandeid külma tõhususega täita. Tihti öeldakse, et nad on rohkem arvutid kui inimesed.
Vaateava taga lööb pimedas kosmoses särama paks mikroplahvatuste loor. Meie õhutõrjepahvakud moodustavad tihedatest valgetest pilvedest võimsa katte. Siia teele saadetud raketid plahvatavad, õhutõrje on nad enneaegselt süüdanud. Üks rakett pääseb läbi ja kaugemal meie kõrval raputab korraga ühte hävitajat simuleeritud tuumaplahvatus. Inimesed pudeneksid sellest välja. Gaasid immitseksid sellest välja. Plahvatused tekitaksid metallkeresse auke ja laseksid põleva hapniku pahinal välja nagu vere vaalast, mille järel neelaks pimedus hävitaja ühe hetkega endasse. Aga see siin on sõjamäng ja nad ei anna meile päris tuumalõhkepäid. Siin on kõige ohtlikemateks relvadeks õpilased.
Relsskahurite kogupauk tungib õhutõrjest läbi ja järgmine laev saab pihta.
„Darrow…” Victra on mures.
Seisan mõttessevajunult ja puudutan pöidlaga kohta, mida kunagi õnnistas Eo sõrmus.
Victra pöördub minu poole. „Darrow… kui te pole märganud, siis närib ta meid tükkideks.”
„Lõiks, daamil on õigus,” kinnitab Tactus Victra sõnu, endal nägu taktikaekraani kumas sinine. „Laske käiku kõik, mis teil varuks on.”
Jälgin taktikaekraani, kus pool tundi tagasi teele saadetud eskaadrid kihutavad kahelt poolt ümber asteroidide ja vajuvad Karnusele külgedelt peale. Nii kaugelt vaadates ei näe neid palja silmaga, aga nende kuldsed tuksed on ekraanil näha.
„Õnnitlused, mu sõber,” sosistab Roque enne, kui see on isegi teoks saanud. Tema hääles on kummalist aukartust, kogu varasem frustratsioon on minema pühitud. „See muudab kõik.” Ta puudutab mu õlga. „Kõik.”
Vaatan, kuidas lõks kinni kargab, tundes kohe saabuva võidu ootuses õlgu lõdvestumas. Hallid astuvad silla peal sammu lähemale. Isegi obsidiaanid kummardavad ettepoole, et vaadata ekraanidelt, kuidas Karnuse laev teeb kindlaks mu eskaadrite eristustunnused. Ta üritab põgeneda, paneb mootorid võimsalt huugama, et pageda selle eest, mis ees ootab. Aga sihikud sepitsevad tema vastu salanõu. Eskaadrid saadavad raketid teele enne, kui Karnus jõuab õhutõrjekatte aktiveerida või oma raketid kasutusele võtta. Kolmkümmend simuleeritud tuumaplahvatust teevad tema viimase laeva pihuks ja põrmuks. Selles mängu etapis pole enam mõtet tema laeva vallutada, nii naudivadki sinised veidi ülemäärast hävitustööd.
Ja nii olengi ma võitjaks tulnud.
Komandosillal rõkkavad hallide ja oranžide tehnikute hüüded. Sinised taovad energiliselt sõrmenukkidega. Obsidiaanid, kes kõrgtehnoloogilist maailma võõristavad, ei tee üldse häält. Mu isiklik teener Theodora naeratab oma noorematele käsualustele silla teeninduspunktis. Endise roosikurtisaanina, kelle parimad aastad on ammu möödas, on ta kuulnud küllalt saladusi ja täidab mu sotsiaalnõuniku rolli.
Mootoritest köökideni levib laeva holoekraanidel võidusõnum. See pole ainult minu võit. Iga mees ja naine on selles osaline. Sedasi on Ühiskond üles ehitatud. Et haljale oksale jõuda, peab su ülemus haljale oksale jõudma. Nagu mina leidsin endale kaitsjaks Augustuse, nii peavad alamVärvid minu näol endale kaitsja saama. Otsene sõltuvus kuldsetest loob ustavuse, mida värvisüsteem iseenesest pelgalt käsu korras ei suuda tekitada.
Nüüd kerkib minu täht kõrgele ja kõigi pardalolijate oma koos sellega.
Selles kultuuris täidavad kuulsuste rolli need, kes on võimsad ja paljutõotavad. Üsna hiljuti, kui arheKuberner teatas minu akadeemiaõpingute sponsoreerimisest, lõid HK-kanalid oletustest kihama. Kas nii noorelt, nii kehva päritoluga saab üldse võitjaks tulla? Vaadake, mida ma instituudis tegin. Ma tegin sohki. Alistasin proktorid, tapsin neist ühe ja sidusin ülejäänud kinni nagu lapsukesed. Aga äkki oli see vaid kiiresti mööduv tähelend? Nüüd on neil latravatel raiskadel vastus käes.
„Tüürimees, kurss akadeemiale. Meid ootavad loorberid, mis tuleb vastu võtta,” kuulutan rõõmuhõisete saatel. Loorberid. Juba see sõna toob kaasa minevikukaja, teeb suu kibedaks. Naeratusele vaatamata ei tunne ma sellest võidust suurt rõõmu. Lihtsalt sünget rahuldust.
Eo, ma astusin veel ühe sammu. Veel ühe sammu edasi.
„Preetor Darrow au Andromedus.” Tactus katsetab uut tiitlit. „Bellonad situvad püksi. Huvitav, kas ma saan selle eest endale väejuhatuse välja pigistada või tuleb mul teie arvates ikkagi teie laevastikuga liituda? Kunagi ei või kindel olla. Koleraisk, bürokraatia on nii tüütu. Vaskseid tuleb määrida. Kuldseid seebitada. Loomulikult panevad mu vennad meile peo püsti.” Ta togib mind. „Vendade Rathide peol võib teidki keegi viimaks voodi viia.”
„Nagu ta teie sõpru ealeski puutuks.” Victra pigistab mu kätt, hoides sellest kinni pika viivu, nagu kannaks ta kleiti, mitte soomusrüüd. „Nii vastumeelne, kui see mulle ka on, oli Antonial teie suhtes õigus.”
Tunnen, et Roque võpatab, ja mulle tuleb meelde too hääl, mida Lea kõri tegi, kui Antonia selle läbi lõikas, et meelitada mind instituudis peidukohast välja. Ma varjasin end ja kuulasin, kuidas mu väike sõber vajus jõuetult sambla peale maha. Roque oli talle omasel rutusel moel Lead armastanud.
„Olen ennegi öelnud, et ärge mainige oma õe nime meie juuresolekul,” ütlen Victrale, kelle ilme muutub nappi hurjutamist kuuldes hapuks.
Pöördun uuesti Roque poole.
„Nagu ma aru saan, on mul preetorina õigus mehitada laevastik enda valitud personaliga. Vahest peaksime
