lauda, mille puust pinnal jooksevad andmed.
Tundub, et see oli nii ammu, kui ta viis mu Marsil ringsõidule, et näidata meie valdusi – alates latifundiumitest, kus ülemPunased vaevaga vilja kasvatavad, kuni suurte polaaraladeni, kus obsidiaanid keskaegses eraldatuses elavad. Toona soosis ta mind, tahtis mind enda lähedaseks, õpetas mulle asju, mida tema isa oli talle õpetanud. Olin tema lemmik, jäin alla ainult Letole. Nüüd on ta mulle võõras ja ma valmistan talle piinlikkust.
Kaks kuud on sellest päevast möödas, mil Karnus minust akadeemias jagu sai. Kuigi mul on juuksed tagasi kasvanud ja murtud luud paranenud, pole mu maine taastunud. Ja seepärast on mu teenistus Augustuse juures parimal juhul ebakindel. Iga päevaga on mul rohkem vaenlasi. Aga need pigem sosistavad, kui kasutavad habemenuga.
Olen järjest enam veendunud, et Arese pojad valisid vale mehe. Ma pole loodud külmaks poliitiliseks sõjaks. Ega peeneks kavaldamiseks.
Kurat, ma võiks iga kell poisikesi hobusekõhtu peita, aga ma ei oskaks korralikult altkäemaksu anda, isegi kui mu elu oleks kaalul.
ArheKuberneri kabinetis kostab pooliku tõe jaoks loodud mahe, soe hääl. „Kolm rafineerimistehast. Kaks ööklubi. Ja kaks hallide politseipunkti. Kõiki neid pommitati pärast seda, kui me Marsilt lahkusime. Mu senjöör, see teeb seitse rünnakut. Viiskümmend üheksa hukkunud kuldset.”
Plinius. Nõtke nagu salamander, nahk sile nagu roosal. Politikaan, kes pole vääramatu armiline, ta pole isegi instituudis käinud. Tema säravad silmad piiluvad ripsmete vahelt, mis jätavad paabulinnu sulestiku häbisse. Kitsad huuled on õrna huulepulgaga värvitud. Lõhnastatud juuksed on lokkis. Kõhn keha, aga lihaseline, mis on küll meeldiv, aga liiga kitsa tikanditega kaunistatud siidtuunika all täiesti haavatav. Isegi laps võiks selle kauni kiisupoja moodi mehe vaeseomaks peksta. Ometi on ta terveid perekondi hukka saatnud vaid ühe kuulujutu, vaid ühe naljaga. Tema võim on teistsugune. Seal, kus mina kasutan kineetilist energiat, kasutab tema potentsiaalset.
Mulle on räägitud, et tema ongi mu maine hävitanud. Tactus isegi vihjas, et see võis olla Plinius, kes pani Karnusele pähe mõtte aias jõhkrutseda või vähemalt lasi holoKaameraga mu tähelendu salvestada.
Pliniuse kõrval seisab siin neljandana veel Leto. Ta on helge peaga piigimees, minust kümme aastat vanem, ta juuksed on patsi põimitud ja näol kuusirbilaiune naeratus. Lisaks on ta habemenoaga poeet, mõne sõnul nagu Lorn au Arcos, ainult noorem. On tõenäoline, et arhe-Kuberneri vereliini pärijate – Mustangi ja Šaakali – asemel saab just tema Augustuse pärandi endale. Kui aus olla, siis mulle ta päris meeldib.
„Arese pojad lähevad liiga julgeks,” pomiseb Augustus.
„Jah, mu senjöör,” kissitab Plinius silmi. „Kui just nemad seda tegid.”
„Mis muu sipelgas meid hammustaks?”
„Meile pole tõesti teisi teada. Aga maailmades on veel ämblikke, täisid, rotte. Need pommiplahvatused on Arese kohta lihtlabased, valimatud, ebatavaliselt vägivaldsed. Pole kooskõlas talle iseloomuliku tehnoloogilise sabotaaži ja propaganda mustriga. Ares ei ole muutliku meelega, nii et mul on raske uskuda, et see on tema töö.”
Augustus kortsutab kulmu. „Nii et mida te tahate öelda?”
„Mu senjöör, võib-olla on see mõni teine terroristlik rühmitus. Tsensusel loeti kokku kaheksateist miljardit hinge, nii et ma ei suuda uskuda, et terrorismi monopol kuulub üheleainsale mehele. Võib-olla on tegu isegi kuritegeliku sündikaadiga. Olen siin andmebaasi koostanud, mida ma võin jagada…”
Pliniusel on õigus. Marssi ja teisi planeete laastanud terrorirünnakutest on raske aru saada. Tantsija rääkis õiglusest, mitte kättemaksust. Need rünnakud on väiklased ja jõhkrad – barakkide, moepoodide, basaaride, ülemVärvide kohvikute ja restoranide pommitamine. Ares ei kiidaks neid kunagi heaks. Nad tekitavad liiga palju tähelepanu ja saavutavad liiga vähe, nad heidavad kuldsetele kinda – laske käia, hävitage pojad ära.
Olen holoKasti kaudu Tantsijale sõnumeid saatnud. Ei midagi. Ainult vaikus. Äkki ta on surnud? Või on Ares uue pommitamisstrateegia kasuks minust loobunud?
Plinius haigutab. „Võib-olla on Ares taktikat muutnud. See mees on kaval kui kurat.”
„Kui Ares on mees,” ütleb Leto.
„Huvitav.” Augustus keerab end järsku. „Miks te arvate, et ta pole mees?”
„Miks me eeldame, et ta on mees? Ta võib olla naine. Sama hästi võib ta olla ka inimgrupp, mis aitaks selgitada uute rünnakute ebakõla varasematega.” Leto pöördub kaasahaaraval pilgul minu poole. „Darrow, mida teie arvate?”
„Ärge ajage Darrow’t keeruliste küsimustega segadusse!” kraaksub Plinius tõrjuvalt. „Küsige nii, et vastata saaks jah või ei, siis ta saab aru.” Plinius naeratab mulle kõige kaastundlikumal moel ja pigistab mind õlast poolehoiu märgiks. „Tema nutika naeratuse varjus on peidus aus, lihtne elukas. Peaksite seda ju teadma.”
Seisan paigal ja võtan hoobid vastu.
Plinius pöördub kõrvale. „Igal juhul, Leto, te unustate selle, et me oleme loonud punaste kultuuri ülimalt patriarhaalseks. Nende kui rahva identiteet seisneb maavarade kaevandamises, et läbida Marsi terraformeerimise algstaadium. Füüsiliselt vaevanõudvaid, kurnavaid kohustusi täidavad mehed. Ülesandeid, mida me ei lase nende naistel täita, isegi kui nad on stratifikatsiooniprotokolli järgi selleks võimelised. Nii et näete isegi – see ei saa olla naine, sest ükski jõmmkärakast roostenärija ei toetaks ühtegi meest ega naist, kes pole sõitnud küünisPuuri otsas.”
Leto naeratab targalt. „Kui Ares on punane.”
Plinius ja Augustus hakkavad koos naerma. „Võib-olla on ta meeltesegaduses violett, kes on oma näitekunsti uuele lavale viinud,” pakub Plinius.
„Või siis vaskne rahavahetaja, kes on tüdinud provintsis maksudeklaratsioonide täitmisest,” lisab Leto.
„Ei! Ma julgen pakkuda, et hoopis obsidiaan, kes on lõpuks saanud üle hirmust tehnoloogia ees ja on õppinud holoKaamerat kasutama!” Plinius laksab endale vastu jalga. „Annaksin ära ühe oma roosa, et ainult näha…”
„Mu headmehed. Aitab.” Augustus katkestab teda, toksides sõrmega laual. Plinius ja Leto naeratavad teineteisele ja pöörduvad uuesti Augustuse poole. „Mida te soovitate, Plinius?”
„Selge see.” Plinius köhib kurgu puhtaks. „Vastupidiselt propagandale ja küberrünnakutele saab nende brutaalsusele väga lihtsalt vastata. Olgu see Ares või keegi teine, sellele tuleb reageerida. Meie tapmissalgad on valmis tegema taktikalisi rünnakuid Marsi pinna all mitme terroristide treeninglaagri vastu. Peaksime ründama kohe. Kui me jääme ootama, siis võtavad suverääni pretoriaanid kardetavasti asja ise käsile. Kuulsündinud ei saa Marsist aru. Nad litsivad selle ära.”
„Rumal katkub lehti. Jõhkard saeb tüve. Tark kaevub juurteni.” Augustus peab vahet. „Lorn au Arcos ütles seda kunagi mu isale. Need sõnad on Uue Teeba terade saali graveeritud. Treeninglaagrite ründamine ei too muud kui seda, et holoNetis näidatakse toredaid plahvatusi. Ma olen väsinud poliitilistest mängudest. Meie strateegia peab muutuma. Iga uue pommirünnakuga tüdineb suverään minu valitsusest üha enam.”
„Te valitsete Marssi,” ütleb Leto. „Mitte Veenust ega Maad. Meie planeet pole tüüne. Mida ta siis ootab?”
„Tulemusi.”
„Mu
