ero
Ema suri teisipäeval, 17. novembril. Kuulsin seda naabrinaiselt – mis oli eriti irooniline, sest ei mina ega ema pole temaga kunagi lähedane olnud, ta oli riiakas, eluga rahulolematu naisterahvas tõreda, justkui kivist välja raiutud näoga; nende viieteistkümne aasta jooksul, mis me temaga ühes trepikojas elasime, oli aegu, kus ma talle isegi tere ei öelnud ja vajutasin mõnuga liftinuppu enne, kui ta hingeldades ja vaevaliselt jalga jala ette seades oma ukse juurest liftini jõudis – uksed sulgusid just sel hetkel, kui ta kohale jõudis, tema näole tuli nii naljakas ilme: monumentaalne nördimus. Neil aastatel (olin siis neliteist või viisteist) helistas ta tihti samasuguse näoga meie uksekella ja esitas lävelt – ema ei kutsunud teda kunagi sisse – oma pretensioone: sulavesi, mis saabastelt koridori tilkus, võõras, kes helistas pärast kella kümmet õhtul eksikombel tema uksekella, „mis tal jälle vaja on, ema”, küsisin valjusti, kui ema hääletoon muutus juba päris abituks: kogu oma elu jooksul ei õppinudki ta ennast kaitsma ja tühiseimgi lahkheli poesabas, millest teistel osalistel vaid silmad särama ja palged õhetama lõid, tekitas temale peavalu, südamekloppimist ja pisaraid. Kui sain kaheksateist täis, tuli naabrinaise iganädalastele sekkumistele ootamatult lõpp – ehk ta aimas, et olen valmis ema ukseesisel välja vahetama, ja lõpetas oma nördinud haarangud; mõne aja möödudes hakkasin teda taas teretama, tundes iga kord mingit ähmast võidukat pühalikkust, aga siis varsti kolisin kodust välja (võimalik, et pärast minu lahkumist sõda jätkus, aga ema ei rääkinud sellest kunagi) ja kujutluspilt tigedast, vaenulikust naisest, kellele tema nimi – Ljubov – armastusväärsuse puudumise tõttu täiesti ebasobiv oli, kuivas kokku ja muutus vaid üheks tähtsusetuks lapsepõlvemälestuseks.
Viimase kümne aasta jooksul ei ole ma vist kordagi tema häält kuulnud, kuid millegipärast tundsin ta otsemaid ära, pruukis tal vaid ütelda „Anjuta”; ta lausus mu nime, jäi siis vait ja ma sain kohe aru, et ema ei ole enam – ta ainult hingas telefonitorusse, katkendlikult ja häälekalt, ning ootas kannatlikult, kuni ma põrandale istusin, kuni püüdsin sisse hingata, kuni nutsin – ma surusin toru vastu kõrva ja nutsin, kuigi ei olnud veel sõnagi kuulnud peale oma nime; ma tahtsin nutta võimalikult kaua, et ükski sõna enam kuuldavale ei saaks tulla, ja tige Ljubovi-nimeline naine, kes oli minu mälus muutunud ähmaseks lapsepõlvepildikeseks – sulguvad liftiuksed, monumentaalne nördimus –, lasi mul nutta kümme minutit või kakskümmend ja hakkas alles pärast seda rääkima. Ta ütles siis – mina istusin samal ajal põrandal –, et ema ei piinelnud üldse, „televiisoris on muidugi palju igasuguseid jubedusi näidatud, aga ära sa midagi sellist mõtle, see kõik polnud hoopiski nii hirmus, ei mingeid krampe ega lämbumist, viimastel päevadel ei pannud me uksi kinni, Annake, paljugi mis, saad ise aru, hakkab halb – ukseni astuda ei jõua, vaatasin tema juurde sisse, tõin natuke puljongit, aga tema lamas voodis ja ta nägu oli väga rahulik, nagu oleks ta magades lihtsalt lõpetanud hingamise”.
Ema ei rääkinud mulle, et on haigeks jäänud, kuid millegipärast oli mul tunne, et see kindlasti juhtub; väljakannatamatu oli elada iga päev mõttega, et ta on meie rahulikust, õnnelikust kodust kaheksakümne kilomeetri kaugusel, kõigest nelikümmend minutit autosõitu, aga ära tuua ma teda ei saa. Viimast korda käisin tema juures poolteist kuud tagasi, Miška kool oli selleks ajaks karantiini tõttu juba suletud, ka instituudid olid juba suletud ja käis vist jutt kinode ja tsirkuse sulgemisest, aga see kõik ei näinud veel katastroofi moodi välja, pigem nagu ootamatult alanud vaheaeg, maskides inimesi nägi tänavatel endiselt harva ja nad tundsid ennast ebamugavalt, sest möödujad vahtisid neid; Serjoža sõitis ikka iga päev linna tööle ja esialgu Moskvat veel ei suletud – seda isegi ei arutatud, kellelegi ei tulnud pähe, et hiiglaslikku metropoli, päratut, tuhandekilomeetrise pindalaga sipelgapesa võiks väljast okastraadiga kinni pitseerida, välismaailmast ära lõigata, et ühel päeval äkitselt lõpetavad lennuväljad ja rongijaamad töö, reisijad tõstetakse linnalähiliinide elektrirongidest välja ning nad seisavad perroonil külmunud ja hämmeldunud summana nagu lapsed, kellel koolitunnid ära jäetud, hinges segunenud ärevus ja kergendus, saates silmadega linna poole lahkuvaid tühje ronge – tol päeval kõike seda veel ei juhtunud. Ma läksin vaid hetkeks ema poolt läbi, et tema juures lõunatanud Miška kaasa haarata, ema ütles „Anjuta, söö ometi enne, supp on veel kuum”, aga tahtsin Serjoža tulekuks koju jõuda, vist jõudsin vaevalt kohvi ära juua ja olingi minekuvalmis – ei jõudnud temaga õieti millestki rääkida, ukse juures koridoris ainult suudlesin kiirustades põsele, „Miška, tee ruttu, tipptund on kohe käes”, ma isegi ei kallistanud teda, oh, emake, emake.
Kõik juhtus nii kiiresti – mõne päevaga ilmusid internetti äkki kuulujutud, ja et mul polnud midagi targemat teha, siis lugesin neid ja jutustasin õhtul Serjožale ümber, ta naeris – „Anka, kuidas sa seda linna kinnipanemist ette kujutad – kolmteist miljonit inimest, valitsus, ja üldse – seal töötab ju pool oblastit, ära kujuta ette – mingisuguse hingamisteede jama pärast aetakse teile, paranoikutele, hirm naha vahele, te ostate hunniku ravimeid kokku ja tasapisi kõik vaibub”. Linn pandi kinni ootamatult, öösel; Serjoža ei äratanud mind kunagi hommikuti üles, aga ma teadsin, et talle meeldib, kui ma tõusen temaga koos, keedan talle kohvi, käin paljajalu tema järel majas ringi, istun kinni vajuvate silmadega tema kõrval, kuni ta endale särki triigib, teda siis ukseni saadan ja tagasi magamistuppa loivan, et tekk üle pea tõmmata ja veel tunnike-paar magada – sel hommikul äratas ta mind telefonihelinaga:
„Pisike, vaata korraks internetti, linna suunas on metsik ummik, juba pool tundi seisan ühe koha peal.” Tema hääl oli pisut ärritunud nagu inimesel, kellele ei meeldi hilineda, kuid ärevust hääles ei olnud, seda mäletan ma selgesti – ärevust veel ei olnud. Tõstsin jalad voodist välja ja istusin mõnda aega liikumatult, püüdes unest virguda, läksin kabinetti, lülitasin läpaka sisse, vist põikasin korraks kööki ja kallasin endale tassi kohvi – see ei olnud veel jahtuda jõudnud; lonksasin kruusist sooja kohvi ja ootasin, kuni otsingumootor üles laeb, et ummikute kohta uurida, ning kohe otsinguakna kohal, selliste uudiste seas nagu „Malaisia lennuõnnetuses keegi ei hukkunud” ja „Michael Schumacher naaseb Vormel 1 radadele” nägin esireas fraasi: „Moskvasse sissesõitu otsustati ajutiselt piirata”. Fraas ei olnud hirmutav, igavad, lamedad sõnad, „ajutiselt piirata” kõlas kuidagi tavaliselt ja ohutult, lugesin lühikese, neljarealise uudise lõpuni ja sellal, kui Serjoža numbrit valisin, hakkasid äkki selle esimese, süütult kõlava pealkirja kohale üksteise järel ilmuma uued teated; just siis, kui jõudsin sõnadeni „Moskva karantiini tõttu suletud”, võttis Serjoža telefoni vastu ja ütles:
„Ma juba tean, raadios just räägiti, esialgu üksikasju ei avaldatud; helistan kohe kontorisse ja siis sulle tagasi, loe seni edasi, eks? Mingi täielik jama!” Ning katkestas kõne.
Ma ei hakanud edasi lugema, vaid helistasin emale, keegi ei vastanud, katkestasin kõne ja valisin ema mobiilinumbri; kui ta lõpuks vastu võttis, kostis tema häälest kerget hingeldamist:
„Anjuta? Mis on, mis juhtus, miks sul selline hääl on?”
„Ema, kus sa oled?”
„Läksin poodi – leib sai otsa, mis ometi juhtus, Anja, ma käin ju alati sellel kellaajal väljas, millest selline paanika?”
„Te olete kinni pandud, ema, linn on kinni pandud, ma ei tea veel mitte midagi, lugesin uudistest, kas sa hommikul uudiseid kuulasid?”
Ta vaikis hetke ja ütles siis:
„Hea, et teie väljaspool olete. Kas Serjoža on kodus?”
Serjoža helistas koduteelt veel mitu korda, lugesin talle valjusti ette netis avaldatud üksikasju – kõik uudised olid lühikesed, üksikasjad imbusid välja kildhaaval, paljud teadaanded algasid sõnadega „kinnitamata andmetel”, „linnavõimu allika teatel”, lubati, et keskpäevastes uudistes võtab riigikanalites sõna peasanitaararst; uuendasin pidevalt veebilehte, kuni kõik pealkirjad ja tähed lõid mul silme ees virvendama, kohv oli jahtunud, ja minu suurimaks sooviks oli, et Serjoža jõuaks kiiremini koju tagasi; pärast minu kolmandat telefonikõnet ütles ta ootamatult, et ummik on liikuma hakanud, autojuhid, kes olid mootorid seisanud ja teel ringi uitasid, naaberautodesse piilusid ja raadiotest uudistekatkeid kuulasid – „täielik jama, pisike, uudiseid loetakse kõigest poole tunni tagant, lasevad muusikat ja reklaame, kurat neid võtaks” –, läksid oma autode juurde tagasi,
