me küll midagi ei saa,” ütles isa Borja vastuseks ja jäi vait. „Kardan, et Rjazanis pole meil enam midagi teha.”
Alles nüüd tõstis Serjoža silmad oma nimekirjalt, vaatas meid kõiki hoolikalt, ja lõpuks märkas Ljonja paistes sinist põske ja nuga, mida too ikka veel millegipärast käes pigistas.
„Mis teil siin toimub?” küsis ta hetk hiljem, ja Ljonja, kes tema pilgu all segadusse sattus, pani kiiresti noa oma tühja klaasi kõrvale – tera välgatas laua poleeritud pinnal; ta tahtis juba vastata, aga isa jõudis temast ette ja ütles seda, millest ma majja naasmisest peale mõelnud olin, kuid mida ei julgenud välja öelda:
„Lood on halvad, Serjožka. Meil käisid siin külalised. Auto põhjal, millega nad sõitsid, ja vormist, mida nad kandsid, võib järeldada, et patrull, kes linna sissesõite valvas, jooksis laiali. Keegi neile enam käske ei anna ja nad otsustasid veidi marodeerida. Ära muretse, meil on kõik korras, kõik laabus enam-vähem,” jätkas ta, vaadates vilksamisi Ljonja poole, „annaks jumal, et ma eksin, aga minu arust tähendab see vaid üht – linn on hukkunud.”
Serjoža vajus diivanile, tema ilme oli pigem mõtlik kui häiritud.
„Kurat küll,” ütles ta. „Hea, et me Krasnogorskisse ei läinud, see ju kohe Moskva ringtee taga, seal võib küll praegu lõbus olla.”
„Ma ei saanud aru,” kostis ühtäkki Ljonja hääl, „mis plaan on? Kas asume siin kaitsesse? Ma näen, et te olete toiduaineid varunud, padruneid, kogu kupatus, see on muidugi tore, aga mis me siis teeme, kui nad järgmisel korral tankiga kohale sõidavad? ”
Serjoža vahetas isaga pilgu ja kuni nad vaikisid, vaatasin paksu, lärmakat Ljonjat, kes mind alati surmani ärritas oma taktitute märkustega või sellega, kuidas ta iseenda naljade üle kõigist kõvemini naeris, oma võimega otsekohe jäägitult täita iga ruum ja summutada iga seltskond, märkamata sealjuures kulmukergitusi ja rahulolematuid nägusid, ja ütlesin endalegi ootamatult:
„Me ei saa siia jääda, Ljonja, varsti algab siin tõeline õudus, nii et me sõidame minema, meil on peaaegu kõik asjad juba kokku pandud, ja ma arvan, et te peaksite meiega kaasa tulema.”
„Hästi,” vastas Ljonja kiiresti. „Kuhu?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
