selle klaasist kaitse haprust, nagu oleks meie elutuba ja kogu maja selle taga kõigi oma pisikeste mugavustega, lemmikraamatutega, kergete puidust treppidega, Mišaga, kes häirimatult diivanil magas, vaid esiseinata nukumaja, kuhu iga hetk võis sisse tungida hiiglaslik võõras käsi ja harjunud korra segi paisata – igaühe meist pahupidi pöörata, laiali puistata, välja tõmmata.
Vaatasime akna poole – verandale viiva rõduukse juures, öise taeva taustal mustas selgelt eristuv inimkuju.
Serjoža proovis püsti tõusta; takerdusin käe otsa, milles ta hoidis ahjuroopi, ja sosistasin:
„Oota, ära tõuse, pole vaja.” Ja siis kostis klaasi tagant hääl:
„Mis te seal passite, Bresti kindluse kaitsjad, ma näed teid väga hästi läbi klaasi, Serjožka, tee lahti!”
Serjoža pillas ahjuroobi kolinal põrandale ja viskus rõduukse poole; Miška ärkas, istus diivanile ja hõõrus arglikult ringi vahtides silmi; uks läks lahti, elutuppa tuli pakase ja tubaka hõngu, ja klaasi taga seisnu astus sisse ning hakkas rääkima:
„Pange tuli põlema, partisanid, kurat teid võtaks.”
„Tere, isa,” vastas Serjoža seinal kobamisi lülitit otsides, ja alles nüüd hingasin välja, tõusin püsti ja astusin lähemale.
Meie tutvuse alguses, kolm aastat tagasi, ei tutvustanud Serjoža mind oma isale kohe, vaid peaaegu pool aastat pärast seda, kui tema eksnaine lõpuks haaret lõdvendas, lahutusjärgsed kired pisut vaibusid ja meie elu tasapisi tavapärastesse rööbastesse vajus; Serjoža isa võitis mu südame otse väikese korteri lävelt, mille olime Moskva Tšertanovo linnaosas Serjožaga üürinud, et koos elada – ta mõõtis mind silmadega pealaest jalatallani üle, kallistas kõvasti ja üldsegi mitte isalikult ning palus end kohe kutsuda „isa Borjaks” , kuigi ma pole veel kordagi suutnud tema poole niiviisi pöörduda – alguses vältisin igasuguseid otseseid pöördumisi, aga pärast, veel aastajagu hiljem, otsustasin neutraalse „isa” kasuks, sina peale me läinud ei ole. Mul oli temaga kohe algusest peale hea olla – parem kui Serjoža sõprade seltskonnas, kes olid harjunud nägema teda hoopis teise naisega, ja kes iga kord, kui ma midagi rääkisin, kuulasid rõhutatud viisakusega, nagu püüdes meenutada, kes ma selline olen; pidevalt tabasin end sellelt, et püüdsin neile meeldida, peaaegu iga hinnaga – see oli mingisugune lapsik, rumal konkurents naisega, kelle ees tundsin end süüdlasena, ja ma vihkasin ennast selle pärast. Isa Borja käis meil harva – neil Serjožaga oli minevikus, arvatavasti juba Serjoža lapsepõlves, midagi juhtunud, mille üksikasju nad kunagi ei jaganud; mulle on alati tundunud, et Serjoža on ühteaegu oma isa üle uhke ja ka häbeneb teda, nad helistasid harva ja kohtusid veelgi harvem – ta ei käinud isegi meie pulmas. Arvasin põhjuse olevat selles, et tal polnud korralikku ülikonda – juba mõnda aega tagasi loobus ta kõigi jaoks ootamatult ülikooliõppejõu karjäärist, andis oma väikese Moskva korteri üürile ja sõitis kuskile Rjazani lähistele külasse, kus ta sest ajast peaaegu sealt lahkumata elaski ühekordses, ahju ja välikäimlaga vanas majas, tegeles väikestviisi salaküttimisega ja Serjoža sõnul purjutas kõvasti kohalike külameestega, kelle seas saavutas kõigutamatu autoriteedi.
Ta seisis nüüd juba valgustatud elutoa keskel, kissitades ereda valguse käes silmi, tal oli seljas Serjoža vana, päevinäinud jahilkäimise jakk ning jalas kalossideta vildid, mis millegipärast heldimust äratasid ja mille ümber hakkas soojal põrandal juba loiguke moodustuma. Serjoža hakkas talle vastu minema, aga sammu kaugusel jäid nad kuidagi kohmetult seisma ega kallistanudki, selle asemel pöörasid mõlemad minu poole – seisin siis nende vahele ja embasin mõlemaid; tihkest kodusest suitsu- ja tubakalõhnast eraldus äkki vänget alkoholihaisu ning ma mõtlesin endamisi, kuidas tal küll meieni oli õnnestunud sõita, siis aga meenus, et vaevalt see teedel praegu kellelegi üldse korda läheb. Surusin põse tema jahijope kulunud varruka vastu ja ütlesin:
„Nii hea, et te siin olete. Kas soovite süüa?”
Veerand tundi hiljem susisesid pliidil praemunad ja me kõik – kaasa arvatud Miška, kes püüdis meeleheitlikult silmi lahti hoida, et mitte magama jääda – istusime köögilaua taga; kell oli pool neli hommikul ja kogu köök oli isa õudsete sigarettide lõhnast juba läbi imbunud – ta tunnistas ainult Java suitsumarki ja keeldus põlastavalt Serjoža pakutavast Kentist. Kuni söök valmis, jõudsid nad Serjožaga juba ühed joogid teha, aga kui panin nende ette auravad taldrikud ja Serjoža tahtis juurde valada, kattis isa Borja ootamatult pitsi oma suure kämbla suitsukollaste sõrmedega ja ütles:
„Ei, vast aitab juba sellest suurilmaelust. Lapsed, ma tulin teile ütlema, et te olete idioodid. Mida kuradit te istute siin oma klaasist majas oma praemunadega ja teete nägu, nagu kõik oleks hästi? Isegi jalgvärav on teil lahti – turvalisusest pole siin muidugi haisugi, iga lapski saab teie naljakast jalgväravast ja dekoratiivsest tarast üle, arvasin, et teil on ikka rohkem aru peas.”
Tema hääletoon oli naljatav, aga silmad ei naeratanud – ühtäkki märkasin, et suur käsi, milles ta hoidis järjekordset süüdatud sigaretti, väriseb kurnatusest ja tuhk kukub otse praemunataldrikusse, et tema nägu on hall ning silmade ümber on tumedad rõngad. Väljaveninud kraega, umbmäärase värvusega kampsunis (ilmselt samuti Serjoža oma), paksudes pükstes ja viltides, mida ta ei mõelnudki jalast võtta, nägi ta meie heledas elegantses köögis välja nagu tohutu võõrapärane lind, ja meie kolm istusime tõepoolest tema ümber nagu hirmunud lapsed ja rippusime iga ta sõna küljes.
„Ma väga lootsin, et ei leia teid enam siit – arvasin, et teil jätkus mõistust taipamaks, mis toimub, ja te olete juba ammu oma nukumaja kinni naelutanud ning siit jalga lasknud,” jätkas ta, haarates peaaegu pool praemunast kahvlile ja hoides seda tasakaalus. „Aga võttes arvesse teie kõigile teada mõtlematut lollust, otsustasin selles siiski veenduda ja kahjuks oli mul õigus.”
Vaikisime, meil ei olnud midagi vastata. Isa vaatas kahetsevalt kahvli otsas värisevat praemuna, pani selle taldrikule tagasi ja lükkas taldriku eemale, oli näha, et ta mõtleb, kuidas alustada, ja mingi osa minust juba teadis, mis ta meile nüüd täpselt ütleb; et seda hetke edasi lükata, tahtsin püsti tõusta ja laua ära koristada, aga isa Borja peatas mind käeviipega ja hakkas rääkima:
„Oota, Anja, see ei võta kaua aega. Linn suleti kaks nädalat tagasi,” ta istus nüüd, käed enda ees risti ja pea norgu vajunud, „ja esimestest haigusjuhtumitest on möödunud pisut enam kui kaks kuud, kui meile muidugi ei valetata. Ma ei tea, kui palju inimesi pidi surema, enne kui nad otsustasid linna kinni panna, aga otsustades selle järgi, et nad on meil juba telefonid välja lülitanud, toimub kõik kiiremini, kui nad arvestasid,” ta tõstis pea ja vaatas meile otsa, „lapsed, tehke ometi arukamad näod pähe, kas te pole tõesti kunagi epideemia leviku matemaatilisest mudelist kuulnud?”
„Ma mäletan, isa,” ütles äkki Serjoža.
„Mis see epideemia mudel on?” küsis Miška kohe. Tema silmad olid ümmargused.
„See on väga vana värk, Miška,” ütles isa Borja mulle otsa vaadates, „me arvutasime neid Gamalei epidemioloogiainstituudi jaoks juba seitsmekümnendatel. Nüüd olen muidugi juba ammu mängust väljas, aga oletan, et üldpõhimõtted ei ole muutunud – täppisteadusi juba maha ei joo, lapsed, see on nagu jalgrattasõit. Lühidalt öeldes sõltub kõik haigusest – kuidas täpselt levib, kui nakkav see on, kui pikk on peiteaeg ja milline on suremusprotsent. Väga oluline on ka see, kuidas võimud haigusega võitlevad.
Tookord arvutasime välja seitseteist mudelit alates katkust lihtlabase gripini välja, ma ei ole arst, olen matemaatik, ja sellest uuest viirusest tean väga vähe. Ma ei hakka teid diferentsiaalvõrranditega vaevama, kuid sündmuste arenemise kiirust arvesse võttes karantiin neid väga palju ei aidanud – tervenemise asemel inimesed surevad,
