kilomeetril tagasipöördeni arvestanud võimalusega, et see kõik on ainult pettus, kellegi ebaõnnestunud nali.
Miška ärkas, tuli trepist alla ja paugatas külmkapi uksega, tulin kabinetist välja ja ütlesin:
„Linn pandi kinni.”
„Mis mõttes?” Ta pööras ümber ja tema unesegane olek, sassis juuksed ja padjajälg põsel rahustasid mind millegipärast kohe maha.
„Moskva on karantiinis. Serjoža sõidab kodu poole, helistasin vanaemale, tal on kõik korras. Mõnda aega me linna ei pääse.”
„Lahe,” ütles minu muretu nääpsuke poiss, kelle elus polnud tõsisemaid muresid kui katki läinud mängukonsool; teda ei hirmutanud uudis mitte põrmugi – võib-olla mõtles ta sellest, et vaheaeg kestab nüüd veel mõnda aega edasi, aga võib-olla ei mõelnud ta üldse midagi, ainult naeratas mulle uniselt, haaras siis paki apelsinimahla ja küpsiseid ning läks jalgu lohistades tagasi oma tuppa.
See kõik polnud tõesti veel hirmus. Oli mõeldamatu, et karantiin mõne nädala jooksul ei lõppe – televiisoris räägiti neil päevil „ajutistest meetmetest”, sellest, et „olukord on kontrolli all, linnas on piisavalt ravimeid ning toiduainetega varustamine on organiseeritud”, uudiseid ei edastatud veel lõputu jadana, liikuva tekstiribaga ekraani allosas ega otselülitustega kummaliselt tühjadele tänavatele, kus liikusid üksikud marlimaskides inimesed; kõik kanalid olid veel täis meelelahutussaateid ja reklaami, keegi ei kartnud veel päriselt – ei need, kes olid linna sisse jäänud, ega ka meie, väljajääjad. Hommikud algasid uudistega, emale ja sõpradele helistamisega, Serjoža töötas kodus, see ootamatult alanud vaheaeg oli isegi meeldiv, meie side linnaga ei olnud katkenud, vaid lihtsalt ajutiselt piiratud. Mõte sellest, et linna tungida ja ema ära tuua, ei tundunud eriti pakilisena – esimest korda tuli see põgusalt jutuks õhtusöögilauas, vist karantiini esimesel päeval, ja esimestel päevadel sõitis Serjoža (ja mitte ainult tema – nagu pärast selgus, tegid seda ka mitmed meie naabrid) korduvalt kodust ära, sest kuulu järgi olid suletud ainult suuremad maanteed, ja paljud kõrvalised sissesõiduteed olid endiselt lahti, kuid linna ei pääsenud ta kordagi ja tuli alati tühjade kätega tagasi.
Päriselt hakkasime kartma sel päeval, kui teatati metroo sulgemisest. Kõik juhtus kuidagi üheaegselt, nagu oleksid läbipaistmatud kardinad korraga üles tõmmatud, ja informatsioon tulvas meist pulbitseva voona üle, ühtäkki saime ehmatusega aru, kui muretud olime olnud, linnas oli nelisada tuhat haigestunut; ema helistas – „poodides on riiulid tühjad, aga ärge muretsege, jõudsin ühtteist varuda, mul pole palju vaja, ja Ljubov Mihhailovna räägib, et elamuvalitsuses trükitakse toidutalonge ning varsti hakatakse toiduaineid jagama” –, siis ütles ta veel: „Tead, lapseke, ma tunnen ennast kuidagi rahutult, väljas on kõik maskides.” Pärast ei õnnestunud Serjožal tööle helistada, mobiilside hangus nagu uusaastaööl – teade võrgu ülekoormatusest ja kinnine toon – ja päeva lõpuks pudenes uudiseid juba üksteise järel – komandanditund, liikumiskeeld, patrullid, ravimite ja toiduainete jagamine talongide alusel, äriettevõtted suletud, koolides ja lasteaedades organiseeritud hädaabipunktid; öösel helistas meile Lenka, kes telefonitorusse nuttis: „Annake, mis punktid, need on ju lihtsalt laatsaretid, põrandal on madratsid maas, aga madratsitel inimesed, nagu sõjas.”
Sellest päevast peale ei möödunud ühtegi õhtut, mil me poleks Serjožaga plaani pidanud, kuidas miskit moodi karantiinist ja relvastatud, respiraatoreid kandvate süngete meeste valvesalkadest mööda pääseda; alguses olid teed tõkestatud lihtsalt plastmassist punavalgete klotsidega, nagu neid riikliku autoinspektsiooni valvepostide juures sageli näha võib, ja millest täiskäigul auto oleks suurema vaevata läbi sõitnud, betoonmürakad, millest turritasid välja novembrituules roostetavad terasvardad, tulid hiljem; „nad ei hakka ju ometi meie pihta tulistama, meil on suur raske auto, me võiksime sõita ringiga, anname neile lihtsalt raha”, – ma karjusin, vaidlesin, nutsin – „me peame ema ja Lenka ära tooma, peame vähemalt proovima”, ja ühel õhtul kandis see tüli meid tõusulainena kodust välja – Serjoža toppis vaikides ja minu poole vaatamata taskutesse raha, sidus saapanöörid kinni, väljus, tuli tagasi autovõtmete järele; ma kartsin nii väga, et ta mõtleb ümber, võtsin nagist esimese ettejuhtuva jope, hüüdsin Mišale:
„Läksime vanaemale järele, ära kellelegi ust ava, said aru?”– ja jooksin vastust ära ootamata Serjožale järele.
Teel vaikisime. Maantee oli tühi ja pime, valgustatud teelõiguni jäi veel ligi kakskümmend kilomeetrit, meile sõitsid vastu üksikud autod – kõigepealt tuli kurvi tagant nähtavale hajus valge valguspilv, et seejärel ühe vilgutusega kahvatukollaseks lähivalguseks muutuda, ja need vilkumised, millega autod üksteist justnagu tervitasid, mõjusid rahustavalt; ma vaatasin Serjoža profiili, kangekaelselt kokku surutud huuli, ei julgenud kätt välja sirutada ega teda puudutada, et mitte sundida teda muutma seda hetkeotsust, mis pärast nii paljusid vaidluspäevi, pisaraid ja kahtlusi pani teda mind kuulda võtma, minuga kaasa sõitma, ma lihtsalt vaatasin teda ja mõtlesin – ma ei palu sinult enam mitte kunagi mitte midagi, ainult aita mul ema ära tuua, palun aita mind.
Möödusime künklikest, sipelgapesi meenutavatest eramurajoonidest, pimeduses rahumeelselt kumavate akendega, ja jõudsime valgustatud teelõigule – mõlemal pool laia maanteed tänavavalgustid nagu kollaste langetatud peadega puud, kummalgi pool pimedad kaubanduskeskused, tühjad parklad, alla lastud tõkkepuud, reklaamtahvlid „Knjažje Ozero eliitelamurajoon”, „Maa otse omanikult – alates 1 ha”; kui ees tuli nähtavale kordon, mis tõkestas sissesõidu linna, ei saanud ma alguses arugi, millega tegemist on – kaks patrullautot viltu keset teed, üks neist sisselülitatud tuledega, tee ääres väike roheline veoauto, asfaldil mõned pikad betoonblokid, mis eemalt vaadates meenutasid piklikke pastilaatükke, üksik inimkuju. See kõik nägi nii süütu ja ebareaalne välja, et ma uskusin esmakordselt – meil võib kõik õnnestuda, nii et sel ajal kui Serjoža kiirust vähendas, võtsin ma telefoni ning valisin ema numbri, ja kui ta vastu võttis, teatasin:
„Ära ütle midagi, me tuleme sulle kohe järele,”– ja lõpetasin kõne.
Enne autost väljumist avas Serjoža miskipärast kindalaeka, kuid pani selle kohe jälle kinni, ilma et oleks sealt midagi võtnud; ta jättis mootori tööle, mina istusin kõrvalistmel ja vaatasin, kuidas ta valveposti poole liigub. Ta astus aeglaselt, justkui püüdes välja mõelda, mida öelda, ma saatsin teda pilguga ja hüppasin siis autost välja – selja tagant kostunud häälest sain aru, et autouks ei olnud kinni läinud, kuid ma ei hakanud tagasi minema – ning läksin pooljoostes talle järele, ja kui ma temani jõudsin, seisis ta juba kaitsevärvi riietes mehe vastas, kes oli kohmakas nagu karu; oli külm, mehel oli lõua all mask, mida ta hakkas kiirustades näole tõmbama, kui meid autost väljumas nägi, ta püüdis maski paksus mustas kindas käega mitu korda tulutult servapidi üles sikutada. Teises käes hoidis ta poolikut sigaretti. Tema selja taga patrullautos paistis paar inimfiguuri ja tuhmilt helendav ekraan – nad vaatavad televiisorit, mõtlesin ma, nad on tavalised inimesed, samasugused nagu meie, kindlasti jõuame kokkuleppele.
Serjoža jäi mehest viie sammu kaugusele seisma – kiitsin teda mõttes: tormakus, millega maski näole tõmmati, ei jätnud kahtlust, et mees ei soovinud meie lähenemist; ka mina jäin seisma ja Serjoža kostis rõhutatult reipa häälega, millega tavaliselt pöördutakse inspektorite ja militsionääride poole:
„Komandör, kuidas meil oleks võimalik linna pääseda?” Tema hääletoonist ja huulte kokkupigistamisest võis aru saada, kui raske on tal esitada seda sundimatut tooni, kui ebameeldiv on talle see teeseldud sõbralikkus, mida ta tegelikult ei tunne, kui ebakindel on ta oma edus; mees sai maski näole ja pani käe õlal rippuvale automaadile – selles liigutuses ei olnud ähvardust, see nägi välja nii, nagu poleks tal lihtsalt käsi kuhugi panna; ta vaikis ja Serjoža jätkas samasuguse võltssõbraliku häälega:
„Kuule,
