küsisin, ja nüüd äkki rääkis Serjoža:
„Nad murravad välja, Anja. Need, kes linnas on. Inimesed, kes pole haigestuda jõudnud, koos nendega, kes on juba nakatunud, aga ise veel ei tea seda, ja võtavad endaga kaasa ka inimesed, kes tõesti on juba haiged, sest ei saa neid sinna maha jätta. Nad sõidavad kõigis suundades meist mööda, koputavad sinu uksele ja küsivad vett või süüa või paluvad öömaja, ning kohe, kui sa midagi sellist teed, jääd haigeks.”
„Ja kui sa keeldud, Anja,” ütles isa Borja, „võivad nad selle peale väga solvuda, nii et kogu see lugu ei tõota meile midagi muud kui ebameeldivusi.”
„Isa, mis sa arvad, kui palju meil aega on?” küsis Sejoža.
„Mitte eriti palju. Kõige rohkem ehk nädal ja ma väga loodan, et me hiljaks ei jää. Ma muidugi pahandasin teiega, lapsed, aga ise olen ka hea, teie olete kõigest rumalad väikesed pursuid, aga mina, vana loll, oleksin pidanud kohe, kui nad oma karantiini välja kuulutasid, teie juurde sõitma, mitte maal viina jooma. Üht-teist vajalikku võtsin kaasa, aga kõige jaoks polnud mul raha kaasas ja ma kiirustasin, nii et meil seisab ees paar hullumeelset päeva; Serjožka, mine tee värav lahti, minu auto peab hoovi ajama. Kardan, et minu vanake ei sõida enam kuskile, viimased kilomeetrid muretsesin päris tõsiselt, et pean jalgsi teie juurde kõndima.” Kuni ta püsti tõusis ja taskutest võtmeid otsis, vaatasin teda ja mõtlesin, et see tahumatu, lärmakas mees – mees, kelle me olime päris ära unustanud ega olnud talle juhtunust alates kordagi helistanud, et teada saada, kuidas tal läheb – jättis maha oma Rjazani küla, laadis kogu kila-kola autosse ja oli valmis oma kahekümneaastase Niva keset teed jätma, kui auto otsad peaks andma, ning pakases jalgsi edasi minema lihtsalt veendumaks, et oleme ikka veel siin, ja siis sundima meid tegema seda, mis tundub temale mõistlik. Oli näha, et Serjoža mõtleb sama – mulle isegi tundus, et ta ütleb midagi, kuid ta võttis lihtsalt autovõtmed ja läks välisukse juurde.
Kui uks tema taga sulgus, jäime kolmekesi kööki; isa Borja istus jälle, vaatas mind naeratuseta ja ütles:
„Sa näed halb välja, Anja. Kuidas emaga on?” Ma raputasin kiiresti pead ja tundsin, kuidas nägu krimpsu tõmbus, ta võttis mul kohe käest ja esitas veel ühe küsimuse:
„Kas Irast ja Antoškast olete midagi kuulnud?” Ma tundsin, kuidas valamata jäänud pisarad mul silmis ära kuivasid, sest olin unustanud, täiesti unustanud nii Serjoža esimese naise kui ka viieaastase Antoška; pigistasin käe suule ja raputasin õudusega uuesti pead, tema aga muutus morniks ja küsis:
„Mis sa arvad, kas ta on nõus ilma nendeta ära sõitma?” Ja ütles siis kohe ise endale vastuseks:
„Kõigepealt peame muidugi välja mõtlema, kuhu üldse sõita.”
Sel ööl ei arutanud me enam midagi – kui Serjoža tohutu presendist seljakoti raskuse all küürutades majja sisse astus, heitis isa minu poole lühikese hoiatava pilgu ja tõttas talle vastu, ning sellega oli vestlus läbi; järgmised pool tundi tassisid nad – lävel iga kord püüdlikult saapaid lumest puhtaks trampides – Nivast, mis oli nüüd maja ette pargitud, mingisuguseid kotte, paunu ja kanistreid; Serjoža tegi ettepaneku jätta enamik asju autosse, „neid ei lähe meil ju kohe vaja, isa”, aga isa Borja oli kõigutamatu ja varsti oli kogu tema iselaadi pagas hoiustatud kabinetti, kuhu ta seejärel suundus ka ise, pakutud külalistele mõeldud voodipesust loobudes.
„Pole siin mingit pesu vaja, Anja, sean ennast mugavalt diivanil sisse, magamisaega pole enam palju jäänud, pange uksed kinni ja minge voodisse, hommikul räägime,” ütles ta ja tatsas, vildid jalas, kabinetti, jättes maha märja jäljerea ning sulgedes enda järel tihedalt ukse.
Tema sõnad kõlasid kui käsklus – kõigepealt, meile sõnagi ütlemata, läks magama Miška, kuulsin, kuidas tema toa uks üleval paugatas. Serjoža keeras välisukse lukku ja läks samuti üles, mina kõndisin esimese korruse läbi ja kustutasin tulesid; alates ajast, kui siia kolisime, sai sellest vaiksest öisest ringkäigust üks minu lemmikrituaale – külaliste lahkumise või kolmekesi veedetud õhtu järel ootasin, kui Serjoža ja Miška oma tubadesse lähevad, et siis tuhatoosid tühjaks raputada, laualt nõud koristada, diivanipadjad korda seada, vaikuses viimane sigaret tõmmata ja kodust unist pimedust endast maha jättes minna mööda valgustatud treppi teisele korrusele, seisatada Miška ukse juures ja lõpuks siseneda meie jahedasse pimedasse magamistuppa, heita endalt riided, libiseda uinunud Serjoža kõrvale teki alla ja suruda ennast tema sooja selja vastu.
Ma ärkasin, avasin silmad ja vaatasin aknast välja, püüdes kellaajast aimu saada, aga aknatagusest hallist novembrihämarusest oli võimatu ära arvata, kas praegu on hommik või hoopis päeva teine pool. Voodi minu kõrval oli tühi ja mõnda aega püsisin liikumatult kuulatades – majas oli vaikne. Keegi ei äratanud mind ja hetkeks tundsin kiusatust silmad kinni panna ja uuesti magama jääda, nagu olin viimasel ajal tihti teinud, aga sundisin ennast siiski üles tõusma, hommikumantlit õlgadele heitma ja trepist alla minema. Mulle tundus, et maja on tühi. Köögis lõhnas juba jälle isa sigarettide järele, laual seisis hommikusöögi jääkide keskel veel soe kohvikann; kallasin endale kohvi ja hakkasin laualt taldrikuid koristama, sel hetkel paukus välisuks ja sisse astus isa Borja.
„Auto andis otsad,” ütles ta mingisuguse pidulikkusega hääles, otsekui rõõmustades selle üle, et tal oli õigus olnud.
„Pean vanakese siia jätma. Hea, et teil on mõlemal maasturid, ei teagi, mis me siis teinud oleksime, kui sul oleks mingi naistekas olnud.”
„Tere hommikust, isa,” ütlesin. „Aga kus Serjoža ja Miša on?”
„Me ei hakanud sind äratama, Anjuta,” – ta astus lähemale ja pani käe mulle õlale – „sa olid eile öösel nii vaevatud näoga. Joo nüüd kohvi, meil on sinuga palju teha. Serjoža saatsin koos Miškaga poodi, ära muretse, nad ei sõida Zvenigorodist kaugemale ja see polegi vajalik – nimekiri on meil pikk, aga mitte väga mitmekülgne, kõik saame ümbruskonnast ostetud. Kui veab ja teie naabrid ei ole veel taibanud, et vermuti ja kivideta oliivide asemel tuleb muud varuda, siis leiame paari päeva jooksul kõik vajaliku ja võime ära sõita.”
„Aga kuhu on meil sõita?”
„Esialgu on oluline siit kaugemale saada. Olete linnale liiga lähedal, Anja, meie jaoks on praegu oluline saada nii kaugele kui võimalik. Ma rääkisin hommikul Serjožaga, otsustasime, et esialgu sõidame tagasi minu juurde Levinosse – ikkagi kakssada kilomeetrit Moskvast, rahvast vähe ja suurest teest kaugel, meil on seal jõeke, mets, kõrval jahimajand; sõidame sinna, eks paistab, mis edasi saab.”
Päevavalguses, meie köögi tuttavlikus, koduses õhkkonnas – kohvi lõhn, koristamata nõud laual, leivapuru, toolileenile visatud Miška oranž kapuutsiga kodukampsun – tundus kõik eile selle laua taga öeldu ebareaalse väljamõeldisena. Akna taga sõitis mööda auto. Kujutlesin isa tillukest pimedat kahetoalist majakest, kuhu oma läbimõeldud mugavast maailmast millegipärast sõitma peame, kuid mul ei olnud jaksu temaga vaielda.
„Mida ma pean tegema?” küsisin ma. Küllap aimas ta minu näoilmest, millele ma mõtlen, ja teda rõõmustas, et ma ei hakanud vastu vaidlema.
„Pole viga, Anja, teeme väikse sõidu, mõtleme veel, küll te seal tegevust leiate,” ütles ta leplikult, „ja kui tuleb välja, et mul ei olnud õigus, jõuate alati tagasi tulla. Tule, näita mulle, kus teil on soojad riided, tegin sulle nimekirja – mõtle, võib-olla tahad midagi veel kaasa võtta.”
Veidi rohkem kui tunni aja pärast olid riided meie magamistoa põrandale kuhjadesse kokku pandud – soojad joped, villased sokid, kampsunid, pesu; isa erilise heakskiidu pälvisid kvaliteetsed karusnahkse
