mis ometi toimub, nad võtsid kasuka ja televiisori ära – kas nägid?”
„Tüdruk, ole tänulik, et nad sind kaasa ei võtnud ja neljakümne kilomeetri pärast kuskile metsa vahele ei visanud,” lausus minu selja tagant isa Borja. „Armetud idioodid, väga oli vaja neil seda sitast kasukat.”
Ljonja tõstis pead, vaatas isa poole – vildid, väljaveninud kraega ebamäärast värvi kampsun, ikka veel rasket jahipüssi pigistav käsi – ja ütles aupaklikult:
„Ohoh, tõsine riist.” Isa Borja vaatas pikka hirmsat eset oma käes ja lausus:
„Tõsine, seda küll. Pole ainult laetud. Aga mulle pakub huvi hoopis see, millal me ükskord uut moodi mõtlema õpime.”
Kõik me tundsime millegipärast ühtemoodi, et minu ja Serjoža kergemeelne puitmaja on Ljonja telliskivikindlusest hetkel ohutum; võimalik, et see tuli sellest, et too oli juba sissetungiga rüvetatud – pärani löödud uks, esikus ümber kukkunud lauake, põrandale laiali puistatud pisiasjad, segi paisatud jalanõud, porised saapajäljed mosaiikplaatidel ja surnud koer hoovilumel –, samal ajal kui meie olime oma läbipaistvat puutumatust veel suutnud kaitsta; ja seepärast haaras tardumusest toibunud Ljonja käevangu Marina, kes oli hetkeks majja kadunud ja tõi lastetoast välja teki sisse mähitud unise tüdruku – meie isaga ootasime neid paigalt liikumata väljas –, ning juba nad mõlemad jooksidki riidesse panemata üle kahte maja eraldava lumise asfalttee, ja nad oleksid oma lahti löödud jalgvärava ja ristseliti paisatud välisukse nii jätnudki, kui mitte isa poleks hüüdnud:
„Hei, mis su nimi nüüd oligi, Ljonja, seda kõike ei saa nii jätta, hirmutad naabrid ära.” Ljonja peatus, pilgutas silmi ja läks aeglaselt tagasi väravat kinni panema.
Poole tunni pärast istusime kõik koos meie elutoas – mina, isa, ikka veel lapselikult solvunud ilmega Ljonja, kelle sinakaslilla põsk silmanähtavalt üles paistetas, ja Marina – soeng sassis, silmad paistes, käed värisemas –, keda esmakordselt nägin kellegi muu kui külma laitmatu diivana. Isa Borja kükitas kamina ees ja püüdis tuld süüdata, diivanil pilgutas uniselt silmi paksupõseline, roosas karumõmmidega pidžaamas tüdrukuke. Läksin kööki ja tõin sealt pudeli, mille eile Serjožaga olime avanud – Ljonja silmades sähvatas tänulikkus, ta kallas endale ühe sõõmuga sisse viski, mis ma talle valasin, ja nihutas tühja klaasi minu poole, et ma selle veel kord täidaksin.
„Kalla mulle ka, Anja,” palus Marina, kes Dašaga diivanil istus ja käega tugevasti tüdruku väikest roosat kanda pigistas; tema hambad kõlksatasid kõvasti vastu klaasi serva, aga ta jõi selle nägu kirtsutamata põhjani.
Valjusti praksudes võtsid halud lõpuks tuld. Isa pani klaasukse kinni, pöördus laua poole ja libistas pilgu meist üle, ta ilme oli peaaegu rahulolev; avastasin end mõttelt, et ehk tunneb ta end lõpuks pärast pikki aastaid oma pojale taas vajalikuna, et talle meeldib, kui kiiresti me kõik – tema nõuandeid mittevajavad jõukad täiskasvanud – tema kaitset vajavateks ebakindlateks lasteks muutusime. Ja veel mõtlesin ma, et kogu selle aja jooksul, mil ta keset ööd meie lävele ilmus, ei olnud keegi meist talle isegi aitäh öelnud.
Otsekui minu mõtete jätkuks pani Ljonja klaasi kolksatusega lauale ja ütles:
„Ma vaatan, et te suhtusite sellesse kõigesse väga tõsiselt, ja mina, loll, avasin neile ukse – mõtlesin, et omad inimesed ju, võibolla on vett vaja või teed juhatada. Kui sind ei oleks olnud …”
„Boriss Andrejevitš,” ütles isa Borja tähendusrikkalt ja sirutas käe, mida Ljonja kiiresti kohalt tõustes pigistas.
„Kui sind ei oleks olnud, Andreitš, siis oleksid nad ka mind sinna Aika kõrvale pikali pannud. Ma ei jõudnud koera isegi ketist lahti lasta – selle asemel läksin ja tegin ukse lahti, lollakas, tahtsin tal kätt suruda.” Ta haaras pudeli ja kallas endale lisa ning tahtis pudeli juba lauale tagasi panna, aga tõstis selle siis uuesti üles ja täitis veel ühe klaasi, mille nihutas isa Borja ette. Ma nägin Marina janust pilku ja lükkasin ka meie klaasid Ljonja poole – see oli koketeeriv liigutus, nagu oleks meil siin pidu olnud, ja mul hakkas kohe piinlik, mõtlesin, et kõik toimuv ei tiirle enam ümber meie, naiste; hetkeks tundus, et need kaks klaasi jäävadki tühjalt pudeli juurde seisma, aga Ljonja täitis masinlikult ka need klaasid, kuigi ei heitnud meile pilkugi, ta vaatas jahipüssi, mis siinsamas seina najale toetus, toru püsti – kui tagasi tulime, tegeles isa Borja esimese asjana püssiga, pani padrunid sisse, ja asetas selle käeulatusse, et püssi oleks võimalik kiiresti haarata.
„Kas sul relvaluba on? Andreitš, sa oled täpselt nagu Nathaniel Bumppo, kuidas sa püssi aknast välja torkasid, nad ei oleks ilmaski niisama ära sõitnud …” Ta rääkis midagi veel, aga mina mõtlesin – kas sa näe, tuleb välja, et lihava kukla ja lamedate naljadega Ljonja luges lapsepõlves Fenimore Cooperit, mängis indiaanlasi ja võibolla kujutles end Rajaleidja või Tšingatšgukina; tõstsin silmad tema poole ja kuulsin teda ütlevat:
„Ilus tüdruk oli, kennelist võtsin majavalvuriks, lapsehoidjat pidi saatma, et temast mööda minna, külalised kartsid purjus peaga hoovis suitsetamas käia, Marina kogu aeg torises, et tõin krokodilli koju, aga koer oli tark, teadis, keda puutuda ei tohi, Daška toppis talle isegi näppe suhu ja midagi ei juhtunud. Ja nemad tegid temaga nii, jooksu pealt, tema poole isegi vaatamata, nagu oleks ta prügi.” Tema huuled hakkasid järsku värisema, ma vaatasin teda ja tundsin, kuidas pisarad, mida ma terve päev olin tagasi hoidnud, eilsest hommikust peale, kui nägin neid kõiki elutoas sellelsamal diivanil (meie pulmast pärit teokarbid ümara Daša suus, veel sündsalt kammitud, hommikust meiki kandev Marina, käega diivanit patsutav Ljonja), purskusid nüüd ägedalt, tugeva vooluna silmist, kuid ma ei jõudnud isegi nuuksatada ja keegi ei vaadanud minu poole, sest kõik me kuulsime, kuidas väljas meie värava juures peatus auto.
Järgmine hetk oli sündmustest nii tihe, et oleks õigupoolest pidanud kümme korda kauem kestma – ma nägin Marinat, kes võttis väikese Daša käte vahele ja istus küürutades põrandale; karabiin, mis nagu jahiteemalise fotolavastuse dekoratsioon just äsja seina najal oli seisnud, oli nüüd isa käes, kes tormas otsekui lennates trepist üles teise korruse akna juurde; Ljonja, kes kadus viivuks kööki, ilmus lävele, pigistades peos tükeldusnuga – valguse käes oli näha, et noa lai hirmus tera oli kohatult rasvane, nagu oleks sellega hommikusöögiks vorsti lõigatud; olin ainuke, kes kohalt ei liikunud ja jõudsin juba tunda piinlikustki, et mul polnud aimugi, mida ma peaksin nüüd täpselt tegema – just siis kostis teiselt korruselt isa hääl, mis kergendusega teatas:
„Poisid jõudsid tagasi.”
Mõnda aega olime kõik ametis sellega, et ajasime auto hoovi ja tassisime sealt suurtes valgetes krabisevates kilekottides asju välja nagu kärarikka koduse pidustuse eel. Serjoža tassis sisse viimase suure pappkasti ja asetas selle esiku põrandale („ära tassi neid kaugemale,” ütles isa Borja, „jäta siiasamasse, niikuinii peame uuesti auto peale laadima”), karbis välgatas midagi metalset, ja ta ütles:
„Peaaegu kõik saime ostetud peale kütuse, bensiinijaamas oli kilomeetripikkune järjekord, tahtsime enne pimedat koju jõuda, eks homme käime ära.”
„See on paha,” vastas isa, „aga nüüd pole tõesti mõtet enam sõita, peame hommikuni ootama.”
„Jäta, isa, me ju arvestasime, et teeme nädal aega ettevalmistusi, aga juba täna saime peaaegu kõik kätte – nii toiduained kui ka ravimid, ainult kütus ongi veel jäänud, homme võtame kanistrid ja sõidame tanklad läbi, peame mitmest kohast võtma – mehed rääkisid järjekorras, et kõigile antakse jao kaupa. Ah jaa, meile lähim jahipood on Jahimees Krasnogorskis, Volokolamskis oli vist ka üks, aga see jääb meie teelt eemale, võib-olla ostame
