juurde läksin, nägin teise korruse rõdul mehekuju – see oli Ljonja, kes rõdule tossutama läks, Marina ei lubanud tal toas suitsetada. Mind nähes lehvitas ta mulle ja taas kord mõtlesin tavapäraselt, et peab lõpuks ometi akende ette läbipaistmatud kardinad riputama – linnast välja elama asudes ei olnud meil aimugi, et kõik meie hoovis ja majas toimuv on naabritele nii hästi näha, kuni Ljonja talle omase jultumusega ükskord Serjožale ütles: „Teie siia kolimise järel, sõbrad, on rõdul suitsetamine hulga huvitavamaks läinud; kohe näha, et äsja abiellunud.” Ma lehvitasin talle vastu ja siis teatas isa Borja minu selja tagant:
„Riideid nüüd vast jagub, Anja, vaataks õige, kuidas teil ravimitega lood on.” Olin just aknast ära pöördumas, kui äkki märkasin väikest rohelist Ameerika veoautot, mis Ljonja automaatvärava juures peatus.
Roolis istus kaitsevärvi riietuses ja musta kootud mütsiga mees. Isegi läbi klaasi oli näha, et tema näol valendab mask; autouks paukus ja välja hüppas teinegi mees, ta oli samamoodi riides, üle õla rippus automaat. Ta viskas sigareti jalge alla ja hõõrus selle saapaninaga vastu lumega puistatud asfalti hoolikalt laiali, astus siis Ljonja jalgvärava juurde ja püüdis seda lahti tõmmata – värav oli vististi lukus ega avanenud. Tõstsin silmad Ljonja poole ja viitasin käega alla, aga ta oli ka ise juba veoautot märganud ja sulges parajasti rõduust, et alla minna; poole minuti pärast läks jalgvärav lahti ja avasse ilmus Ljonja, jope õlgadel – oli näha, et ta ulatab kaitsevärvi riietuses mehele käe, too aga astus sammu tagasi ja viipas automaadiga, justkui andes käsku eemale minna. Veoauto presentkate paotus, madal piire paiskus alla ja kastist hüppas välja veel üks mees, samuti maskis ja automaadiga, kes erinevalt esimesest ei hakanud värava juurde minema, vaid jäi auto juurde seisma.
Mõnda aega ei juhtunud midagi – Ljonja seisis endiselt väravaavas, kätt ta enam ette ei sirutanud, aga naeratus püsis tal ikka veel näol – paistis, et nad rääkisid millestki; kaitseriietuses meest nägin vaid selja tagant.
„Mis seal on, Anja?” hüüdis isa Borja. „Kas poisid jõudsid tagasi?” Samal silmapilgul tegi esimene kaitseriides mees paar kiiret sammu Ljonja suunas ja torkas teda automaaditoruga rinda, misjärel mõlemad värava taha kadusid ja hetke pärast läks nende järel kiirustades sisse ka autokastist välja hüpanud mees; Ljonja kolmemeetrise aia tagant polnud enam midagi näha, ma kuulsin, kuidas koer kõvasti haukuma hakkas, ja äkki – imelikku raksatust, milles tundsin kohe ära püssipaugu, kuigi see ei kõlanud hoopiski Hollywoodi filmides ja Miška arvutimängudes kuuldud mahlakate mürisevate valangute moodi. Sööstsin akna juurde seda avama, ei teagi miks, aga sel hetkel oli mulle millegipärast väga oluline aken lahti teha ja kuulda, mis väljas toimub; autokastist hüppas välja veel üks maskis mees ja jooksis hoovi, sel hetkel tundsin õlal rasket kätt, mis mind sõna otseses mõttes põrandale pikali tõmbas:
„Anja, tule akna juurest eemale ja ära mõtlegi pead välja pista.” Isa jooksis vandudes esimesele korrusele, ma kuulsin, kuidas ta trepist alla trambib ja kabineti ust paugutab; kartsin üksinda üles jääda ja jooksin kägarasse tõmbudes talle järele; ma ei jõudnud veel trepinigi, kui nägin, et ta tuleb tagasi – käes hoidis ta kulunud musta plastikvutlarit, mida ta üritas endamisi poolihääli kirudes jooksu pealt lahti teha; end seina vastu surudes lasin ta tagasi magamistuppa ja järgnesin nagu takjas talle taas akna juurde.
Minu poole vaatamata vehkis ta raevukalt mõned korrad käega, ma astusin paar sammu tagasi ning jäin üle isa õla aknast välja piiludes tema selja taha seisma – näha ei olnud endiselt midagi, aga avatud aknast kuulsin, kuidas Marina kuskil aia taga kiljatas; väravale ilmusid kaks meest – nad liikusid aeglaselt, kiirustamata, kandes Ljonja hiiglaslikku lameekraaniga televiisorit, juhe sabana nende järel lumes lohisemas; neist ühel oli üle õla heidetud hõbehall pikk kasukas ja veel midagi, mida ma hästi ei näinud, ning naiste käekott. Kuni need kaks auto juures pusisid ja asju peale laadisid, ilmus välja kolmas – ta seisatas viivuks, hoides käes automaati, mis oli sihitud Ljonja hoovi sügavusse, ning pööras siis äkitselt meie maja poole. Mul oli tunne, et ta vaatab mulle otse silma ja hetkeks näis mulle, et see on maski alt paistvate armiliste põskedega noor Semjonov – toosama, keda nägime nädal aega tagasi Serjožaga linna lähedal karantiinivalves –, läksin automaatselt aknale lähemale, et teda paremini silmitseda, komistasin põrandal vedeleva lahtise plastikvutlari otsa, ning isa Borja, kes akna juures seisis, keeras ringi ja käratas vihaselt:
„Anja, kurat võtaks, kas sa lähed siit ära või ei?” Istusin ühe ropsuga otse tema ette põrandale ja vaatasin talle lõpuks otsa – tal oli käes pikk, kirbelt relvaõli järele lõhnav jahikarabiin, ta keeras midagi lõgistades, laskus kükakile ja küünarnukiga aknalauale toetudes lükkas püssitoru läbi avatud akna välja.
Meieni kostis tuhm metalne heli, noort Semjonovit meenutav mees koputas nähtavasti jalaga vastu meie väravat – kahe aasta jooksul, mil me Serjožaga selles majas elasime, ei olnud me jalgvärava külge uksekella ühendanud, ja nüüd tundsin selle üle millegipärast heameelt: inimestel, kes plaanivad sinu majja tungida, ei tohiks olla võimalust kella helistada; uksekella meloodiline helin – eriti meeldis mulle heli, mis kõlas nii, nagu lööks keegi kerge haamrikesega vastu vasktaldrikut, pu-pumm – oleks praegu, varem kuuldud üksiku püssipaugu, Marina karjatuse ja aknast nähtu järel kõlanud eriti kohatult, erinevalt saapalöökidest värava õhukese metalli pihta. Isa Borja liigatas, aga selle asemel, et pead aknast välja pista, ta, vastupidi, pressis ennast vastu küljeseina ja hüüdis:
„Hei, kodumaa kaitsja, vaata üles!” – ja koputas kiiresti kätt tõstes vastu aknaklaasi. Ilmselt õnnestus tal meie värava juures seisva mehe tähelepanu võita – istusin põrandal ega näinud toimuvat –, sest väravale koputamine lakkas; veendudes, et mehe tähelepanu on temale koondatud, isa Borja jätkas:
„Kuule, poisike, sul tuleb oma automaadist, mida sa hoiad nagu labidat, läbi paksude palkide tulistada, ja ma väga kardan, et sul ei õnnestu esimese korraga tabada ja võib-olla ei õnnestu ka teisel korral. Aga selle asjandusega,” – ta vehkis väheke aknast välja turritava jahipüssitoruga – „augustan ma su kolba kiiresti läbi; ja kui mul veab – üldiselt olen õnneseen –, siis jõuan augu lasta ka teie käru bensupaaki ja kogu seda jama, mis te naabermajast röövisite, ei vii enam keegi minema! Aga kõigepealt jõuan võib-olla maha võtta selle tüübi, kes roolis istub. Kellelegi meist pole seda vaja, eks ole ju?”
Väljas oli vaikne, väga vaikne; avatud aknast liugles sisse lumehelves, selle järel teine, veidi aega keerlesid need õhus mu silme ees ja hakkasid minu jalge juurde põrandale maandudes sulama, siis kuulsin, kuidas autouks kinni virutati ja mootor käivitati. Poole minuti pärast, kui kaugeneva auto hääl õhku hajus, hüppasime isaga sõnagi lausumata jalule ja jooksime trepist alla, sealt edasi välisukse juurde ja läbi lumise hoovi – ma ei jõudnud talvejalanõusid jalga tõmmata ja kui teerajalt kõrvale astusin, vajusin pahkluuni lumme –, lõime jalgvärava lahti ja jooksime vastasmaja poole.
Paar meetrit väravast eemal, hoolikalt puhtaks pühitud teerajast vasakul, lebas Ljonja lemmik, valge ilus keskaasia lambakoer, käpad imelikult kere alla kõverdatud, justkui oleks ta keset hüpet tardunud. Kehaasendi järgi oli ta juba surnud, lumi tema ümber oli punane ja jahune nagu lahtilõigatud augustikuine arbuus; tema kõrval kükitas Ljonja, põsk verine, võib-olla oli see tema veri, aga võib ka olla, et koera oma. Samme kuuldes, pöördus ta meie poole – tema ilmes oli midagi lapselikku ja solvunut; liikusin nüüd juba aeglaselt talle lähemale ja ütlesin peaaegu sosinal:
„Ljonja …” Miskipärast surus ta sõrme suule ja ütles haledalt:
„Vaadake, mis nad temaga tegid,” – varises siis kohmakalt lumele, tõstis pingutades suure kõrvadeta pea üles, asetas endale põlvedele ja hakkas koera mõlema käega silitama – valge pea vajus taha, tohutud lõuad avanesid pisut ja lumivalgete hammaste vahelt rippus välja pärlmutterjas roosa keel.
Kükitasin mehe
