style="font-size:15px;"> „Elsa Johansson,” luges Bernhard ja naeratas. „Minul on teie oma ja ma tahan, et teil oleks ka minu number,” ütles mees ja vaatas Elsale otsa, ilusad silmad vidukil. Ta ulatas Elsale oma nimekaardi. „Kui jälle Londonisse tulete, oleks tore, kui annaksite endast teada.”
4
Kui Isabella saaks valida, elaks ta Londonis, ja kui ta äriidee läbi läheb, oleks see ka võimalik.
Lahkuda Rootsist ja alustada uuesti otsast peale oli ta ammune unistus, aga varem oli sellel teel olnud palju takistusi. Ta abielu muidugi. Või täpsemalt öeldes: ta tolleaegse mehe töö draamateatris. Ta enda töö polnud kunagi tähtis olnud, igal juhul mitte samavõrd. Polnud mingit kahtlust, kes nende kooselus juhtrolli mängis. Aga Isabella ei pannud seda mehele pahaks. Loomulikult oleks ta pidanud mehe maha jätma palju varem, kuna vaid vähesed asjad toimisid. Tegelikult oligi see ainult seks, milles neil suurepärane klapp oli.
Viie aasta jooksul pärast lahutust oli mees ta armuke, aga siis oli Isabella ka sellele lõpu teinud. Hoolimata vabast elukorraldusest ja sellest, et mees oli abielus ühega neist naistest, kellega ta Isabellat petnud oli, oli Isabella vanasse rutiini langenud. Armuke olla polnud aga üldse nii suur luksus, nagu ta endale sisendanud oli, igal juhul mitte tema egoistliku eksmehe armuke. Kolm viimast aastat oli ta ennast ise rahuldanud. Kõik see, mis puudus ta endisel mehel, oli olemas ta unistuste meestel.
Kui ta hotellitoas vanni vett laskis, mõtles ta sellele hetkelisele tõmbesähvatusele, mida ta lennujaamas olnud mehe vastu oli tundnud. See polnudki ehk kuigi imelik – mees oli igati tema tüüp, mis tähendas, et ta oli silmatorkava välimusega, aga tõenäoliselt katastroof kõige muu poolest. Isabella oli lõpuks oma paljudest katsetustest õppust võtnud; mehed ja tema polnud kuigi hea kombinatsioon. Ta tundis end alati lihtsalt ebamugavalt, sest teadis, et läks päevi, enne kui mehed avastasid, et Isabella polnudki nii lihtsameelne, nagu nad esmakohtumisel arvanud olid.
Isabella oli oma üksiolekuga rahul ja seda hoolimata aastasest psühhoteraapiast ning sellest, et ta mõistis, et ta tõukab mehed endast eemale enne, kui nemad tema maha jätaksid. Liiga raske oli seda sissejuurdunud käitumisviisi murda. Psühhoterapeudi arvates pidas ta end väljakutsuvalt ülal. Sellel oli tõenäoliselt midagi tegemist ta lapsepõlvega, ta vägeva isa ja emaga, kes pööras tähelepanu vaid oma mehele. Nende omavahelises koosluses polnud kohta tütrele. Isabella tõrjus selle mõtte eemale, see oli jama. Ta on täiskasvanu ja kui saab elule midagi ette heita, siis seda, et ta lapsepõlv oli absurdne. Ta on lihtsalt selline naine, kellest ei hoita kinni.
Kui ta vanni ronis, andis ta endale plusspunkte selle eest, et ta midagi ikka tundis, kui Arlandas seda meest nägi. Ta oleks peaaegu tahtnud helistada oma terapeudile ja sellest rääkida.
Nordic Sea Cosmetics polnudki õigupoolest müügis. Igal juhul mitte ametlikult. Isabella oli ehitanud selle väikese firma ise üles ja see oli nüüd esmakordselt pärast kümmet aastat hakanud kasumit andma.
Ta oli aegsasti aru saanud meigivahendite looduslike koostisainete tähtsusest ja oli algusest peale panustanud teatud toodetele. Laiem valik tuli hiljem. Tema ripsmetušš oli ta ettevõtte kaardile toonud, kui Meryl Streep ühes intervjuus ütles, et ta silmad armastavad seda. Kõik tormasid seda Rootsi ripsmetušši ostma ja tehases tuli ehitada lisaliine, et jõuda toota nii palju, nagu ostjad tahtsid.
Ja nüüd seisis tal ees suurem investeering. Jälle. See oli hädavajalik, kui ta tahtis, et tema firma julmas turukonkurentsis ellu jääb.
Investeerida või müüa, seda näitab aeg.
Jalad paljad, tõmbas ta selga meresinise kitsa seeliku ja sättis juuksed üles krunni. Hetkeks mõtles ta sukad jalga panna, aga muutis meelt, kui hotelliaknast paistvat päikest nägi. See kullaläikeline kreem, mille ta firma äsja müüki oli pannud, mõjus ta jalgadele suurepäraselt, milleks neid varjata? Ta võis rõõmustada selle üle, et veenilaiendid tast seni eemale olid hoidnud. Tänu päevitusele ei paistnudki juuspeen soontevõrk säärtelt eriti välja.
Peeglis nähtuga rahule jäänud, haaras ta võtmekaardi ja torkas selle käekotti. Ta pistis jalga oma kõrgekontsalised libikud ja riputas koti üle õla. Londonis tõotas tulla pingeline päev.
Pärast kohtumist oli ta hämmeldunud. Nad pakkusid talle märgatavalt rohkem raha, kui ta ise ja ta nõustaja arvestanud olid – võimalus, mis tõenäoliselt enam kunagi ei kordu. Eelkõige olid nad huvitatud ta brändist, Rootsi loomulik ilu polnud kunagi varem nii moes olnud.
„No vaata nüüd kas või ennast,” ütles tegevdirektor rahulolevalt. Kui see kommentaar Isabellale täiesti vastuvõetamatu poleks tundunud, oleks ta võib-olla komplimendi eest isegi tänanud. Nüüd valis ta vaikimise. Ta teadis, et ta nägi teiste meelest hea välja, seda oli ta alati teadnud ja ilmselt polnud ta elujõud seetõttu vähenenud, et ta viiekümneseks oli saanud. Sel polnud Isabella jaoks mingit tähtsust. Aga pigem eelistanuks ta seda mitte kuulda. Ta nägi välja, nagu ta nägi, ja vahel kasutas oma välimuse eeliseid enda kasuks. Üldiselt aga olid teised ta välimusest rohkem huvitatud kui ta ise.
Turundusdirektor oli oma kolleegi kommentaari pärast piinlikkust tundnud. „Ja me meelsasti sooviksime, et sa jätkaksid tööd Nordic Seas. Mingit tegevjuhi kohta me sulle ei paku, aga oleks suurepärane, kui võtaksid enda peale tootearenduse. Me plaanime muidugi jätkata tootmist Rootsis, isegi kui juhtkond paikneb Londonis,” ütles naine.
„Ja kus mina siis sel juhul paiknema hakkaksin?” küsis Isabella.
„Nii siin kui Rootsis. Ma olen sinu vastu aus ja ütlen, et kui sa ei kavatse veeta poolt aastat Londoni peakontoris, siis läheb raskeks. Me pole selline ettevõte, kes töötab telefoni ja arvuti teel, me tahame, et meie töötajad oleksid kohapeal.” Naine naeratas kohmetult.
Paistab, et see noor ülemus on oma firma mahajäämusest teadlik, mõtles Isabella. Nordic Sea Cosmeticsis peeti koosolekuid Skype’i teel. See oli ühtaegu nii efektiivne kui ka mõistlik ja läbi mõeldud loodushoidugi silmas pidades, mille eest ju firma seisiski.
„Saan aru,” ütles Isabella. Tal polnud vaja rohkem öelda. Kõigepealt tuli endas selgusele jõuda, kas ta tahtis müüa ja elada poole aasta kaupa kord siin, kord seal, mille kohta ta juba teadis, et polnud sellest huvitatud. Kas nii või naa. Üks kodu. Üks kindlus. Üks pelgupaik. Sellest piisas. Polnud eriti oluline, kus see asus. Kui võis rõdult merd näha, oli ju tore, aga kõige tähtsam oli see, mis oli koduseinte vahel. Kodu ei tarvitsenud olla kuigi suur. Isabella tahtis, et tal oleks ülevaade. Kontroll. Ootamatused kohutasid teda. Erinevalt oma parimast sõbrannast Carinast ei tahtnud Isabella sünnipäevaks kinke saada. Ootamatused oli midagi, millega tal tuleks end harjutada, kui ta Londonisse kolib. Seal võib-olla ei saaks ta kõike ette näha ja see tundus nii väljakutsena kui ka hirmutavana. Kui ta sellele mõtles, siis tema Stockholmi kolmetoaline oli ideaalne. Kolmandat tuba kasutas ta kontori ja trenniruumina – enne, kui ta hommikuti arvutid sisse lülitas, läks ta pooleks tunniks jooksulindile. Sellist tuba oleks tal ka Londonis vaja. Ta sisendas endale, et kerge trenn sobib talle, eriti nüüd, kui menstruatsioon pole enam nii korrapärane.
Õigupoolest polnud Isabellal klimakteeriumi vastu midagi. Ta polnud siiani tundnud midagi erilist. Kuumahood ja vähene kaalutõus, aga see oli ka kõik. Teised rääkisid tuju kõikumisest ja seksihuvi vähenemisest, mille kohta tema suurt midagi öelda ei osanud. Ta polnud kunagi olnud impulsiivse loomuga ja ilma regulaarse seksita oli raske otsustada, oli ta seksihuvi vähenenud või mitte. Tõenäoliselt mitte. Kohates toda meest seal lennujaamas tundsin ma midagi õige erilist, mõtles ta, kui kohtumisel seljas olnud seeliku hotellitoa garderoobi riputas.
Carina peaaegu karjus telefonis.
„Jumal, kui
