Väike maailm. Ǻsa Hellberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Väike maailm - Ǻsa Hellberg страница 4
„Otsekohe. Ma just kuulsin, et Andrew on väljas. Umbes tunni aja pärast.”
Nad polnud kolm kuud teineteist näinud ja Isabella ootas seda kohtumist Carinaga peaaegu sama palju nagu kõiki neid miljoneid, mis ta saab, kui oma firma maha müüb.
Nad olid olnud parimad sõbrannad ajast, mil nad viieteistaastastena noorteteatris tuttavaks said. Praktilise meelega Carina oli olnud grimeerija ja kinnise loomuga Isabella kaitsja, kui Isabella teatris oma esimese rolli oli saanud. Tüdrukud kiindusid kohe teineteisesse ja Carina võttis endale otsemaid Isabella kaitsja rolli. See oli Carina, kes ütles jah või ei ja barrikadeeris garderoobiukse, kui Isabellal oli tarvis vinnilistest teismelistest lahti saada.
Kui Carina mõni aasta hiljem Andrew’d kohtas ja Inglismaale kolis, lubasid nad, et on alati teineteise jaoks olemas, ja seda olid nad ka olnud. Kuigi nad elasid eri maades, võitles sõbratar endiselt selle eest, et Isabella rahus olla saaks. Kui Isabella lahutus oli teoks saanud, helistas Carina pressile ja ähvardas kohtuga, Isabella aga oli end samal ajal luku taha pannud ning keeldus inimestele otsa vaatamast.
Isabella istus vestibüülis ja luges ajalehte, kui kõigepealt saabus Chanel N˚ 5 ja seejärel Carina. Selleks päevaks oli ta oma riietuseks valinud Aafrika teema, mis õigupoolest eriti hästi ta vaskpunaste juustega kokku ei läinud, aga ometi sobis talle suurepäraselt. Ei leidunud kedagi, kelle pea poleks pöördunud, et vilksamisi seda ilmutust näha.
„Tule siia!” ütles Isabella ja sirutas käed sõbratari poole, kes nuttes ta käte vahele langes. „Aga, Carina, mida see tähendab?” See polnud mingi rõõmunutt, see siin oli midagi muud. Isabella hoidis sõbrannat endast eemal, nii et sai talle otsa vaadata. „Mis juhtunud on, ega sa ometi haige pole?”
„Andrew leidis teise! Ta tahab lahutada,” nuuksus Carina. „Ta tahab maja maha müüa ja minu välja visata. Kas ma võin koos sinuga mõneks päevaks Rootsi tulla?”
5
Elsal oli hea meel, et ta oli kunagi inglise keele kursustel käinud. Polnud üldse raske rääkida, mõtles ta, kui piki Oxford Streeti jalutas, et seejärel taksoga lennujaama sõita ja koju lennata. Ta oli kahtlustanud, et see kena Bernhard oli püüdnud rääkida nii lihtsalt, kui suutis, aga nii see vist siiski polnud. Võib-olla oli ta ise tublim, kui arvanud oli.
Oli kahju, et ta kauemaks ei jää. Kui tal olnuks keegi, kellega koos olla, nagu ta plaaninud oli, oleksid lood teisiti olnud. Liiga raske oli otsustada, mida teha. Kõige lihtsam oli koju sõita ja otsast alata. Seekord oli ta igatahes välismaal ära käinud ja ta oleks tahtnud, et Lennart oleks veel elus, nii et ta võiks talle oma reisist rääkida. Ta ei teadnud tegelikult, kas mees oleks temast aru saanud, ta oleks nähtavasti arvanud, et Elsa oli veidi hull, kui otsis reisikaaslast võõraste seast. Aga ta oleks ikkagi rääkinud. Ta tundis endas väikest trotsi, kui sellele mõtles.
Ta oli ka ise mõelnud, ega ta hulluks pole läinud, aga see ei tundunud nii olevat. Ta oli kas hajameelne, pealetükkiv või raske taibuga. Ja õige üksildane pärast Lennarti surma. Ega ta ei arvanud, et reisid talle uusi sõpru annavad, aga vähemalt saaks ta näha midagi uut.
Nagu Londonit. Seda oli küll ainult kakskümmend neli tundi, aga ikkagi. Ta oli joonud ühe õlle, söönud fish and chips’i ja jõudnud jalutada hotellist Oxford Streetile. Seal oli ta varem olnud ja kuigi ta seda ära ei tundnud, mõjus see tänavanimi ikkagi turvaliselt.
Ta kavatses Heathrow’s aegsasti kohal olla. Eelmisel päeval siia tulles oli kõigist kontrollidest läbitulek võtnud hirmus palju aega ja ta eeldas, et ära minnes läheb niisama kaua.
Korter polnud pärast poolteise päeva pikkust äraolekut mitte üks raas muutunud. Katseks tõmbas ta sõrmega üle riiuli, kus vanemate pildid seisid. Mitte ühtegi tolmukübet.
Elsa tundis end rahutult, nagu poleks eelmise ööpäeva seiklus piisav olnud. Ta tahtis midagi teha, aga ainus, mille peale ta tuli, oli see, et võiks lahendada ristsõnu. See oli neile mõlemale, nii Lennartile kui talle endale meeldinud. Kui ta pliiatsit ei leidnud, võttis ta välja kogu kraami, mis tal seiklusreisil kaasas oli olnud: pass, ID-kaart, tervisekindlustus, mõnede riikide viisad, USA sissesõiduluba ja ka vahetatud eurod, Ameerika dollarid ja bahtid. Ega ta Tai järele ei igatsenud, aga see polnud ju tema, kes reisiteekonna üle pidi saama otsustada.
Lõppude lõpuks oli ta valmis sõitma viieteistkümnele maale, kaasa arvatud Austraaliasse. Sinna tahtis ta sama vähe kui Taisse. Meelsamini siis juba Uus-Meremaale. See paistis väga ilus neil piltidel, mida ta näinud oli.
Koti põhjas oli pastakas ja ta võttis ristsõnad pihku. Õunalinn, kolm pluss neli tähte.
Siri oli öelnud, et Ameerika on fantastiline ja et Elsa peaks sinna sõitma.
„Siis saad minna homoklubisse,” ütles Siri. „Seal juba toimub!”
Mis nimelt selles klubis toimub, seda Elsa ei teadnud. Selliste väidete peale ta lisaküsimusi ei esitanud.
Sõbranna tahtis teda šokeerida, aga see nurjus tal täiesti, sest Elsat polnud eriti kerge endast välja viia. Inimesed võivad tema poolest käia millistes klubides tahavad, temal polnud sellest sooja ega külma. Ja kui sõbranna uskus, et Elsal on oma seisukohad selles osas, kes kellega magada võib, siis võis ta selle unustada. Elsa oli häbelik, kui tegu oli tema endaga, aga ta polnud raasugi konservatiivne ega piiratud. Vastupidi.
Ta oli möödunud aastal käinud Pride’i paraadil. Ta oli seisnud kõnnitee tagaservas ja hädavaevu midagi näinud, aga ta kuulis muusikat ja rahva rõõmsat naeru. Salajas soovis ta, et oleks julgenud osa võtta. Aga tal polnud ühtki lähedast homoseksuaali, ühtegi, kelle õiguste eest ta seista oleks võinud, selle asemel seisis ta rongkäigutänava ääres, et väljendada oma hoiakut. Sisimas tervitas ta kõva häälega inimesi, kes söandasid välja näidata, kes nad tõeliselt olid.
Elsa ise enam ei teadnudki, kes ta oli. Ta tundis end nagu peata olevat – kord vabadust ihkava noore tütarlapsena ja siis abielu jooksul muutunud naisena.
Kui tal oleks vähemalt sõbratar, kellega saaks oma mõtteid jagada. Kui Lennart elas, ei hoolinud Elsa sellest, et tal polnud omi lähedasi sõpru. Kui nad kellegagi suhtlesid, siis olid need naabrid, üks vanapaar ja allpool tänaval üks noorpaar, kellel oli kaks väikest last, keda Elsa vahel hoidma pidi. Siis oli Elsa mõelnud, et see on heaks trenniks, kuni ta poeg Claes kunagi lapsed saab, aga nüüd, kui poeg lähenes viiekümnele, ei uskunud ta seda enam. Elsa polnud kunagi küsinud. Claes oli olnud abielus üle kümne aasta, aga ühtki lapselast polnud kuskilt tulemas näha.
Kui Elsa maja maha müüs, lõppes ka vanade naabritega suhtlemine. Esimesel aastal oli teda kutsutud mõnele grillipeole, kuna ta ju elas jalutuskäigu kaugusel, aga tundus nii kurb olla seal ilma Lennartita, et ta oli järgmiste kutsete eest vaid tänanud ning seejärel olid need lakanud. Paari aasta jooksul polnud ta neist midagi kuulnud ega andnud ka endast neile midagi teada. See oli nukravõitu, aga nüüd oli, nagu oli.
Elsa oli tundnud Sirit palju aastaid. Nad oli tuttavaks saanud juba nooruses. Siri oli kõike seda, mida Elsa polnud. Ta oli seltskondlik, võluv ja edukas vastassugupoole juures. Hoolimata sellest oli see tihti hoopis Elsa, kes meestega varajaste hommikutundideni istuma jäi. Mitte seepärast, et nad talle külge lõid, vaid seepärast, et Elsa oli soe ja arukas. Vähemalt iseloomustas Siri teda tollal nii. „Elsa, mitte sina ei peaks seal teistega rääkima. Ma ei saa aru, kuidas sa võid olla nii tasane ja rahulik! Ja kuidas sa nii palju tead?” oli Siri imestanud, kui nad veel noored olid ja ümber nimetissõrme roosat nätsu keerutasid. Elsa meelest polnud ta ei kindlameelne ega