mõttes kasvasid sõbrannad lahku, kui Elsa Lennartit kohtas, sest Siri oli mehest lahutatud ja Elsa sukeldus perekonnaellu. Aga nad andsid teineteisest ikka aeg-ajalt teada ja Siri oli olnud Elsale suureks toeks, kui Lennart suri. „Sa oled mind alati toetanud,” ütles Siri. „Nüüd saan ma lõpuks ometi samaga vastata.”
Siril oli kuldne süda, aga hoolimata sellest, et ta oli 67-aastane, tahtis ta läbi käia meestega, millest Elsa üldse huvitatud polnud. Selle asemel et tantsima minna, mida Siri alati ette pani, jõid nad kohvi. Siri paljusid lugusid oli lõbus kuulata. Elsa ei rääkinud suurt midagi, aga ta mõtles, et ühel ilusal päeval on temalgi lugusid, mida rääkida. Ent mitte veel. Ega ta poleks sellest hoolinud, kui keegi oleks naernud ta idee üle võõraste inimestega tutvust teha – teda lihtsalt ei huvitanud teiste arvamus sellest, mille üle tema pikalt mõelnud oli. Kõigepealt aga tahtis ta järele proovida, siis võis rääkida.
Tema ettevõtmised võivad probleeme valmistada ainult siis, kui ta jääks ära pikemaks ajaks. Ta oli selle üle palju mõelnud. Halvimal juhul võib ta helistada Claesile ja paluda tal tulla tema korterisse ning hoolitseda ta lillede eest ja postkasti tühjendada. Aga ainult halvimal juhul. Kõik arved maksis Elsa otsekorraldusega, ukse peal oli silt, et ta ei soovi mingit reklaami, ja ta oli öelnud majahoidjale, et kui ta mõnikord reisil on, võib ta vajaduse korral Elsa korterisse siseneda. Igaks juhuks oli ta jätnud Claesi telefoninumbri ja palus taevast, et kellelgi poleks tarvis talle helistada.
Kolm nädalat oli Elsa kodus, enne kui jälle saabus aeg Vasagatanile sõita.
Pärast veel kaht ebaõnnestunud katset, kus ta ühel juhul sattus Bandhagenisse ja teisel korral bussi, mis sõitis Västeråsi, tegi ta uue otsuse. Tal tuli lihtsalt loobuda oma otsusest järele minna kolmandale inimesele, kes mööda ülekäigurada Keskvaksali poole tulemas oli. Selle asemel võiks ta järgneda kolmandale isikule, kes Arlanda Expressile läheb.
Reisikohvrit enda järel vedades läks ta nii kiiresti, kui suutis, rongi poole. Õhinal tõttas ta automaadist piletit ostma. Kõik oli nii põnev, et pani põlved värisema. Pilet käes, kiirustas ta perroonide suunas. Esimene rada, teine ja kolmas. Ta loendas mõttes inimesi, enne kui vagunisse astus.
„On see siin vaba?” küsis Elsa ühe naise käest, enne kui tema vastu istus.
„Jaa, istuge,” ütles naine.
Elsa naeratas. „Kuhu te sõidate?”
„New Yorki.”
„Mis te räägite, mina samuti! Millal teie lennuk väljub?”
Elsal tuli Arlandas neli korda WC-s käia. Ameerika. Seekord ei tohi ta seda inimest, kellega ta koos minna mõtleb, silmist kaotada ja üks põhjus, miks ta kergendatult hingas, oli see, et väljavalitud naisel olid vaskpunased juuksed ja riided, milliseid võis sagedamini näha Indias kui Rootsis. Naise käevõrud kõlisesid valjult. Natuke nii, nagu käiks mägilehma järel, mõtles Elsa rahulolevalt, kui ta naise kannul värava poole kõndis.
New Yorgi lend oli kallis. Peaaegu kakskümmend tuhat. Oi! oli Elsa piletikassa ees öelnud. Talle anti teada, et tal on uskumatult vedanud, et ta pileti sai. Järgmisel korral peab kindlasti varem broneerima, ütles naine kassas ja naeratas sõbralikult, kui Elsa oma pileti kätte sai.
See maksis palju, aga kui Elsa tahtis olla koos selle rõõmsavärvilise naisega, polnud tal muud valikut. Ta pilgutas silmi, ulatas oma pangakaardi ja maksis sinna- ja tagasisõidu eest. Kojusõit nädala pärast. Kojusõidu pilet tuli ära broneerida, see oli kõige olulisem.
Lennuk oli suur, palju suurem kui see, millega ta Londonis käis. Et oma kohale jõuda, tuli tal äriklassist läbi minna. Vaieldamatult oli see kena, aga ta enda koht polnud ka kehv. Toolil lebasid tekk, padi ja paar kõrvaklappe. Elsa ei uskunud, et ta magada saab. Tunded vaheldusid totaalsest paanikast kergemate ärevushoogudeni. Mõelda, kui ta kunagi enam koju ei saa! Ta võidakse ära tappa, jahvatada hakklihaks ja visata Hudsoni jõkke! Teiselt poolt võib sellest tulla fantastiline reis. Kui see erksaid värve armastav naine oleks huvitatud vaatamisväärsustest, võibolla läheks Elsa isegi üles Empire State Buildingisse.
John F. Kennedy lennujaamas valitses kaos. Ilm oli vilets ja kuuldavasti tööjõupuuduse tõttu algasid järjekorrad kohe, kui nad lennukist välja astusid.
Elsa meelest oli see suurepärane. Nüüd võis ta seda punapäist naist silmas pidada ja end tema lähedusse hoida, naeratada tuttavlikult ja küsida, kus ta New Yorgis peatub. Ta kirus ennast, et polnud küsinud seda siis, kui oli huvi tundnud, kuhu naine sõidab. Teist korda tegi ta sama vea. Nüüdsest paneb ta kõik ühte lausesse.
Esimest korda elus Elsa trügis. Tahapoole. Imestades nägid tema kaasreisijad, kuidas Elsa astus kõrvale ja laskis teised inimesed endast mööda.
„Tere! Kas tunnete mu ära? Arlanda Ekspressist?” küsis ta naeratades.
Punasejuukseline naine vaatas talle otsa ja ta nägu lõi särama. „Muidugi. Te tulite ju samuti siia. Kas reis läks hästi?”
„Jah, läks küll. Toit polnud just kõige parem, aga muidu oli kõik hea. Ja teil?”
„Aitäh, magasin suurema osa reisist, nii et mina ei nurise millegi üle.” Naine silus oma juukseid, mis olid nüüd krunni keeratud. Elsa vaatas teda huviga. Tema polnud kunagi julgenud sedasi välja näha ja ta imetles naisi, kes julgesid. Tema enda juukseid võis kõige paremal juhul värvituteks nimetada. Ja samuti ta silmi. Needki olid värvitud. Kirjud, seisis passis, nagu ta hommikul näinud oli. Polnud neis ju mingit värvi. Elsa teadis, et ta oli ilmetu, samuti mõistis ta, et see oli valik, mille ta ise palju aastaid tagasi teinud oli. Nüüdsel ajal ei kasutanud ta isegi huulepulka. Ta tundis end klounina, kui ta nägu värvitud oli. Plass üldmulje käis küll, mis siis, et ta märkamatuks jäi.
Elsa köhatas. „Kus te siin peatute?” küsis ta nii ükskõikselt, kui suutis.
„Oh, mul on siin head sõbrad, ma elan nende juures. Aga teie?”
Elsa ei vastanud. Ta minestas.
6
Sam oli alati elanud Manhattanil ega kujutanud end ette elavat kusagil mujal. Polnud midagi paremat kui sügishommikuti New Yorgis kerget sörki teha. Ta mõte töötas trenni tehes kõige paremini ja tänane päev polnud mingi erand.
Päeva mõtteaineks oli elukoha valik Stockholmis. Alexander oli öelnud, et tal on ükskõik, kus õppimise ajal elada, kas ostetud korteris või üüritus.
„Sinule on sellised asjad tähtsad, isa. Mina vajan üht kirjutuslauda ja üht voodit, see on kõik.”
Sam sai aru, et ta hellitas oma poega. Vähestel üliõpilastel oli võimalik niimoodi valida nagu Alexanderil. Teisalt ei kasutanud poeg seda kurjasti, vastupidi, ta oli ikka veel ülikorralik ja hoolas poiss. Olgu mis on, see on kõige tähtsam, mõtles Sam. Väga paljud ta sõprade lapsed olid sattunud narkootikumide küüsi, mida tema kuidagi mõista ei suutnud. Aga Sam polnud ka ise kunagi marihuaanat proovinud, isegi mitte keskkoolis. See ei kuulunud tema huviorbiiti ja paistis, et Alexander oli samasugune.
Sami jooksutempo kiirenes ja ta mõtles, et temas ja ta pojas oli arvatavasti õige palju rootsi verd. Tal endal polnud mingit vajadust mässata, sest vastuhakuks polnud põhjust. Kuigi tema teismeiga möödus varastel seitsmekümnendatel, jagasid ta vanemad moodsaid kasvatuspõhimõtteid. Nad rääkisid oma pojaga ja kaasasid ta vanemate inimeste aruteludesse. Nad kuulasid poja arvamusi, ilma et oleksid neid kritiseerinud. Sam oli veendunud, et see oli ema teene. „Su ema on üks väga tark naine,” tavatses isa öelda.
Kohe,
