Surnu vees. Ann Granger

      „Ei. Wayne’il endal tuli pähe sinna minna,” ütles Beth.

      „Vihma tõttu on siin palju üleujutusi olnud. Ma arvan, et Wayne läks vaatama, kuidas lood on.”

      „Kas teie olete ka kirjanik?” küsis Jess Bethilt.

      Bethi õnnetule näole ilmus korraks kerge naeratus. „Ei, ei ole. Ma töötasin finantsalal, kui me Londonis elasime. Firma, kus ma töötasin, sattus raskustesse ja mina olin üks neist, kellel „lasti minna”.”

      Beth ei täpsustanud. Jess tajus, et tal on raske sellest võõraga rääkida. Õuest kostis rataste sahinat kruusal.

      Beth küsis vaikselt, lootusekübe hääles: „Kas nad viivad ta ära?”

      „Lõpuks muidugi,” selgitas Jess. „Kõigepealt on vaja ümbruskond hoolikalt läbi otsida, pildistada ja muud sellist. Tuleb järgida kindlaid reegleid. See kes tuli, võib olla arst.”

      „Arst?” Neil liigutas ennast nii äkitselt, et Jess võpatas. Neil hüppas toolilt korraks püsti ja lõi kätega vastu lauda. „Mille pagana pärast teil arsti vaja läheb? Tüdrukut ta ju enam päästa ei saa.”

      Beth asetas käe rahustavalt abikaasa õlale ja Neil vajus toolile tagasi.

      „See on formaalsus,” selgitas Jess. „Arst peab surma tõendama.”

      Neil Stewart tõusis sõnagi lausumata püsti ja kõndis köögist välja.

      „Palun tema pärast vabandust.” Beth vaatas Jessile silma. „Saage aru, Neil elab – ta elab oma peas. Ta saab kõigega hakkama, kui see on seotud tema raamatu süžeega.” Beth viipas jõe poole. „Tõeliste hädaolukordadega ta väga hästi toime ei tule.”

      Jess naeratas talle julgustavalt. „Katsume võimalikult vähe kära teha. Palun kõige selle pärast vabandust, selle segaduse pärast ja sellepärast, et peame teid küsitlema.”

      Beth vahtis põrandaplaate. „Sellest pole ju tegelikult midagi. Natuke pori köögipõrandal, mõned autojäljed aias … Ühe naise surmaga võrreldes on see tühiasi.”