maas. See tähendab, et keegi ei lähe majast välja ja urud varutakse kraami täis. Meie poekeses pole enam alkoholi ega šokolaadi lõhnagi. Rasked sõjamälestused, eks ole.
Tänase nooruse õnneks oleme meie vist viimased, kes sõja üle elasid, ja varsti saame vabaks igavestest heietustest, kuidas tulbisibulatest suppi tehti ja seitse tundi porgandite järele kõmbiti.
Kalu sai lõpuks surma seitse.
Eile kutsuti ka politsei. Kahel noorukesel politseinikul ei paistnud olevat õrna aimugi, mida peale hakata. Mitte jälgegi sellest innukusest, mida telerist näeb. Kõigepealt uurisid nad akvaariumi igast küljest. Nagu kaaluksid, kas peaks ehk elustamist proovima.
„Jaa, surnud mis surnud,” ütles üks.
„Tõenäoliselt koogist,” ütles teine.
Direktriss oli käskinud kalad tõendusmaterjalina vette hõljuma jätta. Võibolla oletas, et tuleb kohtuarst ka, ei või teada.
Politseinikud näisid aga igatahes nii kiiresti kui võimalik minema pääseda tahtvat. Direktriss nõudis küll valjuhäälselt põhjalikku uurimist, aga noorem politseinik ütles, et kõigepealt tuleb kuriteoavaldus teha.
„Kas nüüd kohe ei saaks?” Ei, ainult jaoskonnas või internetis.
„Ja mis me nüüd siis laipadega peale hakkame?” Politseinik soovitas prügikasti viskamist. „Aga mitte liiga kauaks. Või siis WC-sse.” Ja selle peale härrad lahkusidki: „Kena õhtut kõigile.” Proua Stelwagen jäi neile šokeeritult järele vaatama. „Skandaalne! Minu meelest täiesti skandaalne. Nii kodanikega ei käituta!”
Tore oli tema jõuetut kaeblemist kuulda. Tema kõikvõimsus ei ulatu õnneks selle maja seinte vahelt kaugemale.
Kolmapäev, 16. jaanuar
Evert käis külas. Et puhkeruumi vältida, tegime lohiseva jalutuskäigu lumes: viis minutit kõndimist, viis puhkust. Valik on vältimatu: rulaator, invaskuuter või invaauto Canta LX? Kolm seksikat varianti.
Nurga taga oleva keskkooli õuel lõi eelmisel nädalal üks 16-17-aastane noormees laineid tomatipunase Cantaga, mille ta ilmselgelt oli salaja vanaema tagant võtnud. Ta viis sellega klassi kaunimate tüdrukute koolikotid koju. Tüdrukud ise sõitsid rattaga järel. Ma pole veel näinud noorukeid, kes nalja pärast invaskuutrit või rulaatorit pruugiksid. Sellepärast on minu eelistuseks ilusti tuunitud Canta. Ja siis pandaks mind ühte patta nende uskumatult halbade juhtidega, kes selle plekist küpsisepurgiga ringi sõidavad.
Üsna hiljuti põrutas üks Canta pidurdamata kommipoodi sisse, peatudes kesk lagritsaribade ja kooreveniste segadikku. Kaks paksu prouat šokeeritult esiklaasi vastu kleebitud. Nende koerake oli end piduripedaali alla kerra tõmmanud. Fantaasia ikka tegelikkuse vastu ei saa.
Maja peal keerleb peaaegu iga vestlus lume või suure kalamõrva ümber. Vanakesed mõtlevad välja kõige imelisemaid vandenõuteooriaid ja mõned ei kohku tagasi aluseta kahtluste levitamisest: kaks majaelanikku olid proua Greetje D-d mõrva aegu kõnealuse akvaariumi juures koridoris näinud.
Et tema tuba just selle kolmanda korruse koridori peal asub ja et ta ilmselt akna kaudu sellesse ei pääseks, ei peetud mingiks argumendiks. Vaene Greetje, nii 40-kilone linnuluudega naine, kes alati pilgu ära pöörab ega kärbselegi liiga tee.
Direktriss kutsus pärast politseinike visiiti kokku teabekoosoleku, et „pingeid pisut maandada”. Ta teatas, et teise korruse toad vaadati „pro forma” põhjalikult läbi. Nagu võiks pahategija toas veel koogipuru vedeleda. Keegi ei küsinud, kas direktsioonil üldse on õigus tube läbi otsida. Ma ka mitte. Ma ei julgenud.
Kohvilaua ümber soovitati küll sosinal, et ka teiste korruste toad tuleks põhjalikult läbi otsida. Selle peale noogutati hoogsalt: „Tõepoolest.”
Neljapäev, 17. jaanuar
Lugesin oma eelmisi sissekandeid. Vahest olen siiani liiga sapine olnud. Siin on ju ka toredaid inimesi!
Kõigepealt muidugi minu sõber Evert. Ta elab meie asutuse korteritetiivas koos oma koeraga, vana, padulaisa, sõbraliku, väga intelligentse krantsiga, kelle nimi on Mohammed. Kui Evertile podagra häda teeb, käin mina Moga väljas. See ei ole minu tegevusraadiuse tõttu just väga ulatuslik käik, aga Mo tegevusraadius on veel väiksem. Ring ümber maja ja ongi kõik. Pisut piserdamist kümne puu vastu ja kord päevas muru peale julk, mille pean kilekotiga ära viima, sest mind piilutakse kümnete kardinate tagant. Kui peaksin julga sinna jätma, kus see väljutati, läheks võitluseks, kes saab mu peale esimesena kaevata.
Siis on veel Edward. Ta ei räägi palju. Pärast insulti on temast raske aru saada. Aga ta valib oma vaevu mõistetavad sõnad hoolikalt. Kui ta juba midagi ütleb, on teada, et tasub vaeva paar korda „Mis sa ütlesid?” küsida. Aega, mis ta kõnelemise arvelt kokku hoiab, kasutab ta teravmeelsete tähelepanekute tegemiseks.
Grietje: armas inimene, sõbralik ja kaastundlik, aga mitte pealetükkivalt.
Graeme, esialgse valiku viimane, paistab pealtnäha ebakindel ja introvertne, aga kui midagi ütleb, siis nii nagu asjad on, kuid mitte nii, et selle peale pahaseks saada.
Nende inimestega istun meelsasti koos kohvilauas. See on enam-vähem ise nii välja kujunenud. Sest miski nii lihtne kui kusagile istet võtmine käib rangete kirjutamata reeglite järgi. Igal on oma kindel koht; laua ääres, bingos, „muusika järgi liikumisel”, vaikusekeskuses. Kui tahad, et sind vihkama hakataks, istu kellegi koha peale. Ja jäägi istuma, kui ka eakas jõnglane sinu ette seisma tuleb ja ütleb: „Mina istun siin.”
„No ma ei tea, minu arust te seisate. Lausa minu nina all.”
Kui juba enne tühja toolini jõudmist ei kuule „Seal istub ju proua See-ja-see!”. Mille peale siin kohe vabandust palutakse ja edasi tosserdatakse. Kui ometi peaks istuma. Ja ütlema, tühjadele toolidele osutades: „Aga istugu siis täna kusagile mujale, või käigu põrgu.”
Reede, 18. jaanuar
Juhtkond on andnud kolmeks päevaks liikumishoiatuse. Puusaluumurrud varitsevad nurga taga. Õhkkonda see just paremaks ei muuda. Mitte et vanainimesed pidevalt liikvel oleksid, kui libe ei ole, aga ikkagi, enamikul on ikka tavaks kord päevas poes või postkasti juures või pargis käia. Ja kui midagi ei lubata, on soov seda teha üha suurem. Vanakesed istuvad akende juures ja vaatavad lund, mis ei taha kuidagi ära sulada. Ja kaebavad omavalitsuse üle, et see hoiab autoteed puhtad, aga kõnni- ja rattateedele jätab pruuni löga alles. Ja neil on tegelikult õigus.
Personal on majaesise lumevabaks teinud, et saaksime takistamatult peauksest Connexxioni bussi peale minna. Aga piinav teadmatus, mis ootab ees siis, kui bussist jälle välja peab astuma, paneb inimesed otsustama parem mitte välja minnagi. Hirm on sage nõuandja.
Torm kalade ümber on pisut vaibunud. Oli vaja oodata, kuni miski tähelepanu kõrvale juhib. Nüüd on näiteks peale lume veel kuulujutt, et linnaosavalitsus tõstab parkimistasusid. Vanainimesed kardavad, et lapsed, kes peavad automaati ühe euro rohkem toppima, ei tule enam nii sageli külla. Lapsi, kes ühe näljase euro pärast veel harvemini nägu näitavad, ei tahaks ma külas nähagi. Kui ma selle väite üsna ettevaatlikus sõnastuses kohvilauas välja käisin, öeldi vastu, et mis mul viga rääkida, kui lapsi pole ja külalisi ka õigupoolest kunagi ei käi.
Oma tõetera selles on. Peaaegu kõigi inimeste nimede taga minu sünnipäevade kalendris on rist. Kahe ristita inimese kohta ma ei tea, kas nad veel elus on.
