on kaks korda pealiskaudselt remonti tehtud, aga liiga väike on see endiselt. Sellise rattaliste armaadaga ei osanud ju keegi arvestada. Lifti mahub ainult kaks invaskuutrit või neli rulaatorit korraga. Kuni need kõik sisse ja välja liigutatud saavad, on juba veerand tundi läinud. Ja see kannatamatu jalgadesse sõitmine. Ja see otse lifti ette seisma jäämine, kui inimesed sellest veel välja pole tulnud. Direktriss on lahendusena ühe lifti ainult personalile reserveerinud. Teiste liftide järjekorrad pikenesid seetõttu veelgi. Tuleb üha varem toast välja tulla, et õigeks ajaks soovitud kohta jõuda. Varsti peaks hakkama liiklusinfot edastama. Üsna hiljuti käisin veel trepist, aga enam ei jaksa, nii et sunniviisil seisan nüüd ka mina regulaarselt ummikus.
Kui siin kunagi suurem tulekahju peaks puhkema, tuhastataks kõik elanikud korraga. Ainult personal saaks turvaliselt välja.
Kolmapäev, 23. jaanuar
Küsisin arstilt kord kergel toonil, kas oleks ehk saadaval mõni neist tablettidest, mis kõigile piinadele lõpu teeb. Tema tegi näo, nagu ei mõistaks mind: „Sellist ravimit kahjuks pole.” Ma ei julgenud edasi uurida.
Muide leidis ta, et mu hädade nimekiri on muljetavaldav: tilgad püksis, valu jalgades, pearinglus, kühmud, ekseem. Ainult teha ei saanud ta selle kõige vastu suurt midagi. Natuke kätt hoida ja poputada, tabletike sinna, salvike tänna. Ta leidis isegi midagi uut: kõrge vererõhk. Seda mul enne ei olnud. Saan ka selle vastu nüüd tablette.
Vanim elanik proua de Gans on surnud. Oli juba aastaid dementne nagu kuldkala ja teda tuli tooli külge siduda, sest ta kippus ümber kukkuma, aga ikkagi, hip-hip-hurraa, 98 aastat elatud. Jõudis napilt esimese ilmasõjagi ära näha.
Kolm kuud tagasi käis linnavolinik talle sünnipäevaks torti toomas, sest proua oli linnaosa vanim elanik. Linnaosalehe fotograafi jaoks oli ta ilusti laua taha sätitud, aga ühel tähelepanematuse hetkel kukkus ta nägupidi vahukoore sisse. Imeline foto tuli välja. Kahjuks ei lubanud direktriss seda mingil tingimusel lehte panna. Linnavolinik, kes end meelsasti lehes näeb, laskis uue tordi tuua, aga selleks ajaks oli proua de Gans juba magama jäänud ja üles äratada teda ei õnnestunud.
Ja nüüd ei ärata teda enam keegi üles. Vahe surmaeelse ja – järgse olukorra vahel polegi teab mis suur.
Ma arvan, et ei lähe tema ärasaatmisele. Mulle sellised sündmused eriti ei meeldi.
Neljapäev, 24. jaanuar
Meeleolu majas ei parane. Lumi on nädal otsa maas olnud ja puhub lõikav idatuul. Seega jäävad kõik tuppa selle üle nurisema, et välja ei saa. Väikesed igapäevased jalutus- ja poekäigud on tegevus, mille ümber elu tavaliselt keerleb. Kui need ära jäävad, on veelgi rohkem aega teisi uurida. Päev tuleb ju millegagi sisustada.
Tahtsin eile siiski nina värske õhu kätte pista ja läksin istusin pingile peaukse kõrval. Mõne minuti pärast tuli portjee ja andis mõista, et nii see asi ei lähe. Sinine vanur ukse kõrval pole just hea reklaam. „Te võite ju aknast ka välja vaadata.”
Porisesin veel: „Nina tahaks ka välja pista.”
„Lilla nina, härra Groen, nina on teil juba lilla.”
Härra Hoogdalen on juba paar kuud invaskuutriga sõitnud. Kolme päeva eest viis ta automehaanikust poeg selle töö juurde ja täna hommikul tõi tagasi. Üleni tuunitult. Spoilerid, ekstra laiad rehvid, naviseade, signaal, kõlaritega helisüsteem ja kirsina tordil airbag. Kõik täiesti ebavajalikud, aga sellegipoolest ju mitte vähem ilusad. Uhke nagu paabulind, sõitis Hoogdalen oma skuuter-Lamborghiniga maja pidi ringi. Loomulikult kõlasid hapud kommentaarid, aga õnneks pälvis ta ka imetlust. Nii peabki: ela edasi ja just nii, nagu sulle meeldib.
Pärast lauljat Mamaloed, keda siin majas sügavalt leinati, on selle aasta teine tuntud hollandlane ära surnud: Ellen Blazer, „kuulus” telerežissöör, kes ka saatejuht Sonja Barendiga koostööd teinud. Üks vähestest meie vippidest, keda ainult nime poolest teati. „Kuidas ta õigupoolest välja nägi?” küsis keegi eile õhtul kohvilauas. Keegi ei teadnud. Sellepeale sai ka kogu lahkus otsa. Võibolla olekski nii kõige parem kuulus olla, kui ainult sõbrad ja tuttavad teavad, et see sina oled.
Täna oli lehes Ellenist lugu. Kelle nekroloogid lehtedel küll kõik valmis võivad olla? Kui ma mõnda ajalehte helistaksin, kas nad vastaksid? Või kui näiteks Nelson Mandela paluks korra oma nekroloogi näha ja sooviks siin-seal üht-teist parandada, siis kas talle tuldaks vastu?
Reede, 25. jaanuar
Jõudsin päris kaugele, enne kui saatuselöök mind tabas. Ehmatasin mopeedist, mis mind peaaegu kõnniteelt välja oleks tõrjunud, ja järgmisel hetkel lamasin täies pikkuses maas.
Sellistel puhkudel on mul refleks „Tee nägu, nagu midagi poleks juhtunud”, ja see refleks töötas suurepäraselt. Kobistasin end püsti, pühkisin lume jopelt ja vaatasin, ega keegi ei näinud. Õnneks mitte, sain probleemideta koju tagasi kõndida. Kui portjeed tervitasin, küsis see suurte silmadega: „Mis teiega juhtus?”
„Ei midagi erilist, libisesin natuke.”
„Ei midagi erilist? Endal pea üleni verine.”
Katsusin käega seda kohta peas, millele ta osutas, ja seal oli tõesti midagi kleepuvat. Kutsuti õde, kes hakkas kohe õmblustest rääkima, nii et lõpuks istusin poolteist tundi EMOs ja nüüd proovin oma valge turbaniga pead nii vähe kui võimalik toast välja pista, et kogu seda moraalilugemist vältida.
„Kas on väga valus?” Sellega tavaliselt alustatakse, aga varem või hiljem järgneb sellele „Ega libedaga ei tohigi tänavale minna”. See ajab mu pea veel kõige rohkem valutama.
„Valge kaabu sobib sulle nii hästi,” tuli Evert soola haavadele puistama. Kui tänavapuhastajatel soolast puudu peaks tulema, siis Evertil on kõvad isiklikud varud.
Karistuseks tegin talle males tuupi. Enamasti valin mõne leebe lõppmängu, et kord võidaks üks, kord teine, aga nüüd oli tal veerand tunniga matt käes.
„Pauk tegi sulle ainult head,” nentis ta. „Vähemalt mis malesse puutub.”
Ütlesin, et loodetavasti läheb homme piljardis ka paremini.
„Aga mälu on sul kannatada saanud, Henk, sest piljard on alles kolme päeva pärast.”
Tal oli õigus. Hull lugu, et ma nii mööda panin.
Laupäev, 26. jaanuar
Kuu viimane laupäev: bingoõhtu. Hasartmängusõltuvuses vanurid võitlevad kirsikommide karbi nimel. Elanike komitee esimees ise loeb numbrid ette. Katsugu keegi vahele rääkida. Kui kõlab „44”, ütleb proua Slothouwer raudkindlalt „näljatalv”, ja kogu saal vaatab teda nördinult.
Vahepeal soovis üks rühm bingot kolmapäevale tõsta, sest laupäeval on paljudel pereliikmed külas. See polnud küll tõsi. Tegelik põhjus oli ilmselt laupäevane teleprogramm. Kolmapäevaõhtune lauluklubi protestis kohe ja pakkus esmaspäeva, millest jälle piljardiklubi midagi kuulda ei tahtnud. Nende meelest oli reede palju sobivam. See ettepanek põrkas „vahvalt liikuvate vanainimeste” jõulisele vastupanule, kes oleks pärast lõunast võimlemist liiga väsinud, et õhtul veel bingotada.
Kui pärast kolme koosolekut ikka veel otsusele polnud jõutud, otsustas meie isiklik Saalomon proua Stelwagen, et esialgu jääb kõik nagu vanasti. Komitee liikmete suhted on seejärel põhjalikult sassis. Ihutakse nuge.
Kooli-
