viisakuse pärast külastatavad välja arvata.
Laupäev, 19. jaanuar
Reede on „Vanainimesed vahvalt liikuma”-päev. Siis tuterdavad eakad tibukesed kõige kummalisemates spordiriietes koridore mööda „võimlemissaali”. Daamidel enam suuremat häbitunnet säilinud ei ole ja vaatepilt ei ole kaunite killast. Roosad retuusid kas kõhnade kondiste või vastupidi, paksude ja lödisevate reite otsa tõmmatud, kitsad pluusid katmas midagi, mis kunagi olid rinnad. Allakäik on eksponeeritud. Mind kui vanemat meesterahvast see just väga vahvalt liikuma ei pane.
Tegevuspaik: vähe kasutatav koosolekuruum, kus lauad on seina äärde lükatud ja toolid ringi asetatud. Liikumine leiab nimelt aset istudes, et mitte ratastoolis olijate tundeid riivata. Rõõmsa muusika taktis heilutatakse pisut käsi ja jalgu. Ja oiatakse. Ja antakse valjuhäälselt teada hädadest, mis mõnd harjutust takistavad: „Seda mina teha ei saa, stoomi pärast.”
Seejärel on pallimäng. Peab mainima, et pall just väga palju ei liigu. Pigem pingutatakse häälepaelu, et teistele nende kõige lihtsamates sooritustes kaasa elada. Nagu ema plaksutab põnnile, kes kahekümnendal katsel palli kinni püüab: „Jaaa, tubli! Oi kui äge!”
Õhkkond oli sportlik, ütleme siis nii.
Tõepoolest, eile võtsin minagi vahvast-liikumisest-vanadele esimest korda osa. Ja viimast. Kui tegevusjuht „Ütle lihtsalt Tine” mulle pärast tungivalt südamele pani järgmine kord taas tulla, teatasin kohe, et see oli mu ainus etteaste.
„Oi, ja miks küll?” küsis ta kahtlustavalt.
„Kuna ma seetõttu, et mind nii palju naiseilu ümbritseb, üldse liikumisele keskenduda ei saa. Olen üleni krampis.” Ütlesin seda täiesti mõtlematult. Alles seejärel hakkasin õhetama. Veel enam kui võimlemise peale.
Ma ju ütlesin peaaegu välja, mida arvan. Teen võimsaid edusamme. Võibolla on asi selles päevikus siin.
Tine seisis, inetud hambad õieli. Sarkasm oli olnud ilmne, aga mitte nii palju, et ta oleks midagi öelda saanud, kui kõik üleslöödud vanad eputised olid kuuldekaugusel. Need peavad end ju enamasti veel „täitsa atraktiivseks”. Vanadusega kaob eneseteadlikkus kiiresti. Nagu see lastel, vastupidi, aastate jooksul järjest kasvab.
Pühapäev, 20. jaanuar
Meie, vanurid, polegi kriisi ohvriks langenud. Tähtsa instituudi arvestuste kohaselt hakkab ainult vanaduspensionist elav inimene kuus 2 (kaks!) eurot rohkem saama. Nii et Henk Krol oma parteiga 50PLUS külvas asjata paanikat. See partei võitis meie majas möödunudsügisestel valimistel pika puuga. Kui nii paljud meie elanikest homode peale viltu ei vaataks, oleks Henk veel rohkem hääli saanud. Samas hääletas härra Hagedoorn tema poolt vaid seetõttu, et pidas teda jalgpallur Ruud Kroli vennaks. Seesama Hagedoorn uuris meilt kunagi sedagi, kas kunagine Jaapani peaminister Naoto Kan on koomik Wim Kani sugulane.
Suurte pensionilisadega inimesed ja eelpensionile jääjad saavad edaspidi vähem raha, aga seda on ikka rohkem kui teistel. Eelpensionäre meil siin muide polegi.
Hämmastav, kui kokkuhoidlikud siinsed asukad on. Isegi vanaduspensionist hoitakse tublisti kokku, jumal teab küll, mille jaoks.
Eelmisel aastal sattus mitu loto miljonivõitu vanadekodusse. Terve hulk võitjaid olid surmani õnnetud, mida selle rahaga peale hakata.
Ma ise hoolitsen selle eest, et surres kõvasti võlgu olla.
Detsembris bingos võidetud Maria-kalendri abil arvutasin välja, et päike tõusis lühima päeva, 21. detsembriga võrreldes nüüd, kuu aja pärast, 11 minutit varem ja loojus 37 minutit hiljem. Veider, mis.
Mul on nimelt kõht kinni ja Maria-kalender ripub WC-s. Selles on piiblitekste, aga ka retsepte, aforisme ja nalju. Homme, 21. jaanuaril on püha Agnese, neitsi ja märtri päev, kes suri aastal 304. Olgu see teile teadmiseks.
Jälle löödi ajalehes lärmi selle vaimse puudega nooruki pärast, kes oli hooldekodus seina külge seotud. Et miks ei teatatud; ma arvan, et ta märatseb järjekindlalt. Meil dementsete osakonnas lebavad aga vanakesed, kes vaevu püsti püsivad, löömisest rääkimata, aheldatult nagu põgenemiskunstnikud, kes on oma trikid ära unustanud. Astuge julgelt läbi, paparatsod.
Esmaspäev, 21. jaanuar
Täna oleks mu tütar 56-aastaseks saanud. Proovin ette kujutada, kuidas ta nüüd võiks välja näha. Stoppkaadril on ta läbimärg nelja-aastane tüdrukuke, lõdvalt naabrimehe kätel rippumas. Vaatasin neid tulemas ja need sekundid tundusid lõputult kestvat.
Alles viisteist või kakskümmend aastat hiljem tuli päev, kui ma sellele ei mõelnud.
Keegi välja ei pääse: lumetorm!
Veel halbu uudiseid: Duikeril on diabeet. D ja d, algriim.
See on tal juba tükk aega olnud. Evert ei pea just eriti täpselt arsti ettekirjutustest kinni ja assistent andis talle sellest ettevaatlikult teada.
„Jah, härra Duiker, kui te jätkuvalt joote ja ebatervislikult toitute ja suitsetate, siis ei saa ma teie heaks just palju teha.”
„Need on aga juhtumisi enam-vähem ainsad asjad, mis elu veel heaks teevad, tüdruk.”
„Mina pole teile mingi tüdruk.”
„Ja minu arst ka mitte, proua assistent.”
Natuke ta ikka kardab ka, Evert. Ta oli varem naabruskonna baari püsikunde, kus tal oli üks paks suhkruhaige sõber, kes „tavalistel” õhtutel 25 õllekest ära jõi. Kodus võttis veel paar viskilonksukest. Ta kasutas alati vähendussõnu, et asi süütumalt kõlaks.
Ühel päeval muutus sõbra varvas mustaks. See tuli maha võtta. Seejärel veel mõned varbad. Siis labajalg, siis säär. Kõik, mis mustaks läks, saeti haiglas maha. Teda tunti seal hästi. Ta oli tore sell, kes ei suutnud joomist ja suitsetamist jätta. Mõnda aega käis ta proteesiga veel baaris, kuni sattus ratastooli ja enam tulla ei saanud. Kahe kuu pärast oli ta surnud.
Everti õudusunenägu: aegamisi mustaks muutuvad jäsemed ning arstide ja õdede kätte sattumine.
Homme kirjutan jälle rõõmsatest asjadest.
Teisipäev, 22. jaanuar
Jälle kära tasulise parkimise pärast. Alati halvatujuline härra Kuiper oli esitanud elanike komiteele ettepaneku maja sees tasuline parkimine sisse viia.
Keegi ei kõnni ju enam lihtsalt kepi toel. Selle asemel lükkab enamik enda ees neljarattalist käsipiduriga käru, millel on poekorv küljes. Kui ära väsid, saab käru peal istuda. Väiksem hulk inimesi sõidab ringi invaskuutriga, ka majas sees. Selline sõiduriist võtab päris palju ruumi. Tundub, et need muutuvad järjest suuremaks. See on staatusesümbol.
Direktsioon kardab ummikuid ning palus rulaatoreid ja invaskuutreid majas võimalikult vähe kasutada. Sellega aga astus ta santide niigi valutavatele varvastele. Aga kui Kuiper ette pani, et nagu Amsterdami linnas tuleks probleem lahendada tasulise parkimise sisseviimisega, võttis asi alles õiged tuurid üles. Ega Kuiperil muidugi peas kõik korras ei ole.
Meie maja on ehitatud millalgi kuuekümnendate lõpus, kui lastel oli liiga palju tegemist, et vanu vanemaid enda juures kodus hoida. Või polnud neil selleks lihtsalt tahtmist, ja mina olen küll viimane,
