asi?” küsis Katie, sest tal oli jutujärg käest kadunud, kui see oli tal üldse kunagi käes olnud. „Mis asi?”
Aga muusika neelas nad endasse ja siis tõi keegi lagedale kandikutäie leegitsevaid napse.
Hiljem avastas naine end Ericuga tantsimast (nad polnud seda enam aastaid teinud, viimati siis, kui nad ühel õhtul pärast TOPS-i
võistlust hotelli baari hiilisid, samal ajal kui Devon ja Drew üles magama jäid, ja lounge ’i laulja mingil seletamatul põhjusel „Smells Like Teen Spiritit” ümises).
Eric oli suurepärane tantsija ning meistrivõistlused ja vana armas laternatega söögisaal tegid teda elavamaks: tema naeratuse, tema sõrmed, mis nõnda õrnalt ringi liikusid, tema käsivarre, mis Katiet nõnda tugevalt haaras, ja eks jäänud ju kõik saalis viibijad neid vaatama?
Naise rummisesse pähe turgatas mõte: ta pole mind kunagi rohkem armastanud kui nüüd. Devoni pärast. Devoni pärast. Veel üks asi, mida ma Devonile võlgnen.
Aga siis vahetasid nad partnereid ja Molly, kes hiljem vales autos ära vajus, vingerdas ligi, püüdis Ericu kinni, ja Katie, kes oli juba niigi väsinud, komberdas tualeti poole, otsides pilguga Devonit või Drew’d.
Kui ta tagasi tuli, keerutas treener T. oma abikaasat Tinat, kelle laitmatult valgel särgil oli Maraschino likööri plekk.
Ja siis jõudis kohale veel üks särav paar: treeneri õetütar Hailey, kes vedas kättpidi järel oma poissi Ryan Becki, mõlemad pruuniks päevitunud ja õndsalt armunud.
See kild osutus pärast kõige olulisemaks, mitu kuud hiljem, kui Ryanit enam ei olnud. Katie meenutas tagantjärele nende saabumist ja pani endamisi imeks, kuidas ta seda kõike ette ei näinud. Aga kes nägi tol õhtul üldse midagi peale nende sillerdava ilu?
Hailey, andekas juunioride võimlemistreener, blond ja suursugune, 170 sentimeetri pikkune mastimänd, keda tema kaheksa- ja üheksa-aastased hirmsasti armastasid ( Anna põlvedele musi, kullake! ütles ta neile ikka, kui nad toenghööri taha tegid) ja praegu nurgast vahtisid, jõllitades kiitsaka naise ilu, otsekui oleks see järgmine saavutus, mille poole püüelda – siis, kui salto ette on omandatud, aga salto taha sirutatult veel ei ole.
Ja Ryan, kelle saabudes muutusid kõik tüdrukud palavikuliselt sosistavateks satelliitideks.
„Ainuke, kes on siin sinu abikaasast kenam,” naeris Becca Plonski.
Ja korraga ilmus jälle välja Molly Chu.
Katie ei uskunud oma silmi, kui nägi teda tootemisammast õhku loopimas, justkui oleks see sau ja justkui oleks tema endiselt Shelby Westi keskkooli sauakeerutamistäht.
Ohoo , mõtles Katie, ja ongi nagu tuuleratas.
Muusika läks aina valjemaks, Forbidden Tiki esitusloend aina ketras ning Greg Siefert ajas Katiele keelt kõrva, hoides ühes käes Blue Hawaiiani kokteiliklaasi, otsides teise käega naise kätt ning jutustades talle samal ajal, kuidas Eric oli parklas mingi mehe peale karjunud.
„Ei no tore lugu, tore lugu. Seesama tüüp, kes meie Devoni kohta roppusi rääkis. Ja Eric tegi talle säru. Pagana vahva oli vaadata.”
…Aga Katie oli purjus ja see ei jõudnud talle kohale, muusika oli nii vali, et tuletas talle meelde aega, mil ta valju muusika järele pakilist vajadust tundis, see tunne haaras ta üleni endasse, ja enne, kui ta arugi sai, oli ta juba tagasi punšikausi juures ning Greg tantsis tedretähnilise ja ulja Haileyga limbot.
Siis juhtus see, mis tundus tol hetkel täiesti tühine. Mitu kuud hiljem, kui Ryanit enam ei olnud, muutus toimunu tähendus justkui võluväel, iga kord, kui Katie sellele mõtles.
Tumedapäine ja naerusuine Ryan võttis Katiel käest kinni, keerutas teda üks, kaks, kolm tiiru ringi, võimsa ballaadi saatel, mida naine oma neljateistkümnendast eluaastast mäletas – kunstitunnis armumine, kohmakas kabistamine tööõpetuse klassi taga, seejärel uus tüdruk ja südamevalu.
Ent juba haaraski Hailey noormehe endale tagasi, pilgutades silma, milles oli selline helk, nagu tahaks ta öelda: ära mitte proovigi, ta on minu jagu!
Mingil hetkel kadus Devon tal käest, aga siis leidis ta hoopis Ericu, kes ajas jahedas laadimisväravas Gwen Weaveriga juttu; nad tegid kahepeale ühte näpatud suitsu ja naersid nii, nagu oleksid nad mitu tundi järjest karjunud.
Tuli välja, et kõik suitsetasid. Katie tabas isegi Ryani sellelt, et too koridoris salamisi ühe mahvi tõmbas, tagauks lahti, nii et külm õhk kananaha ihule ajas.
Ryan, kes lõhnas seebi järele ning kel olid täkitud ja kriimustatud kokakäed.
Ja Katie sattus kellegagi millestki pikalt juttu rääkima, kuid talle jäi vestlusest meelde ainult see, mis tunne oli seista seljaga vastu kleepuvat ananassikriimu seina.
Lõpuks tantsisid nad Ericuga veel viimase tantsu, enne kui pidu laiali vajus, ja tema tundis küünlavaha ja tosina parfüümi lõhna, kui end mehe särgi vastu surus; Eric tögas teda sellepärast, et tal oli rind kookosekoorekiududest karvane, kuna ta oli tantsinud Greg Siefertiga või Bobbyga või Ryaniga, kellele oli seejärel tehtud ülesandeks valmistada mingeid Mammatinisid ja neid kõigile daamidele kandikult pakkuda.
„Ta on ise üks paras Mammatini,” sosistas Kirsten Siefert peaaegu käsi hõõrudes.
Lömmis kokteilipäevavarjud kogunesid aknalaudadele, kortsus le i ’d kuhjusid nurkadesse nagu paraadi jäänused, jäid jalgu kinni, kontsad olid liiga kõrged, liiga peenikesed, ja Katie leidis Devoni tualetist, kus tüdruk parajasti nägu pesi, küürides esinemismeiki maha.
Tütre pilk oli kummaliselt tühi, kui ta ema poole vaatas.
Hetkeks imestas Katie selle üle, aga hetk möödus ja siis tuli jälle tantsida ja jälle punšikausi juures käia ning järgmisel hommikul jäi tal üle ainult mõistatada, kas ta oli öösel vahepeal õues käinud, sest ta leidis varvaste vahelt rohuliblesid ja päka alt kuivanud mulda.
Koju sõites kattis Devon pea kinni ega rääkinud sõnagi ning nad arvasid, et küllap oli tüdruk võtnud rohkem kui ühe klaasi punši, aga jätsid asja sinnapaika.
Ja Drew, kes oli end kurguauguni kookosekooki täis puginud, oksendas Katiele pihku.
Kuid sellest polnud lugu, kõik tundus imetore ning tema ja Eric lagistasid muudkui naerda.
Magamistoas kõrgus Eric tema kohal, nägu pimeduses varjatud.
„Oot-oot,” küsis Katie, kuna talle tuli meelde, mida Greg oli seletanud, „kas sul läks pärast võistlust tolle isaga ütlemiseks? Selle väärakaga, kes Devonit sõimas? Seal parklas, kas sa…”
„Kes sulle seda rääkis?” küsis mees naerdes, haakis talle käed jalgade ümber, paiskas ta voodile selili. See tuletas naisele meelde nende esimest kohtumist, seda, kuidas nad naersid. Katie müüs talle tookord Kiwanise laadal suhkruvatti.
See oli enam kui kuusteist aastat tagasi ja nüüd ei näinud nad teineteist vahel päevade kaupa, ainult hilisõhtuti ja koidueelse aja sinistel tundidel. Kõige põhjalikumalt tundsid nad teineteist ihusoojade linade ja poolunemäsu kaudu.
Võiks arvata, et see saab abielule saatuslikuks, ent siin on oma konks. Kujuta ette, et sinu abikaasa jääb sulle igavesti veidike võõraks, tema keha ei saa sulle
