nii juhtuski, et nad istusid sel õhtul treener T. luksuslikus kodus luksusliku söögitoalaua taga, treener tõi lagedale suure esitlustahvli ning näitas Katiele ja Ericule voodiagrammi, mis oli täis tipitud neoonvärvilisi nooli, vildikaga sirgeldatud piltkirja. Joonise pealkiri oli „Rada”.
„Mu sõbrad, praegu on otsustamise koht,” ütles mees, vahtides oma pidevalt punetavate silmadega nende poole. „Olete valmis?”
„Oleme,” kostis Eric.
„Jah,” vastas Katie. „Milleks valmis?”
Teddy naeris rõõmsameelselt ja siis naersid kõik kooris. Seejärel pööras treener tahvlipaberi Katie suunas, tegi vildikaga mustkunstnikuliku käeviipe ja hakkas seletama.
„Devonist saab kohe-kohe kümnenda taseme võimleja,” ütles ta. „See on kõrgeim tase.”
„Ja ta võib kümnendal tasemel tippu jõuda,” ütles treener kergelt õlgu kehitades. „Ja enda üle uhke olla. Võistelda riigisisestel suurüritustel. Meelitada ligi kolledžistipendiumi pakkujaid.”
Ta vaatas neid oma alailma punetava näo ja niiskete verekoerasilmadega.
„Aga ta võib ka valida teise, kitsa tee. Raske tee. Selle, mis on mõeldud tõesti väga vähestele. Eliidi tee.”
E-liit. Võimlas muust ei räägitudki. Eliit-eliit-eliit. Pidev nurrumine keele all. Helisev l, järsk t.
„Eliiti astumine tähendab üleminekut riigisisestelt võistlustelt rahvusvahelistele võistlustele,” ütles Teddy. „Kui see on soovitud siht, siis peab ta eliidi võimlejaks kvalifitseeruma. Kõigepealt juunioreliiti, ja selleks pole ta veel kaugeltki valmis. Mina seaksin sihi kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks. Ja seejärel seenioreliiti, kui ta kuusteist täis saab.”
Kõik kolm jäid korraks vait. Eric vaatas Katiele otsa, too vaatas mehele vastu, üritades naeratust tagasi hoida.
„Eliidikarjäär kestab maksimaalselt viis-kuus aastat. Aga igal aastal võistlevad sada kuni sada kakskümmend eliidi liiget rahvuskoondise kohtadele. Rahvuskoondisest edasi on ainult üks samm…”
Teddy tegi korraks pausi ning jäi vaatama, kuidas hetk Katiele ja Ericule mõjub.
Seejärel joonis ta kõige jämedama markeriga alla sõna „olümpiakoondis”, tõmbas sellele ringi ümber ja joonistas tähe ka juurde.
Sõnad ise olid nagu võlukunst, nagu loits.
Katie otsis kobamisi Ericu käsivart ja tõmbus siis häbelikult tagasi.
Ent Eric haaras naisel käest kinni, surus selle oma pihku. Ja Katie tundis mehes vibreerivat energiat nagu siis, kui nad vahel koos võistlusi vaatasid, külg külje kõrval prigisemas, mõlemad niivõrd särtsu täis.
„Kui jumal annab, jõuab Devon maailmameistrivõistluste koondisse. Ja iga nelja aasta järel,” ütles ta (ning Katie mäletamist mööda hoidsid nad kõik hinge kinni), „tuleb tõrvik.”
Eric hingas välja, vaatas alla vaibale. „Nii et,” ütles ta, „sa näed seda?”
Teddy noogutas aeglaselt.
„Aga teil tuleb pühenduda. Teil mõlemal.” Treener jäi korraks vait. „Selle jaoks on vaja perekonda. Ja tegusid. Devonil tuleb vähemalt kolmkümmend tundi nädalas trenni teha, võib-olla rohkemgi. Me peame ta kätte saama enne, kui ta muutub.”
„Muutub?” küsis Katie.
„Muutub,” kostis treener ja noogutas jälle, seekord süngelt. Ja lülitas siis ühe ropsuga naeratuse sisse. „Nad kõik muutuvad. Neist saavad naised. Võrratud naised.”
„Noh, sellele ei saa ju kätt ette panna,” ütles Katie samuti naeratades.
„Ei,” vastas Teddy ja pahvatas äkki väga valjusti naerma. „Muidugi mitte!”
Ja läkski nii, nagu ta ütles. Just nii, nagu „Rada” ennustas.
Kõigepealt tuli pidev konti murdev töö, veel rohkem viietunniseid trenne, veel rohkem võistlusi, lõputu hulk sõrmenihestusi ja pihumarrastusi ja kaks päevinäinud autot, millel olid kummid ribadeks ja uksed mõlkis, Eric oli pool aega töökojas, võlga tiksus pidevalt juurde ning võimlamaksuks kulus peaaegu sama palju kui ühele kahest hüpoteeklaenust.
Aga tulemus saabus. Kevadel jõudis Devon 10. tasemele. Koos kõigest üheksakümne viie oma osariigi tüdrukuga.
„Kes teab, kui kaugele me nüüd jõuda võime!” ütles treener Teddy, vaadates, kuidas Devon lendtireli ja salto tegi ja korrektselt püsima jäi.
Kui tüdruk paar kuud hiljem päikeselises Orlandos 10. taseme juunioride riiklikel võistlustel poomil ja rööbaspuudel kuuendaks tuli, oli ta oma koduosariigi 10. taseme tüdrukutest esimene.
„Meie elu kõige vahvam päev,” ütles Devon ja kõik naersid meie üle, ehkki see oli ju tõsi.
„Täht on sündinud,” kuulutas näost särav treener T. end kandadel kõigutades, käes kohalikus ajalehes ilmunud silmipimestav foto Devonist, kes seisis stoiliselt ja suursuguselt oma lumivalges trikoos, tumedad silmad, Ericu silmad, peas. Foto kõrval ilmus särtsakas intervjuu treener T. – ga ning järgmisel päeval oli BelStarsis uustulnukate uputus ja rahakassa aina paisus.
„Nüüd ei suuda enam miski teda peatada,” kinnitas treener T. Katiele ja Ericule Devoni auks korraldatud õhtusöögil linna parimas restoranis Shell Shuckers.
Nad olid kinni pannud kõige suurema laua: kõik neli Knoxi, sealhulgas lasteaialaps Drew, kelle peanupp oli väiksem kui krevetikokteili kauss, ja nende kõrval treener Teddy, tema naine Tina ja üks noor neiu, keda Katie polnud varem näinud ja kellel olid Rapuntsli moodi juuksed, nagu Drew hiljem ütles.
„Palun saage tuttavaks – see on minu õetütar,” lausus Teddy. „Noh, mulle on ta pigem tütre eest.”
Ja nii nad tutvusidki Haileyga, kes oli kolmeteistaastasest peale treeneri hoole all elanud, kuna ta kippus halvale teele minema, nagu Tina eufemistlikult ütles.
„Ma ei saanud emaga läbi,” tunnistas Hailey Katie poole kummardudes. „Ja ema ei saanud minuga läbi. Paar parajaid kiusupunne.”
Teddy abiga oli Haileyl hästi läinud: neiu hakkas võimlema, astus ujumisvõistkonda, sai stipendiumi ja pidi peagi osariigi ülikooli lõpetama. Mis tõestas veel kord, kui lahke mees oli Teddy, kui teovõimsatesse ja armastavatesse kätesse olid nad Devoni usaldanud.
„Poomil läks mul alati hästi, aga kaugeltki mitte nii hästi kui Devonil,” lisas Hailey. „Ja minu ema ei olnud üldse teie moodi.”
Ning Katie, kes oli võib-olla veidike vintis, tundis, kuidas talle pisarad silma tulid.
„Veel üks toost meie Devonile – Võitmatule!” Teddy hüüdis hurraa ja Tina lõi kaasa, pistes silma pilgutades vahele: „Peaasi, et ta kümme senti pikemaks ei veni ja endale puusi ei kasvata.”
Ja kõik puhkesid naerma, kõigi pilgud pöördusid Devoni poole, kes rüüpas oma esimese šampanjasõõmu,
