tema kirjutatud kiri – miski, mida kuninganna Elyssa oli oma käega puudutanud.
Tundus, et Carlin jäi rahule. Ta ulatas paberi tagasi kaardiväelasele. „Kelseal on vaja aega, et asjad kokku panna.”
„Ainult mõni minut, Kõrgus. Me peame teele asuma.” Nüüd rääkis Carroll temaga ja kummardas jälle, ning Kelsea nägi, et Carlin ei puutu enam asjasse. Carlin ise oli samuti seda muutust märganud, tema nägu oli otsekui kivist. Kelsea oli sageli soovinud, et Carlin vihastuks, selle asemel et tõmbuda vaikides endasse – sügaval sisimas asuvasse külma ja ligipääsmatusse paika. Carlini vaikimine oli alati hirmuäratav.
Kelsea kõndis seisvatest hobustest mööda ja lipsas majja. Tema riided olid juba sadulakottidesse pakitud, aga ta ei läinud nende juurde, vaid astus hoopis Carlini raamatukogu uksele. Seinu palistasid raamatud. Riiulid oli teinud Barty ise Tearlingi tammest ja kinkinud Carlinile Kelsea neljandatel jõuludel. Neid aegu mäletas tüdruk küll kaunis ähmaselt, aga see päev oli tal selgelt ja kirkalt meeles: ta oli aidanud raamatuid riiulile panna ja nutnud natuke, kui Carlin ei lubanud tal sättida neid värvi järgi. Sellest oli nüüd möödas hulk aastaid, ent raamatuid armastas Kelsea endiselt: talle meeldis näha neid seismas üksteise kõrval, viimne kui köide oma õigel kohal.
Aga raamatukogu oli ühtlasi olnud koolituba ning sugugi mitte alati meeldiv. Matemaatika alged, teari keele grammatika ja geograafia; hiljem lisandusid naabermaade keeled, mille iseäralik hääldus tundus esiotsa raske, ent muutus tasapisi järjest kergemaks ja soravamaks, kuni Kelsea ja Carlin võisid silpigi vahele jätmata minna kiiresti morti keelelt üle cadare’i omale ning siis uuesti tagasi lihtsamale ja vähem efektsele tearlingile. Kõigist neist ainetest tähtsaim oli ajalugu – inimkonna ajalugu kuni Ületamise-eelse ajani välja. Carlin kinnitas alatasa, et kõige võti peitub nimelt ajaloos, sest inimese loomuses on korrata ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu vigu. Seda öeldes vaatas ta Kelseale alati pingsalt otsa ning tema valged kulmud tõmbusid ninajuurel kokku, otsekui oleks kohe oodata noomitust. Carlin oli õiglane, aga ta oli ka range. Kui Kelsea oli saanud koolitööga enne õhtusööki valmis, tohtis ta valida raamatukogust endale raamatu ja jääda üles nii kauaks, kui oli selle läbi lugenud. Kõige enam kõnetasid teda juturaamatud – lood olematutest asjadest, teosed, mis kandsid teda kaugele sellest majast, kus maailm seisis paigal. Ühel ööl oli ta olnud mingit eriti pikka romaani lugedes koiduni ärkvel ning saanud järgmisel päeval loa jätta oma toimetused tegemata ja magada poole lõunani. Aga tuli ette sedagi, et Kelsea väsis kuudepikkusest lakkamatust õppimisest nii, et keeldus uusi teadmisi vastu võtmast. Ning siis ei olnud enam juttugi lugemisest ega raamatukogust – jäid ainult majapidamistööd, üksindus ja Carlini pahakspanev kivine nägu. Lõpuks pöördus Kelsea alati õpingute juurde tagasi.
Barty pani ukse kinni ja tuli jalga järel lohistades tema poole. Kunagi ammusel ajal oli ta kuulunud kuninganna ihukaitseväkke, aga jäänud siis põlveõndlasse saadud mõõgahoobist lombakaks. Ta asetas käe otsustavalt Kelsea õlale. „Sa ei tohi viivitada, Kel.”
Kelsea pöördus ning nägi, et Carlin on pea ära pööranud ja vaatab aknast välja. Maja ees tammusid sõdurid närviliselt ja heitsid kiireid pilke metsa poole.
Nad on harjunud viibima müüride vahel, mõtles Kelsea, lagedad kohad ajavad neile hirmu nahka. Mõeldes, mida see tähendab – missugust elu ennustab see talle kindluses –, oleks tüdruk peaaegu nutma hakanud, ehkki oli arvanud, et kõik tema pisarad on juba valatud.
„Ajad on ohtlikud, Kelsea.” Carlin ütles seda aknale, hääl vaevukuuldav. „Sa pead kartma regenti: onu või mitte, kuid ta himustas trooni endale juba siis, kui oli veel emaüsas. Aga su ema kaardiväelased on tublid mehed ja kaitsevad sind kindlasti.”
„Ma ei meeldi neile, Carlin,” pahvatas Kelsea. „Sa ütlesid küll, et neile on suur au olla mu ihukaitsjad. Kuid nad viibivad siin vastu tahtmist.”
Carlin ja Barty vahetasid pilgu ning Kelsea nägi selles vilksatamas mitme-setme vana vaidluse varju. Nende abielu oli kummaline. Carlin oli Bartyst vähemalt kümme aastat vanem, lähenes seitsmekümnele. Polnud vaja teab mis lennukat kujutlusvõimet mõistmaks, et kunagi oli ta olnud kaunitar, aga nüüd oli endine ilu taandunud ja andnud maad jäigale tõsidusele. Barty ei olnud ilus: ta oli Carlinist lühem ja kindlasti ka tüsedam, aga tema heasüdamlikust näost vaatasid halli juuksepahmaka alt vastu naervad silmad. Barty ei tundnud raamatute vastu vähimatki huvi ning Kelsea oli nii mõnigi kord leidnud end mõtlemast, millest nood kaks omavahel vestlevad, kui teda toas ei ole. Ehk ei olegi neil millestki rääkida; võib-olla on Kelsea nende ainus ühine huvi, mis hoiab neid koos. Kui nõnda, mis pidi neist siis nüüd saama?
Lõpuks hakkas Carlin rääkima. „Tõotasime su emale, et ei jutusta sulle tema puudustest, ja oleme pidanud sõna. Aga kindluses ei ole kõik nõnda, nagu arvad. Barty ja mina oleme andnud sulle kaasa head tööriistad – see oli meie ülesanne. Kui istud kord troonil, tuleb sul siiski endal langetada raskeid otsuseid.”
Barty mühatas pahaselt ja liipas eemale, et võtta Kelsea sadulakotid. Carlin heitis mehele terava pilgu, aga kui too väljagi ei teinud, pööras ta selle Kelseale ja tema kulm tõmbus kortsu. Tüdruk vaatas maha ja tundis, kuidas sisikond krampi tõmbub. Kunagi aastaid tagasi, kui nad olid parajasti metsas ja Kelseale õpetati, milleks on võimalik kasutada punast sammalt, pahvatas Barty korraga nagu välk selgest taevast: „Kel, kui oleks minu teha, siis murraksin selle pagana vandetõotuse ja jutustaksin sulle kõigest, mida sul on vaja teada.”
„Miks see siis sinu teha ei ole?”
Barty oli langetanud abitult pilgu ja uurinud pihus olevat sammalt, ning hetke pärast sai Kelsea aru. Bartyl ei olnud majas üheski asjas sõnaõigust – kõike otsustas Carlin. Carlin oli targem, Carlin ei olnud vigane. Barty oli teisejärguline. Carlin polnud küll kuri, kuid Kelsea oli ise pidanud nii sageli painduma tema raudse tahte alla, et mõistis Barty meelekibedust. Lausa tundis seda nagu enda oma. Carlini tahe oli jäänud peale ka seekord. Kelsea ajalooteadmistes olid suured lüngad ning tema ema valitsemisajas leidus nii mõndagi, millest talle lihtsalt ei räägitud. Külast ning juttudest, mida seal oleks võinud kuulda, hoiti Kelseat eemal. Tema lapsepõlv oli möödunud pesuehtsas paguluses. Aga rohkem kui ühe korra oli tal õnnestunud öösel, kui Barty ja Carlin olid arvanud teda juba ammu magavat, kuulata pealt nende juttu ning vähemalt osa saladust oli tal nüüd teada. Juba aastaid olid regendi ihukaitseväelased rännanud mööda maad ringi, otsides igalt poolt last, kellel pidid olema kaelakee ja arm. Otsides Kelseat.
„Panin sulle sadulakotti ühe kingituse,” jätkas Carlin, kiskudes ta tagasi olevikku.
„Mis kingituse?”
„Küllap näed ise, kui oled siit lahkunud.”
Korraks tundis Kelsea, kuidas viha uuesti tema üle võimust võtab. Carlinil olid alati saladused! Aga hetk hiljem hakkas tal häbi. Barty ja Carlin olid kurvad … mitte üksnes Kelsea, vaid ka oma kodu pärast. Praegugi ajasid regendi nuhid ilmselt mööda kogu Tearlingit kuninganna ihukaitseväelaste jälgi. Barty ja Carlin ei saa enam siia jääda, vaid lahkuvad ka ise õige pea pärast Kelseat – nad lähevad lõunas Cadare’i piiri ääres asuvasse Petaluma külla, kus oli möödunud Barty poisipõlv. Barty hakkab muidugi oma metsa taga igatsema, aga leidub ju teisigi metsi, mida ta võib tundma õppida. Carlin peab tooma suurema ohvri: jätma maha oma raamatukogu. Need raamatud olid tema elu: asunikud olid need Ületamise ajal päästnud ja kokku kogunud – säilitanud neid aastasadade vältel. Ta ei saanud neid endaga kaasa võtta: plaanvanker olnuks jälitajaile liiga silmatorkav. Kõik need köited … hävingule määratud.
Kelsea võttis koti, kus olid tema öötarbed, ja upitas selle endale selga, vaadates samal ajal aknast välja, sinna, kus seisis kümnes hobune. „Ma ei tea veel nii paljusid asju.”
„Sa tead kõike,
