tal ümbert kinni. Barty võis olla küll kõhukas, aga värises kurnatusest ning tüdruk mõistis korraga, kui väsinud ta on – kui põhjalikult on Barty teda õpetades ammendanud jõuvarud, mida pidanuks hoidma vanaduspäevadeks. Vana mees surus Kelsea oma jämedate käsivartega korraks enda vastu ning tõmbus siis eemale, sinistes silmades tungiv pilk. „Sa pole pidanud seni kedagi tapma, Kel, ja see on igati kena ja puha, ent tänasest päevast alates peetakse sinu peale jahti, mõistad? Sul tuleb käituda sellele vastavalt.”
Kelsea ootas, et Carlin hakkab Bartyle vastu vaidlema – Carlin, kes alati kinnitas, et jõud on lollide relv. Ent Carlin noogutas nõusolevalt. „Olen kasvatanud sinust mõtleva kuninganna, Kelsea, ning just see sinust saabki. Aga praegu astud sa ajajärku, kus esmatähtis on ellu jääda. Need mehed teevad kõik, et täita ausalt oma ülesanne ning toimetada sind elusalt ja tervelt kindlusesse. Pärast seda on sul ehk Barty õpetustest rohkem kasu kui minu omadest.”
Naine eemaldus aknast, kus oli seisnud otsekui vahipostil, ja asetas käe õrnalt Kelsea seljale, pannes tüdruku võpatama. Carlin ei puudutanud peaaegu iial kedagi. Parimal juhul võis ta sind ehk seljale patsutada ning sedagi haruharva. „Aga ära lase relvadele lootes oma mõistusel loiuks muutuda, Kelsea. Su mõistus on alati olnud terav, vaata et see vahepeal ei nüristuks. Kui haarad mõõga, võib see kergesti juhtuda.”
Uksele prõmmiti rõngaskindas rusikaga.
„Teie Kõrgus,” kostis Carrolli hääl. „Päevavalgust pole enam kauaks.”
Barty ja Carlin astusid eemale ning Barty võttis põrandalt Kelsea viimase kompsu. Nad mõlemad paistsid korraga kohutavalt vanad. Kelsea poleks tahtnud neid siia maha jätta – neid kahte inimest, kes olid teda kasvatanud ja kellelt pärinesid kõik tema teadmised. Kusagilt alateadvusest kerkis tung visata kompsud käest ning tormata tagaukse kaudu välja – kirgas ja ahvatlev uitmõte, mis kestis kaks sekundit, enne kui hääbus.
„Millal on turvaline saata teile teade?” küsis ta. „Millal te tohite peidust välja tulla?”
Barty ja Carlin vahetasid kiire, Kelsea arvates salatseva pilgu. Lõpuks oli Barty see, kes vastas. „Sellega läheb veel aega. Saad ju isegi aru …”
„Sul on muudki, mille pärast muretseda,” sekkus Carlin teravalt. „Mõtle oma rahvale, sellele, kuidas kuningriigis kord majja lüüa. Võib minna päris kaua aega, enne kui sa meid jälle näed.”
„Carlin …”
„Sul on aeg minna.”
Kohe, kui Kelsea majast välja astus, olid sõdurid taas hobuse selga hüpanud. Nüüd vaatasid nad talle ülalt alla ja paari mehe näost võis välja lugeda otsest põlgust. Sõjanuiaga Lazarus ei heitnud talle pilkugi, vaid vaatas ainiti kaugusse. Kelsea hakkas oma pakke sadula külge kinnitama. Talle oli eraldatud kimmel mära, kes tundus olevat Barty täkust pisut taltsam.
„Ratsutada te arvatavasti oskate, Teie Kõrgus?” küsis ratsmeid hoidev sõdur. Sõna kõrgus kõlas mürgiselt ja Kelsea krahmas ohjad enda kätte. „Jah, oskan küll.”
Ratsmeid ühest käest teise tõstes tõmbas ta selga oma rohelise talvemantli, pani selle nööbid kinni, ronis siis hobuse selga ja vaatas alla Barty peale, võideldes kohutava eelaimusega, et selles hetkes on midagi lõplikku. Barty oli jäänud enneaegu vanaks, aga polnud mingit põhjust, miks ta ei võiks elada veel palju aastaid. Eelaimused ei pidanud sageli paika. Barty jutu järgi oli Morti kuninganna selgeltnägija ennustanud, et Kelsea ei näe oma üheksateistkümnendat sünnipäeva, aga siin ta nüüd ometi on.
Tüdruk naeratas Bartyle vapralt – vähemasti nõnda ta ise lootis. „Saadan varsti kellegi teile järele.”
Barty noogutas ning temagi naeratus oli sunnitult rõõmus. Carlin oli läinud näost nii valgeks, et Kelsea kartis teda iga hetk minestusse langevat, aga selle asemel astus naine edasi ja sirutas käe. See liigutus oli nii ootamatu, et Kelsea vaatas kätt natuke aega, enne kui mõistis, et peab selle vastu võtma. Kõigil neil aastatel, mis ta siin majas oli elanud, polnud Carlin tal kunagi käest kinni võtnud.
„Tuleb aeg ja sa mõistad,” ütles Carlin ning pigistas tugevasti tema kätt. „Mõistad, miks seda kõike vaja oli. Karda minevikku, Kelsea. Ole valitseja.”
Isegi praegu ei võinud Carlin rääkida keerutamata. Kelsea oli alati teadnud, et ta pole see laps, keda Carlin oleks soovinud õpetada. Talitsematult isepäine ja ees ootava ränga kohustuse vastu kaunis ükskõikne, oli ta valmistanud Carlinile pettumuse. Kelsea tõmbas käe vabaks, vaatas Barty poole ning tundis, kuidas tema ärritus haihtub. Vana mees nuttis nüüd juba varjamatult, tema põskedel helkisid pisarate jäljed. Kelsea enda silmad ähvardasid samuti taas vett täis valguda, aga ta võttis ratsmed ja pööras hobuse Carrolli poole. „Me võime nüüd minna, kapten.”
„Teie teenistuses, leedi.”
Kapten rapsas ratsmeid ja suunas hobuse teerajale. „Mehed, koonduge kuninganna ümber!” hõikas ta üle õla. „Me ratsutame päikeseloojanguni.”
Kuninganna. Juba jälle see sõna. Kelsea proovis mõelda endast kui kuningannast, aga lihtsalt ei suutnud. Ta ratsutas ihukaitseväelastega ühes tempos, keelates endal tagasi vaadata. Ainult ühe korra pöördus tüdruk, just enne seda, kui tee tegi käänaku, ning nägi Bartyt ja Carlinit ikka veel ukselävel seismas ja endale järele vaatamas nagu vana puuraiduripaari mingis ammuses muinasjutus. Siis varjasid puud nad tema pilgu eest.
Kelsea mära oli nähtavasti tubli ratsu, sest liikus konarlikul maastikul komistamata. Barty täkk oli kippunud metsas alati koperdama. Barty ütles ikka, et tema hobune on aristokraat ning peab endale alandavaks sõita mujal kui tasasel teerajal. Ent isegi täkuga ei olnud Kelsea kunagi sõitnud majast kaugemale kui paar miili. Carlin oli selle ära keelanud. Kui Kelsea rääkis mõnikord igatsevalt asjadest, mida teadis olevat kusagil laias maailmas, rõhutas Carlin alati, kui hädasti on vaja, et tema asukoht püsiks saladuses, ja kui tähtis on see, et talle on määratud astuda kunagi kuningannana troonile. Kelsea hirm läbi kukkuda vihastas Carlinit. Carlin ei tahtnud tema kõhklustest kuuldagi. Kelsea ülesanne oli õppida, leppides sellega, et tema ümber pole teisi lapsi, teisi inimesi, muud maailma.
Kunagi kolmeteistkümnesena oli Kelsea ratsutanud nagu tavaliselt Barty täkuga laande, eksinud ära ja leidnud end tundmatust metsast. Sealsed puud ja kaks oja, millest ta mööda oli ratsutanud, paistsid talle võõrad. Avastanud lõpuks, et sõidab ringiratast, tahtis tüdruk juba käega lüüa ja nutma hakata, aga vaatas siis silmapiiri poole ning nägi kõigest mõnisada jalga eemal korstnast kerkivat suitsu.
Lähemale ratsutades leidis ta eest maja. See oli viletsam kui Barty ja Carlini oma – mitte kividest, vaid puidust. Maja ees olid kaks Kelseast paar aastat nooremat poisikest mänginud mõõgavõitlust ning ta oli jälginud neid väga kaua, heietades mõtet, mis polnud talle kunagi varem pähe tulnud: nende laste kasvatus oli tema omast täiesti erinev. Kuni selle hetkeni oli ta millegipärast arvanud, et kõigi laste elu on ühesugune. Poistel olid seljas räbaldunud riided, aga nad mõlemad kandsid mugava moega särki, millel olid lühikesed varrukad. Kelsea tohtis kanda ainult kõrge kaelusega särke, millel olid pikad liibuvad varrukad, et ükski juhuslik möödakäija ei näeks vilksamisigi tema käsivart ega kaelaehet, mida tal polnud lubatud ära võtta. Ta kuulis kaht poissi omavahel juttu ajamas, ning tõdes, et nad ei oska korralikult kõnelda isegi teari keelt. Keegi polnud sundinud neid igal hommikul laua taha istuma ja grammatikat tuupima. Oli õhtupoolik, aga nood kaks ei olnud koolis.
„Sia olet mort, Emmett. Mia ole tear!” hüüdis vanem poiss uhkelt.
„Ma’i ole mort! Mort on nõrk!” karjus noorem vastu. „Emps ütles, et piad
